Uudised 10.10.2017
Autor
Janek Oblikas

Chicago maratonilt dressipluusi toomas

Uudise pilt

Chicago 1871.a. suurest tulekahjust puutumata jäänud linnaosa Old City mõnusate söögikohtade vahele on ennast pressinud Starbucksi kohvik.  Kahjuks näivad teised toitlustusasutused hetkel väga suletud, mistõttu tuleb piirduda kohvikuketi papptopsis cappuccinoga.  Viiendaks ehk viimaseks Ameerikas viibimise päevaks on saanud selgeks, et kohvi tellides tuleb alati võtta see kõige väiksem versioon.  Small.  Keskmine kohvi on selline pooleliitrine.  Suur kohvi tõenäoliselt liitrine. Pole ime, et menüüs kohvijookide kõrvale kaloraa┼ż kirja pandud on. 

Korra espressot tellides valati seesamunegi jook pooleliitrisse papptopsi.  Kattis vaevu topsi põhja ära, kuid Ameerikas on kõik juba suur.  Või väga suur.

Siinsamas, selles Starbucksis, saavad kirja ka Chicago maratoni muljed.  Värsked ja filtreerimata emotsioonid.

Kohvikus maratonimuljeid kirja panemas, foto autor - teadmata.

Tõenäoliselt poleks kunagi Chicagosse sattunudki, kui siinne maraton poleks üks kuuest Marathon Majors sarja võistlusest.  Taustaks – World Marathon Majors on nagu Linnajooksud, ainult et võistlused toimuvad New Yorgis, Bostonis, Berliinis, Londonis, Tokios ja Chicagos.  Sarja võitja teenib pool miljonit, ülejäänud kamp minusuguseid jääb küll tühjade kätega, kuid emotsioone saad see-eest kuhjaga.

Maratoniturism on tore, kuid pühapäevane jooks näitas, et paratamatult tuleb valida, kas tähtsam on sõna esimene pool ehk maraton või teine ehk turism.  Ent kui poolele miljonile ei võistle, siis – ühed turistid oleme me kõik.

Chicago maraton polnud kunagi olnud minu must-do maratonide nimekirjas, erinevalt New Yorgi ja Kihnu omadest.  Jah, Chicago maraton oma neljakümneaastase ajalooga on üks autentsemaid linnamaratone, kuid sel puudus minu silmis New Yorgi glamuur ning lõpuks sattusingi sinna pooljuhuslikult. 

Minu majutus Chicagos, vaade aknast

Esimesel Chicago maratonil 1977.a. oli stardis 4500 jooksjat, osavõtumaks küündis viie dollarini.  Sel korral oli rajal 43 000 jooksjat ning kaasa elamas väidetavalt 1,5 miljonit tüüpi.  Piltlikult – võtad kõik Eesti inimesed, istutad nad maratoni ajaks raja serva ja saad midagi ligilähedast.  Või ei saa, kuna ameeriklased on ameeriklased ja eestlased sellised tagasihoidlikumat versiooni inimesed, kes muutuvad emotsionaalseks alles siis, kui neil on vaja maratonipäeval autoga Kalamajast Kesklinna saada.

Chicago maraton on linna jaoks oluline sündmus, sellest saad aru igal sammul.  Sellessamas Starbucksis on kohalike sündmuste nimekirjas seina peal ka Chicago maraton.  Kogu linn on täis maratoniteemalisi plakateid ning võistlushommikul on ühe pilvelõhkuja akendel suured numbrid „26,2“ – Ameerika vaste 42,2 kilomeetrile.

Chicagosse sattusin ma loosiga.  Umbes sellisega nagu Keno loto.  Londoni maratoni loosis osalen juba aastast 2010, siiani pole veel õnn naeratanud, kuigi – eks ma jätsin paar aastat vahele ka.  Ent Chicago maratoni must kast oli parema algoritmiga ning minu nimi osutus mullu detsembris väljavalituks. 

