Sündinud 31.10.1990
Isiklik rekord 24 tunni jooksus on 206,9928 km

Cris Poll jooksis end Soomes toimunud Endurance 24h jooksul tulemusega 206,9928km kindlalt 200+klubisse! Eesti rekordini on veel arenguruumi, kuid noore mehena ei saagi ju kõiki eesmärke korraga täita! Loeme, kellega on tegu ja millised on tema eesmärgid!

Soome 24h sisehalli jooks Espoos täitis Crisi suure eesmärgi, ületades 200km uute numbritega 206,9928 km, mis on enam kui 20 km rohkem kui endine isiklik rekord! “Jooksule sõitsime Aivaritega (Aivar Luud ja Aivar Arike- M.K.) juba reede õhtuse laevaga, et rahulikult välja puhata ja et ei peaks hommikul vara ärkama. Õnnestus koostöös Aivar Arikesega saada hea ööbimiskoht jooksupaiga lähedal ning seetõttu oli meie elu küll väga lihtne. Korralik pastaparty õhtul ja hommikul jätkasime tankimist täie hooga. Aga iga suutäis oli ennast õigustanud ning kulus rajal igati marjaks ära!

Lühidalt 24h jooksust. “Võtsin alustuseks 200+km graafiku ja lootsin esimese poolega saada üle saja km, et siis teises pooles võib tempo langeda, kuid siiski suutsin hoida peaaegu sama tempot terve 24h. Alustasime Aivaritega suhteliselt tagasihoidlikult, olles esialgu üpris tagaosas ning kalevipoegadest viimaste seas. Aga mulle see taktika väga sobis ning vaikselt tõusin üha ettepoole ning eesmärk tuli aina lähemale, pärast 18 tunni läbimist olin juba üsna kindel, et 200 km on täna tõsiasi, ma olin rahul . Kuskil 16.-17. tunnil pärast Raini (Rain Seepõld- M.K.) maha tulekut olime kõige reipama sammuga mina ja Aivar Luud  ning mõlemad püstitasime ka uued isiklikud rekordid. Korraks lasin jala sirgu ja hakkasin kõndima, aga siis vaatasin, et Aivar tuleb lähemale ning muutub ohtlikuks, Aivar veel motiveeris mind ja kutsus , et prooviksin talle järele võtta, et saan uuesti käima, igatahes, see õnnestuski, sain ennast uuesti käima ning minu esimese 200km piiri ületasin koos Aivariga, natukene hiljem ületas ka tema koos minuga oma 200 km piiri. Pärast seda tuli kõik juba emotsiooni pealt, üks eesmärk, mille suunas olen pikalt liikunud, täitus ning on jälle uued eesmärgid kuhu poole pürgida.



Kindlasti olid suureks abiks ka tervitused, mida said sõbrad ja lähedased kodudest teele saata ning mis meile tunni või kahe tagant anti- neis peitus palju jõudu ja motivatsiooni, mis tõi naeratuse näole ning aitas meelt erksana hoida! Ning ka kohapeal oli meil überlahe seltskond, kes elasid jõudsalt kaasa, mängisid kitarri ja laulsid, suured plakatid kaasas. Kõik olid rõõmsad ja toetavad!”

Esimene jooksumaraton juba 17-aastaselt!

Meenutades möödunut, siis esimese maratoni jooksis Cris 17-aastasena Vana-aasta heategevusjooksul ja kuna enesetunne oli ajaga 3:29.56 lõpetades suurepärane, siis otsustas ta oma võimeid ka edaspidi proovile panna. 2010. aasta sügisel läbis ta Haanja100 ning oli kindel, et teeb õiget asja. Filosoofilise poole pealt kasutab ta ühte kuulsat tsitaati: " Valu kaob, au ja kuulsus jääb!  Paljud mu tuttavad ei olnud varem ultrajooksust midagi kuulnud, nüüd teavad sellest paljud. Ning sõprade ja tuttavate väljendid nagu "Sa oled hull!" , " Sa oled uskumatu inimene!", Kuidas see võimalik on?"," Kuidas sa suudad?" , " Sul ei ole enam autot vaja!", kindlasti ainult motiveerivad mind.“

Cris hakkas jooksmisega tegelema 2006.aasta suvel, kui läks koolivaheajaks Sauele sugulaste juurde tööle. Tema spordilembene sugulane, kes käis 10- kilomeetrist metsajooksu tegemas, ahvatles ka Crisi jooksuradadele ja kuna esmane emotsioon oli võrratu, siis jätkas ta edaspidigi jooksmisega. See toimus augustikuus ning seejärel pani ta loogilise jätkuna ennast venna ja sõpradega kirja SEB Tallinna sügisjooksule, kus seadis oma 10 kilomeetri lati esialgu tagasihoidlikult 45 minuti kanti. Nüüdseks on Cris seda tulemust peaaegu kümmekond minutit parandanud.

