Uudised 15.06.2017
Autor
Timo Porval

Esimene võistlus, sitt suusailm ja ropult rutiini

Uudise pilt

Aeg on läinud lennates. 
Või tegelikult ikka pigem joostes.

Praegu on mul aga lausa kaks trennivaba päeva järjest ning saan sulle rääkida, mis vahepeal jooksuradadel ja nende kõrval toimunud on.

Hea meel on öelda, et kõik sujub plaanipäraselt.

Jalad on terved. Toitumises olen leidnud tasakaalu ja viis trenni nädalas on küll väsitav, aga mitte kurnav. Aprillis kulutasin tosse 221.82 km ja mais 268.6 km. Enne maratoniprogrammi oleksid need numbrid mulle uskumatud tundunud, aga hetkel mitte. Kui ikka viiel päeval nädalas tossupaelad kinni seod ja 100% kava järgid, siis kogunevad kilomeetrid üsna kiiresti.

Üks viimase kahe kuu tipphetki on kindlasti Kõrvemaa 18 km maastikujooks.

Alustasin rahulikult ja jooksin enesetunde järgi. Alguses hoidsin pulsi 165–170 vahel. Pärast 5 km tundsin, et sain soojaks ja järgmised 10 km olid puhas nauding, pulss 170. Need olid kindlasti mu senise elu parimad kilomeetrid – jooksin lihtsalt oma jooksu ja saavutasin mingi meditatiivse seisundi. Ma pole varem ega ka hiljem midagi sellist tundnud.

Viimased 3 km olid tõusud, mis äratasid mu zen-seisundist üles ja ajasid pulsi 178 kanti. Võtsin tõusud sirge selja ja väikeste sammudega nagu trennis õppinud olin. Tekkis ka sportlik võistlusmoment, ja võibolla polnud see mõistlik, aga viimasel kilomeetril võtsin viimast ja finišikoridoris spurtisin kolmest jooskajst mööda. Kaiff ja veremaitse korraga.
Enesetunne oli kokkuvõttes hea ja kesmine pulss 170, max 181. Keskmine km aeg 5:49.

Ajaloo huvides, siis tagumisel härral oli särtsu rohkem ja sai minust napilt mööda.

Laupäeviti on mul kava järgi pikad jooksud.

Ühel laupäeval möödus see nii, et panin poja mänguväljakule mängima, barankad ja banaan seljakotis, ning minu 15.5 km möödusid ümber mänguväljaku tiirutades ja talle pidevalt lehvitades. „Issi, kaua veel?” ja „Issi, millal sul läbi on?” kuulsin üsna tihti. Aga 1:45 ja 50 ringi ümber mänguväljaku oligi tehtud. Kes tahab, see leiab lahenduse. Tundub nüri ja rutiinne, eks? Jah, mulle ka, kuid see trenn pani aluse järgmisele ideele.

Ajada ühel laupäeval asi veel igavamaks.

Mõeldud-tehtud. 
Kell heliseb 4:50. Söön neli küpsist (mitte midagi muud polnud haarata – halb orgunn).

Retuusid jalga.

Vaatan oma iPodi. See jääb täna koju – ei mingeid motivaatoreid.

Ees on ootamas 24 km ning 80 staadioniringi. Ei ole teisi jooksjaid, ei ole muusikat. Olen ainult mina, tossud, kummimatid ja tõusev päike.

Raske? Ei. Oli ootamatult kerge ja üldse mitte nii igav nagu vaimselt valmis olin. Äkki oligi vaimne ettevalmistus võtmefaktoriks?

Kui rutiin minu jaoks raske ei ole, siis kiiresti jooksmine küll.

Okei, saan hakkama, aga no kuidagi vastik on. Seega lõigutrennid just minu lemmikud pole. Lõikude pikkused varieeruvad mõnesajast meetrist kuni mõne kilomeetrini. Pulss lakke ja jalad välkuma. Kui staadionikurvides esimesi kiirendusi tegin, tundsin end nagu Usain Bolt. Muidugi ainus asi, mis meil vähegi ühist on, on endast maksimumi andmine. Või noh, mina igatahes annan.

Kahe möödunud kuu sisse mahtus veel trepitrenn. Õigemini polnud see trepp, vaid effing REDEL!

Samuti ühised treeningud Spartaga ning meie enda treener Kaupo Tiisläriga. Kaupoga tegimemäetrenni ning sprintisime liivas mäkke. Palav ei olnud, aga natuke Sahara maitset oli asjal küll juures. Raske ja samas ikkagi nauditav.

