Uudised 03.08.2017
Autor
Katrin Lehtpuu

40 päeva maratonini - aukartus distantsi ees on suur, aga see on minu suur eesmärk!

Uudise pilt

Tõepoolest, seljataha on jäänud ligi 5 kuud teadlikke treeninguid ning ees ootab veel vaid natuke üle kuu. Jah, väike kartus on hinges. Ma võin ju olla kindel selles, et kõik, mis treener Kaupo Tiislär on treeningplaanis ette kirjutanud, olen ma ära teinud täpselt nii hästi kui olen osanud, aga ikkagi on 42,2 km piisavalt pikk distants, et esimesel korral seda joostes osata arvestada kõige pisemategi detailidega. Pinget lisab ka see, et mulle meeldib teha asju parimal võimalikul viisil ja tulemusega ning ma sean iseendale kõrgeid ootusi. Aga ajalisest tulemusest me tegelikult treeneriga veel rääkinud ei ole. Mina unistan hetkel lihtsalt finišisse jõudmisest, sest mulle lihtsalt nii väga meeldib see mõte saada kirja oma esimese maratoni linnuke iseenda ilusal ümmargusel sünnipäeval 10. septembril aastal 2017. See päriselt tundub kõige ägedam viis seda päeva tähistada.

Kui nüüd vaadata korra tagasi mai, juuni ja juuli kuudele, siis on neisse mahtunud palju treeninguid, mõned võistlused, üks lühilaager aga ka puhkus. Kilomeetreid ja võistlusi kogunes järgmiselt:

Mais 239 km (võistlustest Vändra poolmaraton ning SEB Maijooks 6,6 km)

Juunis 217 km (võistlustest Narva Energiajooks 21,1 km)

Juulis 260 km (võistlustest jooks ümber Pühajärve 10,7 km ja Südasuve Maraton Võsul 21,1 km)

Minu arvates on seda kõike olnud parasjagu, ei midagi üle jõu käivat ei ajalises ega ka distantsilises plaanis. Mõõdukas pingutamine on vajalik iga asja juures, mida pühendunult teha, aga see tuleb tegelikult lihtsalt kui teed midagi, mis väga meeldib. Mina armastan jooksmist, jah, vahel on küll ka neid päevi kui ei ole üldse jaksu jooksujalanõusid jalga tõmmata, aga õnneks läheb see peaaegu alati järgmiseks päevaks mööda. Lihtsalt süümepiinad tekivad tegemata asjade pärast. Selgeks on saanud seegi, et hommikujooksu inimene ma ei ole, need 3-4 taastavat jooksu, mida olude sunnil olen hommikuti teinud, on ikka väga raskelt tulnud, rääkimata varajasest ärkamisest. Õhtul, peale tööpäeva, on aga pingutust nõudev trenn samal ajal nii töömõtetest lõõgastav kui treeningu mõttes arendav.

Treeningplaanist rääkides on seal endiselt puhkepäevadena kirjas esmaspäev ja reede, teisipäevad on üldiselt lõikude jooksmiseks, kolmapäevad tasakaaluks taastavateks jooksudeks, neljapäevad rütmijooksudeks või tõusudeks, laupäevad pikkadeks jooksudeks ning pühapäevad jälle taastavateks jooksudeks või puhkuseks. Erisusi esineb ka, tavaliselt tulenevalt võistlustest, aga põhijoontes on nii. 4-5 treeningut nädalas, vaid jooksmist arvestades tähendab see minu puhul ajalist kulu umbes 5-7 tundi, lisaks aeg venitamisele ning üldkehalisele treeningule. Numbrites tundub seda isegi vähe, arvestades, et ühes nädalas on tunde tervelt 168. Minu jaoks on need aga ühed kvaliteetsemalt sisustatud tunnid iseendaga, sest enamasti treenin ma üksi. See siiski sobib mulle ning ma olen üsna osav iseenda motiveerija ja tagantutsitaja.

Maikuine mäkkejooksutreening

Võistlustest rääkides, mis tänaseks seljataha on jäänud, sai mais osaletud lisaks Vändra poolmaratonile SEB Maijooksul. Tulenevalt ümberkorraldustest stardikoridori sisenemisel ja minu alustamisest alles ca 2000 jooksja piirimailt, ei olnud tulemus kindlasti päris see maksimum, milleks ma suuteline olin, vaid pigem see maksimum, mis sel korral asjaolusid arvestades võimalik oli. Esimesed paar kilomeetrit lihtsalt olid pigem slaalomi jooksmine inimeste vahel, nii, et lõpptulemusega 26. koht ajaga 28:18 (keskmine tempo 04:20 min/km) võib isegi üsna rahule jääda.