Tänu maadlustrennile jooksjaks!

Cris on terve elu spordiga seotud olnud- ta alustas juba 3-aastaselt, kui Kadrinas senimaani tegutsev maadlustreener Valeri Pormann ta iga päev matile vedas. „Alguses ma küll suurt trenni ei teinud, pissisin mati nurka ja niisama mängisin, aga mida aeg edasi, seda rohkem ma hakkasin trennist maksimumi võtma. Kui ma olin kolmene, oli mul selg kõver ja jalad käisid väljapoole, maadlustrenn aitas mu rühti parandada ning kõik loksus paika! Kõik on omavahel seotud- kui ei oleks olnud maadlustrenni, ei oleks ma hetkel ka jooksja, see on fakt! 2.klassis pidin ülekoormuse tõttu spordist pausi tegema, vaevlesin peavalude käes ning olin sunnitud puhkama. Kaks aastat hiljem hakkasin Kadrinas Jaan Rummi käe all võrkpalli mängima ning sellega tegelesin kuni keskkooli lõpuni tõsisemalt, seejärel sai tähtsamaks jooksmine. Alates sellest, kui ma enda jaoks avastasin jooksmise, ei ole ma sellest hetkekski loobunud. Mõnikord päästab jooksmine terve päeva, kui kõik eelnev on kehvalt sujunud, siis pärast jooksmist leian endas rahulolu.“

Cris tunnistab, et võistluslikkus on tema jaoks väga tähtis. Muidugi on väga oluline motivaator ka eneseületus, kuid võistluslike eesmärkide puudumisel ei peaks ta jooksmisele nii palju oma aega pühendama. Cris on tänu jooksmisele saanud palju tugevamaks ja kurb on kuulda, et tänapäeval Eesti noorte füüsiline vorm statistiliselt aina nõrgeneb.  Samas on ju meie ümber palju positiivseid, tugevaid ja terveid inimesi, kelle elus on sport oluline. Cris loodab, et ta on oma tegemistega eeskujuks ka neile, kes seni veel ei ole enda heaks spordiga tegelema hakanud.

Cris eelistab metsajooksu ja võimaluse korral värskendavat suplust!

Crisi treeningud toimuvad valdavalt kindlatel radadel ja juhul, kui trenn on pimedas, siis eelistab ta ikkagi endale tuttavaid radu, aga kui tegemist on järjekordse pikema treeninguga, siis võtab ta mingi suuna ning hakkab jooksma. „Enne pikemaid ultraid teen kuu aega enne starti sellise kuskil 60 km otsa, siis on abilised kaasas ning avastan Eestit. Kui mul oleks maja nurgas suur mets, siis kindlasti oleks mind raske sealt mujale jooksma meelitada, aga siiski teen oma jookse tihtipeale oma kodukandis ümber järvekese ning Neeruti mõisa ümber. Võimalusel käin suvel rohkem metsas jooksmas ning pärast seda väike ujumine ka värskenduseks!“

Kui jooksmine võib paljude jaoks olla väga igav spordiala, siis Crisi jaoks on jooksmine vabadus ning võimalus ennast kõigest muust välja lülitada. „Jätan telefoni koju, vahel isegi kella, et end lihtsalt vabalt tunda. Mõelda omi mõtteid, unustada argirutiin ning lõõgastuda. Enesedistsipliini annab mulle kindlasti minu plaani täitmine, sest minu treeningplaan on kui piibel, ma lihtsalt lähtun ja sõltun sellest, pärast esimest korda MMile pääsu, ei ole ma oma plaanis ettenähtud treeningut ilma sügava põhjuseta ära jätnud.“ See on tema jaoks küll rutiinne, aga samas on heas seltskonnas võimalik jooksu huvitavamaks teha ja alati seatakse mingid eesmärgid, et edasi liikuda- siis ei tundu see üldse raske! „Ma olen õppinud, et mu keha on võimeliseks väga paljuks, kui ma suudan seda enda peas mõtestada ning reaalsed eesmärgid püstitada. Ma ei ole veel leidnud seda piiri, et rohkem ei saa. Pigem on mul siiamaani alati olnud tunne, et ma suudan rohkem. Jooksmine ja eriti veel ultrajooks aitab väga hästi mõista oma keha ja vaimu.“

Joostes hea enesetundmiseni!