Suurimad tänud Ahto Tatterile trenni läbi viimast. Pildi autor: Janek Oblikas Marathon100.com

Pildi autor: Janek Oblikas Marathon100.com

Pildi autor: Janek Oblikas Marathon100.com

Kaupo näitas kui suure kala ta kord püüdis. Pildi autor: Janek Oblikas Marathon100.com

Aprillist on meil ka programmi poolt uued särgid. Siirad tänud sponsorile ja Janekile seda kõike orgunnimast.

Pildi autor: Janek Oblikas Marathon100.com

Ja enne kui aprill lõppes, tuli kava järgi ära teha veel üks trenn.

5 minutit jooksu ja 5 minutit kõndimist, kokku 3 tundi jalgadel. Pole ju midagi hullu ja tundub igati mõnus, eks? Seda lootsin nii mina kui sel päeval kaasa tulnud Jana. Seda enam, et käes oli 29. aprill ja kevad peaks ennast juba sellel ajal paremast küljest näitama, või mis? Kevadel ei olnud aga midagi sellist plaanis ja pealkirjas viidatud s-tähega suusailmastki oli asi kaugemal.

Mäletate seda kevadist tormi, kus lund sadas mitte vertikaalselt, vaid horisontaalselt. Vot selles lumetormis möödus meie trenn ja ei saa salata, et oli külm ja ebamugav ja märg ja häda ja viletsus.

 

Aga tehtud ta sai. Kui kava näeb ette, siis tuleb minna. Päevad ei ole vennad ja võidab see, kes oskab nautida kõiki hetki.

Mais sai tehtud esimene tõsisem 10 km jooks.

Jooksin selle Pirita teel. Ilmaolud olid pea ideaalsed, vaid viimasel 5 kilomeetril oli kerget vastutuult tunda. Andsin endast mitte nüüd päris maksimumi, aga sellise 90–95% ikka. (Usain oleks sama teinud).
Aeg 47:05. Keskmine pulss 172 ja max 175. 
Iga kell eelistan 2–3 h rahulikku jooksu sellisele lidumisele. Aga saan aru, et ka neid jookse on vaja teha. :)

Juunis on ees ootamas Narva Energiajooksu 21,1 km. Saab näha, kuidas läheb. Ühes trennis arutasime juba treeneriga ka, et mis pärast SEB maratoni edasi saab, ja kuulsin häid uudiseid. :) Kui kõik sujub, lubatakse Haanja 100 jooksul läbida 60-70 km. Hakkab looma! ;)

Aprilli ja mai õppetunnid

  • Jooks on individuaalne ala. Ei ole mõtet ennast teistega võrrelda ja selle pärast stressata. Kõigil meil on erinev taust ja erinevad eesmärgid. Kes tahab kiirelt joosta 21, kes 10 kilomeetrit. Või kes tahab lihtsalt kõike nautida. Mina ei taha joosta stopperiga võidu, vaid ühel hetkel võimalikult pikki otsi.
  • Naudi ilusaid jooksuilmasid ja ära arva, et nii peabki kogu aeg olema. Et sa head ilma hinnata oskaks, mine jookse ka tõeliselt koleda ilmaga. Vihm, tuul, pori ja külm on kõik head abimehed, et asjad õigesse perspektiivi panna.
  • Kui sa millegagi tõsiselt tegeleda tahad, siis ole valmis ohverdusteks. Viis trenni tähendab minu jaoks 7–8 tundi puhast trenniaega nädalas, rääkimata ettevalmistusest ja pärast trenni tegevustest. Oluline on nautida kogu protsessi, mitte ainult finišijoone ületamist maratonil.
  • Hoia oma keha terve ja kui mingeid aineid on puudu, siis võta neid lisaks. Tavaliselt me ei saagi aru, kas ja mida meil puudu on. Kui viime aga keha ekstreemsesse olukorda, siis annavad puudujäägid tunda. Maikuus tekkisid minu kapile raud, magneesium, d-vitamiin, kaltsium, kalamaksaõli ja b kompleks vitamiin, sest koormus- ja veretestis selgus, et nende asjadega on mul organismis üsna nigelad seisud. Hommikul rändavad pudru sisse päevalille-, kõrvitsa- ja chia seemned ning goji marjad. Pärast 30–45 päevast kuuri lähen kõiki näitajaid uuesti mõõtma.


Aprilli ja mai kulud:

  • Adidase tuulekas – 45 €
  • Vitamiinid ja mineraalid – ca 70 €
  • Kõrvemaa jooksu osalustasu – 25 €

Kokku: 140 €
Üldse kokku: 992.11 €

Minu teine kirg on digiagentuur Lavii (kus ma ka blogi kirjutan)

Teksti tegi sulle mõnusamalt loetavaks Jaana Maling

Kui postitus meeldis ja võiks ka sinu sõpru inspireerida, siis jaga julgelt ;)

Timo valmistub SEB Tallinna maratonil oma esimeseks maratoniks klubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.

 

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30