Kui sul loosiga veab, siis tuleb ju asi ära teha? Endamisi muidugi otsustasin, et seekordne USA tripp tuleb mahutada võimalikult väiksesse eelarvesse.  Lennupiletitele läks natuke üle 400 raha, neli ööd Viktoria juures (airbnb) sain kätte arusaamatult odavalt ehk 299 euroga, maratoni osavõtt maksis 220 dollarit ehk kõik kokku suts üle 900 euro, mis New Yorgiga võrreldes on nagu öö ja päev. 

Soodsad lennupiletid pole alati kõige mugavamad, mistõttu passisin Stockholmi lennujaamas USA lendu oodates vähemalt 7 tundi.  Samale lennule oli ennast mahutanud ka Jooksupartneriga Chicagosse lendav kamp, vähemalt osa sellest, mistõttu päev Arlandas möödus ootamatult kiirelt.  Tegelikult oli kogu lennuk jooksjaid triiki täis -- enamus neist küll svenssonid. 

Eelmise USA-lennu kogemus näitas, et lennukis EI TOHI magama jääda, vaatamata sellele, kui väga sa seda ei tahaks. Sedasi on ajavahega kohanemine kõige valutum.  Oma Chicago üürikorterisse (tegelikult küll üürituppa, mille aknast nägi vaid kõrvalmaja telliskiviseina) jõudsin kell 10 õhtul (Eesti aja järgi kell 6 hommikul).  Unerohi sisse ning sipsti magama!

Strateegia töötas ning järgmisel hommikul 6 paiku ärgates polnud küll värvid kõige erksamad, kuid vähemalt oli pilt enamvähem selge.  Sama ei saanud öelda Chicago enda kohta – kogu linn oli mattunud paksu udu sisse ning tibutas seenevihma.  Mõnevõrra arusaamatu tundus, et maratonipäevaks lubati 25 kraadi sooja ja lauspäikest ning püsis kerge lootus, et äkki ilmaennustajad eksisid.

Võtsin kuulda korraldajate soovitusi ja sättisin end maratoniexpole kohe varahommikul.  Expo avati kell 9 ning kell 9.15 pärale jõudes tundus korraldajate soovitus kohatuna – messihall oli tühi ning nii jooksjaid kui müüjaid oli kohal enamvähem võrdselt – nii sadakond. 

Nike boks Chicago maratoni expol

Numbrijagamise boks oli kõiki turundusreegleid arvesse võttes paigutatud halli tagumisse otsa nii et sinna jõudmiseks pidid mööduma kõikidest müüjatest.  Takerdusin koheselt kõige esimesse, maratoni suurtoetaja Nike boksi, kus müüdi kõiksugu kraami, mille peal oli kirjas Chicago Marathon 2017.  Loomulikult pole tavaline dressipluus sama hea, kui see, millele on kirjutatud Chicago Marathon 2017, sama võib tegelikult öelda ka mütside, jooksupükste, särkide ja tegelikult ka kohvikruuside kohta.  Otsustasin jätta oma dressipluusi ostmata ja teha seda läbi messikadalipu naastes. Tund hiljem Nike boksi tagasi jõudes sain lõpuks aru korraldajate soovitusest.  Nike boks oli inimesi täis ning kassasaba ohjamiseks läks vaja turvamehi.  Mulje oli võrreldav soodsa vetsupaberi müügiga esimestel Hulludel Päevadel Stockmannis.  Ju mul polnud siis seda dressikat vaja.

Kesklinna naastes ootas ees üks linna kenamatest parkidest, Milleniumi nimeline, seejärel Chicago Institute of Art kunstimuuseum, mis kuulu järgi korduvalt maailma parimaks tunnistatud, seejärel juba linnatänavad koos oma unikaalse kaubandusvõrguga.  Õhtul kell kuus rendikorterisse naastes olid jalad üsna väsinud, kuid ees ootas veel NBA hooajaeelne mäng Chicago Bulls - Milwaukee Bucks. Uni ja väsimus võttis vägisi võimust, õnneks katkestasid tüütu korvpalli toredad tantsutüdrukud ja saltosid viskavad akrobaadid.  Korvpalli kõige meeldejäävam hetk oli kahtlemata see, kui Bullsi ühel parimal mängijal, Kris Dunnil kokkupõrke tagajärjel üks sõrm liigesest välja tuli ja 90 kraadise nurga all taeva poole turritama jäi.      