Läbi jooksu oleme ju kõik ennast palju tundma õppinud ning teame oma nõrku ja tugevaid kohti. Nii ka Crisi puhul! „Kui joosta 24h, siis saan teada, kus ja mis mul nõrk koht on ning kui koostööd ei taha teha, siis tuleb neile kohtadele veidi rõhku panna ning neid ette valmistada! Minule, kui ultrajooksjale on need asjad väga tuttavad. Olen kogenud vigastusi, käinud operatsioonilaual, lõhkunud mitmeid kordi ultrajooksu vältel oma varbaid, tundnud lihasvalu jne. See on päris raske, tulles jooksu vältel toime valu kannatamisega, aga seda tuleb ette ning võidab see, kes alla ei anna, kuigi teatud piirid seab meie tervis kindlasti ning alati ei saagi valust tugevam olla ning see ei pruugi ka otstarbekas olla. Nõrkus on tunne, mis on mind väldanud ultrajooksude teises pooles ning isegi maratoni mingis osas vahel, see on tunne, kus nagu tahaks juurde panna, aga keha ei suuda, jalad ei liigu enam, põlv ei taha kuidagi kõrgemale tõusta. Joostes Laulasmaal 2011. aastal 168,8 km-st 126,6 km, kukkusin ma viimasel poolmaratoni ringil kordades rohkem, kui ma elujooksul üldse jooksmisega seoses kukkunud olen. Ma lihtsalt ei jõudnud enam jalgu tõsta ning oli pime, ja proovisin päris paljud juurikad metsavahel ära, see sai ka saatuslikuks, et 168,8 km seekord ei täitunud. Aga need tunded lähevad üle!“

Finišiületus liigitub alati meeldivate kilda ja toob sportlase taas rajale!

Finišijoone ületamine loob tunde, mis kutsub meid uuesti ja uuesti seda katsumust ette võtma. „Seda tuleb ise kogeda. Kui ma olin oma esimese maratoni läbinud, olin ma sel hetkel vist kõige õnnelikum inimene üldse, see on suur rahulolu ning eesmärgi täitmise tunne. Ära tegid, sa suutsid seda! Nii on mind alati vallanud suurepärased tunded finišis, see ongi see, mille pärast ma uuesti seon oma tossupaelad ja lahingusse astun. Kui eesmärki ei ole täitnud, siis pole finišijoone ületamine alati kõige positiivsemas meeleolus, aga see viibki edasi, see sunnibki veel rohkem pingutama ning annab motivatsiooni juurde! Räägitakse ju, et tugev ei ole see, kes ei kuku, vaid see, kes suudab pärast seda püsti tõusta ja edasi liikuda! Pärast 24h jooksu on kõik üpris kange. Taastumine on küll ajapikku kiiremaks läinud, kuid edasiliikumine on ikkagi vaevaline. Keha on kange, jalad võivad valutada, vaim on ka veel väsinud, aga sa oled õnnelik, see on väga meeldiv asi selle juures! Ma vist ei unusta kunagi, kui ma pärast oma esimest 24h jooksu Poolas Katowices hotellilähedasse tanklasse läksin, ma usun, et seda on kõrvalt kaunis naljakas vaadata, aga egas meil endal on ka tore, aga me lihtsalt ei suuda kiiremini ja paremini ning me teame mille nimel me seda kõik teeme!“