Üks olulisemaid võistlusi oli aga 10. juunil toimunud Narva Energiajooks, kus minu distantsiks poolmaraton. Hommik algas laupäeva kohta ebainimlikult varakult, äratuskell helises 05:30, kõik selle nimel, et ikka õigeaegselt Eesti teise otsa jooksma jõuda. Kohale jõudes oli ilm päikeseline ja palav, enesetunne ning tuju ka head. Plaan oli püüda joosta ca 04:20 min/km ja seda üheskoos FB Jooksmise klubikaaslase Arlesega. Kuna tema startis esimeses stardigrupis ja mina teises jõudis ta mulle veel öelda, et võtab esimesed kilomeetrid rahulikumalt, et ma järgi jõuaksin. Mõeldud, tehtud. Umbes 2-3 kilomeetril jõudsin talle järgi ning edasi oli minu ülesanne vaid Arlese kõrval püsida. Kuni poole distantsini tunduski see tehtav, siis aga hakkas üha enam näima, et sellise tempoga ma vist lõpuni ikka vastu ei pea. Umbes 15ndal kilomeetril Arles veel korra ootas mind järgi, aga oli siiski selge, et mul tasub natukene laisemas tempos jätkata. Väga-väga raske jooksu järel finišis ma lõpuks olin ajaga 01:33:22 (keskmine tempo 04:27 min/km), naistest 13. koht ning uus Läänemaa rekord poolmaratonis. Tehtud, õnnelik, aga ainsa mõttega peas, et jumal tänatud, et see läbi sai. Veel kuu aega hiljemgi oli meeles kui raske ikkagi oli.

Tallinna maratoniks valmistuvad jooksjad Timo, Katrin ja Janar Narva Energiajooksul.

Olukorda leevendas ja mõtted viis mujale õnneks nädal pärast Narva Energiajooksu toimunud FB Jooksmise klubi lühike aga efektiivne laager Nelijärvel. Mis saaks olla parem kui nautida mõnusas seltskonnas ilusat Eesti suve lihvides samal ajal nagu muuseas seal kõrval jooksutehnikat. Täpiks i-le veel pikk jooks-matk Kõrvemaa imelisel maastikul, mis väikese ekslemise tulemusena kujunes vähemalt ühele osale seltskonnast, sealhulgas minule, 24 asemel 30 kilomeetriseks. Timo (klubikaaslane ja samuti projektis osaleja) lubas seepeale naljaga pooleks meelde jätta need näod, kellega ta kindlasti kunagi pikka jooksu tegema EI lähe.

Juulis sai osaletud kahel võistlusel, mõlemal esmakordselt. Jooks ümber Pühajärve on kindlasti siiani üks mu lemmikuid. Otepää oma maalilise maastiku ning vaadetega on iseenesest juba lummav ning see võistlustrass oma vaheldusrikkusega ühelt künkal alla ja kohe järgmiselt üles on omamoodi äge. 10,7 km distantsi tulemuseks naistest 12. koht ajaga 46:28 (keskmine tempo 04:21 min/km). Enesetunne oli kogu jooksu vältel üsna hea ning seega tulemusega igati rahul.

Juulikuises tehnikatrennis jooksuharjutusi tegemas

Minu teine võistlus juulis leidis aset juba paar nädalat hiljem Võsul - Südasuve Maraton ning 21,1 km. Treener Kaupo Tiislär andis juba varakult teada, et isiklikku parimat tulemust seekord püüdma ei hakkaks vaid teeks jooksu treeninguna. Kuna Kaupo tuli seekord ka ise jooksma, siis veel stardikoridoris seistes luges sõnad peale, et kiiremini kui 04:30 min/km joosta ei tohi, minu võistlus algavat 16ndal kilomeetril, mil võin vaikselt tempot tõsta. Ütlesin veel, et jah, kui selleks siis on enam jaksu jäänud. Tegelikult mõtlesin enda jaoks ka valmis, et jooksengi enesetunde järgi. Stardipauk kõlanud, võtsin enda arvates rahulikult, esimese kilomeetri aeg aga 04:23 minutit, selge, et siis tuleb veel rahulikumalt võtta. Edasi jooksingi enam-vähem tempos 04:30-35 min/km (pulss püsis ka üsna paigal seal 160 kandis), tunne oli hea ja joosta oli lihtne, isegi vestelda jõudsin vahepeal paari teise võistlejaga. Tervitused Margusele! Viimased viis kilomeetrit püüdsingi siis joosta veidi kiiremini, mitte palju, kümmekond sekundit ja see kõige viimane 21. kilomeeter seekord siis kogu distantsi peale kiireim, 04:10 minutit. Poolmaratoni lõpptulemus 01:35:13 naistest 5. koht ning keskmine tempo täpselt 04:30 min/km. Tugev treening nagu olid treeneri sõnad, aga minu enda jaoks peamine, et hea enesetundega ja mitte liigselt pingutades. Boonuseks hiljem Võsu rand ning esimene suplus sel suvel.

Augustiks soovitas Kaupo valida ka paar lühema distantsiga võistlust, otsustan enesetunde järgi jooksvalt millal ja kuhu. Muus osas on ju lihtne, järgin kava, püüan mitte endale liiga teha, kui vaja siis puhkan ja olen kindel, et need 40 päeva, mis maratonini on jäänud mööduvad kiiremini kui ma ehk tahaksin. Aukartus distantsi ees on suur, aga see lihtsalt on minu suur eesmärk praegu ja ma olen siiralt tänulik Kaupo Tiislärile, kelle treeningplaan, õpetussõnad ning usk on viinud mind kaugemale kui ma ise oleksin kunagi lootnudki. Aitäh! Ja kindlasti ei oleks miski sellest võimalik ka ilma FB Jooksmise klubikaaslasteta, Janekita, kes seda projekti veab ning ilma lähedasteta, kes küll vahel tundub ei jõua ära oodata, millal see läbi saab. Salamisi ma ise tahaks muidugi loota, et see on alles algus. Jooksmine on äge!

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile. 

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30