Sel aastal on Eesti jooksjate poolt läbitud maratonide arv taas suurem kui kunagi varem, kuigi jooksuhullude edetabeli tipus on ikka enam-vähem samad jooksjad.  Tänaseks on sel aastal enim maratone jooksnud:
1. Indrek Jürgenstein 16
2. Meelis Atonen 15
3. Ergo Meier 14
4. Erkki Etverk ja Tarvo Kapp 11

Kuna eestlastele meeldib ennast võrrelda teiste Põhjamaadega, siis olgu toodud ka lähiriikide jooksuhullde esikolmikud.

Soome
1. Kalevi Saukkonen 53
2. Hans Mannsten 51
3. Veikko Ollila 42
26 jooksjat on läbinud 15 või enam ning 50 jooksjat 10 maratoni või enam.

Rootsi
1. Tony Gren 41
2. Susanne Gren 25
3. Anders Forselius 21
6 jooksjat on läbinud 15 või enam ning 14 jooksjat 10 või enam maratoni.

Norra

1. Terje Lyngstad 14
2. Inge Asbjørn Haugen 14
3. Tom-Rune Bertelsen 12
12 jooksjat on läbinud 10 või enam maratoni.

Taani
1. Annette Fredskov Jensen 111
2. Henriette Lisse 58
3. René Hjorth Olsen 49
74 jooksjat on läbinud 15 või enam ning 120 jooksjat 10 või enam maratoni.

Annette Fredskov Jensen on suvest võtnud eesmärgiks joosta 366 maratoni 365 päevaga ehk teisisõnu ühe aastaga.  Tema eesmärk on ületada ühe maratoniga senine, belglasele Stefaan Engelsile kuuluv maailma tippmark – enim joostud maratone ühe aasta jooksul.  Annette esimene maraton ses reas sai joostud 15. juulil (Skinner maraton, ajaks 4:25:30) ning tänaseni on ta ilusti jõudnud joosta ühe maratoni päevas.  Keskmine maratoni läbimise aeg on jäänud ca 5 tunni kanti, 15. juuli maraton oligi neist kõige kiirem.  Samamoodi jätkates tuleb Annette keskmiseks kuukilometraazhiks 1265 km ning aastas jookseb ta uskumatuna tunduvad 15 443 kilomeetrit, seda siis juhul kui ta peale maratonidistantsi läbimise ühtegi jooksusammu ei tee.

Kuidas on siis teistes riikides võimalik ühe aasta jooksul nii palju maratone läbida ja mis eristab Eesti maratonihunte Skandinaavia omadest?  Taanis ja Soomes korraldavad jooksjad regulaarselt väikseid kuni 20 osalejaga maratone, kus sageli on jooksmas ka vaid 4-5 maratoonarit.  Soomes toimuvad need Helsinkis Paloheinäs ja nende nimeks on siis kas Paloheinämaraton või Hassen Tervasaari-hölkkämaraton.  Neid maratone korraldab Soomes jooksuklubi Häjyt.

Taanis on levinud nn. Cannonball maratonid, mis on sisuliselt jooksjate poolt iseendile korraldatud väiksed madala osavõtutasuga jooksud, kus peamiseks motivaatoriks pole mitte jooksmine rohke publiku ees vaid maratonijooksmisest saadav nauding.  Taanis korraldatakse aeg-ajalt ka nn. Social maratone, kus ei võeta aega või kus osalejad jooksevad ühes grupis nt. 4:30 või 4:00 tunni tempos.

Rootsis ja Norras analoogilisi maratone ei toimu, mistõttu sealsed jooksjad läbivad eestlastega võrreldes enamvähem samapalju maratone aastas.  Erandiks on Rootsi jooksuhullude esikolmik, kellest kaks esimest on Taani väikemaratonide sagedased külastajad.  Anders Forselius baseerub aga USA-s, kus toimub tuhatkond maratoni aastas ning ei ole mingi probleem läbida neid niipalju kui süda ihkab.

Seega – Eesti maratoonarite kõige reaalsemaks võimaluseks parandada enda kohta Põhjamaade maratonihuntide edetabelis on kohalike väikemaratonide korraldamine.  Suure hulga maratonide läbimine on märksa reaalsem, kui selleks ei pea sõitma kodunt kaugemale kui maksimaalselt sadakond kilomeetrit.  Loomulikult kaob sel juhul ära erinevate maratonide jooksmisest saadav uute elamuste saamine ja reisinauding . . .

Foto: www.annettefredskov.dk, Fredskovi maratoni osalejad (16. oktoober), Annette Fredskov Jensen keskel.