Chicago Bulls (valges) vs Milwaukee Bucks (rohelises).

Järgmine päev ootasid ees samasugused valikud  – kas patseerida terve päev linnas või jätta natuke aega ka võistluseelseks soojendusjooksuks.  Kuna Chicagos oled vaid korra elus, kuid võistluseelse soojendusjooksuga saad tegeleda Eestis kasvõi iga päev, siis oli valik lihtne – kõnnin ja vaatan ringi, maratonipäeval margi-ilma nagunii pole.

Kolmandal ehk maratonipäeval olin telefoni kella neljaks helisema pannud – korraldajate soovitus oli starti tulla 5.30.  40 000+ jooksjat lasti rajale kolmes laines, minu start oli pühapäeva hommikul kell 7.30, kell 8.00 lasti rajale aeglasemad vennad ning pool tundi hiljem veel aeglasemad.    

Stardipaika jõudes olin pettunud, et ilm oli ootamatult jahe – kuhu siis lubatud kuumus jäi?!  Ent päike polnud veel tõusnud . . .

Võistlusalale lasti ainult jooksjad, keda kontrolliti põhjalikult.

Turvameetmed olid ameerikalikud – maratonialale lasti ainult numbri ettenäitamisel, kõik kotid otsiti turvameeste poolt läbi ning lõpetuseks käidi veel metallidetektoriga kõik su jäsemed üle.  Ent võttes arvesse kõiksugu jama, mis igal pool toimub, ei olnud selle vastu mitte vähimatki. 

Maratoniala oli pirakas, kaks stardieelset tundi oleks saanud kasvõi maratoniala ühest servast teise jalutades ära kulutada, kuid piirdusin siiski vältimatute peatustega.  Pakihoiutelgid olid paigutatud ala erinevatesse servadesse, otsisin enda telgi üles, andsin soojad riided ära ja jäingi maikaväel.  

Stardipimedus

Õnneks oli sealsamas väiksem telk, millel silt Runner Supplies – sealt pidi abivajajatele jagatama plaastreid, kotte jms.  Jagajaid polnud kuskil, küll olid külmetavad jooksjad, mistõttu igaüks jagas endale kraami ise.  Siis kui mina telki jõudsin, olid keebid juba otsakorral, järgi olid ainult läbipaistvad kilekotid ja ühekordsed laudlinad.  Kuna ennast kilekotti panna oli keeruline, valisin kolmemeetrise musta laudlina, tõmbasin selle endale ümber – hoidis vähemalt keha mõnevõrra soojas. 

Poole tunni pärast jõudis kohale ka org-tiim ehk jagajad, kuid selleks hetkeks olid alles vaid plaastrid. 

Vaatamata sellele sekeldusele, toimis kõiksugu maratonieelne sebimine tegelikult väga sujuvalt – sildid igalpool väljas, vabatahtlikud abi ja infot jagamas ning kuigi vetsusabad olid taas kord pikad, siis – maratoniala paiknes ju suures pargis, kus ellu oli jäänud ilmselt ainult rohke uriiniga kohanenud floora.

Tasapisi hakkas ka päike tõusma ning nagu kellavärk pandi külmetavate jooksjate rõõmuks tööle ka pargi suur purskkaev, mis kõik lähedal asuvad maratoonarid seenevihmaga üle kastis.  Õnneks olin ma kaugemal.

Võistlus algas Ameerika hümniga ja leinaseisakuga Las Vegase tulistamisohvrite mälestuseks.

Stardisirge

Esimesel kilomeetril panid kõik jooksjad kohe tunnelisse.  