Loomulikult on pärast selliseid raskeid pingutusi vajalik puhata ja taastuda. See on oluline oskus, sportlane peab tundma, millal tuleks hoog maha võtta ning millal võib natukene juurde panna. Vaja on kuulata oma keha ja teha omad korrektuurid. „Kui pulss on hea, aga samas põlv teeb liiga, siis ei ole mõttekas sama tempoga jätkata! Siis tuleb puhkust anda, mis sest, et vorm võib hea olla, aga probleem võib süveneda, kui seda ei hakata lahendama.“ Näitena võib Crisi puhul tuua 2012. aasta Haanja100 Jala, millele eelnes septembrikuus 24h jooks ja siis üks 8h rogain- ta tundis umbes kuu aega enne Haanja100, et põlv on kahtlane, samas pidi ju  valmistuma Haanja jooksuks ning muidugi ta ei tahtnud alla anda. Valu süvenes, paranemist polnud märgata ning oli ju vaja ise proovida, ilma teisi kuulamata, et valulikkus ei kao treeningutega ära, vaid läheb hullemaks. Tagajärg oli hooaja enneaegne lõpetamine enne Haanja100! Raske on spordisõbral pärast rohket higivalamist pealtvaatajaks jääda, kuid targem on sellistel hetkedel siiski taastuda ja tugevamana tagasi tulla! Ka Cris andis jalale puhkust ning pärast seda oli jälle parem kui kunagi varem! 

Eneseületustega uute piiride kompamine!

„Minu esimene suur eesmärk enne ultrajooksuga tegelemist oli maraton, ma jõudsin vaid aasta treenida ning selle ma ka teoks tegin. See oli minu esimene piir, mille ma ületasin ning siis oli selge, ma tahan midagi enamat, ma tahan veel pikemat distantsi läbida. Nii olen ma koos eneseületusega palju piire ületanud, viinud latti aina kõrgemale ning tänaseks olen läbinud 24h-ga 206,9 km, aga see on järjekordselt üks vahepiir, mille ületamise nimel ma tööd teengi! Valu olen ma kannatanud, vastavalt olukorrale ning vajadusele, samas kui olen näinud, et tulemust ei tule ja valu võib tuua halvad tagajärjed, olen ma tagasi tõmmanud. Ma olen olnud päris ettevaatlik, sest ma olen palju õppinud ja kogenud, tehes ise vigu ning vaadates, mida teised teevad! Piire kompab tõsine spordisõber pea igal võistlusel! Treeningutel ma siiski olen olnud tagasihoidlikum ning arvatavasti ei tee päris maksimumilähedaselt, ütleme nii, et oleme võtnud väiksema riski, kui mõned ning hetkel elukorraldus ei lase ka väga hullu panna!“

Jooksuhuvi korral on vajalik ka moraalne tugi!

Crisi tööandja aktsepteerib tema jooksutegemisi ning on paindlik ja väga vastutulelik. Kui on vaja võistlemas käia, siis kätt ette ei panda! Tulemuslikke treeninguid on niimoodi muidugi raske teha, sest pärast tööd tehtud jooksud on ikkagi kerge väsimuse pealt tehtud, kuid sellega tuleb siiski leppida ja töö vajab tegemist. Oluline toetaja on loomulikult ka perekond. Võimalusel käivad nad vahel Crisi võistlustel vaatamas, kuidas ta jälle jooksuketse kulutab. Elukaaslane Merit on olnud Crisi tegemiste juures põhiabiliseks. Merit on olnud kõikidel Eestis toiminud ultrajooksudel ja olnud Crisi hooldetiimiks. Välisvõistluste ajal on Merit pingsalt ultrajooksjate tulemusi jälginud ning kaugemalt kaasa elanud. Vaimselt aitab Crisi aga õigele spordilainele pallimängude jälgimine- ta on suur Rakvere Tarva korvpallimeeskonna poolehoidja. „Nende tegutsemised väljakul annavad mulle tihtipeale suure energialaengu ning inspireerivad mind. Ja vahel on ju hea vaadata, kuidas teised pingutavad, ise rahulikult kõrvaltvaataja olles!“

Crisi edasised eesmärgid on stiilis „Tark ei torma". Ikka edasi paremuse poole! Rünno Ruuliga ta ennast treeningmahtudes ei võrdle, kuna jookseb kuu ajaga umbes sama palju, kui tema nädalas. Loodab aga 24h jooksus sellegipoolest edukaid etteasteid teha ning latti aina kõrgemale seada. Samuti soovib edukalt esineda 12h  ja 100 km jooksudel. Kreekas Spartathlonil (246km Ateenast Spartasse) tahab iga ultrajooksja kindlasti ära käia, aga hetkel ei ole Cris veel selleks valmis! Senine treening on Crisi edasi viinud ja ta üritab samas vaimus jätkata, motivatsiooni ja eesmärke igatahes jagub!

Fotod: Endurance24h ja Marathon100