Tunnelist välja jõudes tekkis kohe raja serva publik ja seda oli mõnusalt palju.  Kuigi Chicago publik tundus natuke vaiksem, väiksem ja viisakam, kui New Yorgis, siis teistele võistlustele andis melu igatahes silmad ette.  Siltidest, mis kaasa oli võetud, ei saanud muidugi alati päris lõpuni aru.  Näiteks  - Naerata, kui sa pissisid just natuke püksi . . . Ei pissinud püksi ja miks ma siis naeratama peaksin? Või siis – Jookse kiiresti, me tahame juba süüa! Noh, minge ja sööge siis!

Kõige ootamatum oli raja servas kohata nunnasid.  Pruunid keebid seljas, mustad rätikud peas ja endal nii hea meel, et saavad hädasolijaid aidata! 

Maratonirada keerutas läbi erinevate Chicago linnaosade – Downtown, Old City, Chinatown, jms ning erinevate rajoonide eripära oli raja servas paiknevast publikust kohe hoomata – ühel hetkel tagusid raja kõrval trummi peapaelaga jaapanlased, seejärel hüüti sulle järgi hispaaniakeelseid tekste, korra nägin raja ääres isegi Eesti lippu. 

Esimese 25 kilomeetri jooksul päikest ei näinud, majad olid lihtsalt nii kõrged.  Viimasel 10-15 kilomeetril läksid majad väiksemaks ning 25-kraadine päike näitas oma tõelist palet. 

Ei mäletagi, millal viimati maratoni teise poole esimesest 15 minutit aeglasemalt oleks läbinud.  Eks oma osa sellest andsid ka eelmise kahe päeva linnaekskursioonid, mitte et ma nõrk või tahtejõuetu oleks.  Kuigi ühel hetkel oli juba täiesti ükskõik – kas lõpetad 3.39-ga või 3.49-ga – mis tähtsust sellel kõigel homme on.  Ei olegi.

Palavusest tõmbasid tasapisi krampi sellised lihased, mille funktsioon jooksmisel minu jaoks üsna teisejärguline tundub olevat.  Näiteks lihased, mille kohta teadjamad ütlevad reie lähendajad ehk mis paiknevad kusagil põlve ja kubeme vahel reie siseküljel.. 

Kuigi rannahooaeg oli Chicagos ametlikult läbi, oli järvevesi täiesti Eestimaiselt soe.

Publik, keda oli raja ohtralt, kadus viimasel 500 meetril täiesti.  Turvanõuded.  Ühtegi kõrvalist inimest ei lubatud finišisirge kõrvale kaasa elama.  Oli vaid tühi VIP-tribüün.

Ent käed tuleb ikkagi lõpujoonel püsti ajada, kuigi publikut pole, jooksed ju endale!

Medal kaela, jääkott pähe  - jah, korraldajad jagasid lõpualal jääkotte.  Kõiksugu banaanikesi, krõpsupakke, proteiiniküpsiseid ja šeike, kuid mõnusat soolast seljankat ei pakutud kusagil.Ehk siis kokkuvõtteks.  Chicago maraton on üks äge maraton, mille muudab eriliseks linn ise.  Erinevalt New Yorgist, võiks Chicagos lausa elada.  Palju parke, rohelust, liivarand linnasüdames, mitte liiga rahvarohked tänavad – selline väiksem ja inimsõbralikum kooslus.  Ehk kui New Yorgis kõik, erkkollastest taksodest suurte ekraanidega Times Square’ni lausa karjuvad – vaata mind! – siis Chicagos on kõik palju rahulikum.  Ja rohelisem. 

Ilmselt nägin ma vaid paremat osa Chicagost, kuid siiski – üsna sageli jäin ristmikult mitme meetri kaugusel olles lolli pilguga vahtima – miks see auto seisma jäi? Minu pärast?  Et ma üle tee saaks minna?

PS maratonirada on Chicagos kiire.

PPS Chicago maraton 2017 dressipluusi ostsin järgmisel päeval ikkagi ära.

Fotod: Korraldajate FB ja autor.

 

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30