Uudised 04.11.2017
Autor
Mart Einasto

Frankfurdi maraton - üks Eesti jooksjate lemmikuid

Uudise pilt

Frankfurdi maratonil on kõik eeldused saada eesti jooksjate lemmikuks – mitu otselendu päevas mõistlike hindadega, head ööbimisvõimalused igale maitsele ja mis kõige tähtsam – kiire ja „tuunitud“ rada!

Aga alustame algusest, milleks on teatavasti koduleht ja võistlusele registreerimine. Ilmselt on saksa keele oskajale lugemist küllaga, inglisekeelne osa on pigem lakooniline aga kõik vajalik on kiiresti leitav. Hind on varajasele registreerijale soodus ja protseduurid hõlpsad. Natuke üllatab ja arusaamatuks jääb „chip rent“, samas on meeldiv võimalus tavapäraselt Tsärgilt kokku hoida. Pärast meilile laekunud teadet eduka osalejate nimekirja kandmise kohta pole muud kui asuda treenima. Lennukipiletid ja hotelli broneerimine võivad jääda ka hilisemaks, linnas ruumi jätkub.

Frankfurt on moodne linn. II maailmasõda pühkis vanalinna ja peale raekoja ja mõne kiriku palju muinsust jäänud pole. See-eest on pilvelõhkujaid, avaraid väljakuid ja rohealasid. Kahjuks on seekord väga tuuline ilm ja pikalt jalutada ei taha. Pöidlahoidmisest, et see kõik stardihommikuks möödas oleks, pole kasu. Jäine tuul lõõtsub endiselt.

Maratonimess on üle keskmise soliidne – ohtralt soodsaid varustusepakkujaid nii linna kui maastikujooksu harrastajale. Sekka sporditoitude pakkujad. Number trükitakse välja ühes ääres, pihku pistetakse ka renditud „chip“, mis tuleb tossu/jala külge kinnitada. Mõjub kuidagi arhailiselt, juba aastaid oleme harjunud siinmail numbri tagaküljele kinnitatud kiibiga. Saali vastasseinas saab ka osalejapaki, kus on üsna ohtralt sponsorite nänni. Tühjade kätega lahkuma ei pea.

Võistlushommikul keerati kella tagasi, mis laseb mõnusalt välja magada. Kuna start on kell 10 ja hotelli hommikusööki pakutakse saksa korralikkusega juba 6:30st, siis saab rahulikult süüa ja siis murelikult tuppa naasta – riietuse valik on tõsine asi, tuul on tõesti vali ja jäine. Mul on kerge nohu aga abikaasal Ruthil on tõsisem külmetus kallal. Pärast arupidamist jõuame otsusele, et jookseme koos ja ma võtan ka seljakoti, kuhu tagavaraks soojema jope, mütsi, kindad jms paneme.

Esimesel sillal, taamal südalinna pilvelõhkujad

Stardis teiste keskel keksides pole tuult kuigivõrd tunda, aga kindad paneme kohe kätte. Joped kotti. Meie oleme teises stardilaines, mis alustab 10 minutit esimesest hiljem. Jalutame pärast esimest lähet ja oleme kenasti pea-aegu kanga all. Ja antaksegi start. Tänavad on laiad ja üsna kohe saab omas tempos kulgeda. Troppe ei teki.

Rada on tegelikult väga nutikas. Frakfurterlaste armastus oma linna vastu ja soov oma maraton suureks ja maailma vägevate hulka kuuluvaks kasvatada on selgelt tunda. Esimese 12 kilomeetriga teeme kesklinna laiadel tänavatel neli silmust ja siis läheme laia kaarega üle jõe. Siis kuni 24nda kilomeetrini jõe idakaldal, misjärel üle vaevumärgatava tõusunurgaga sillaületuse saabume taas läänekaldale. 27nda kilomeetri järel pöörame tagasi südalinna poole ja enne finišit teeme veel kaks kaunist sõõri südalinnas ning jõuame finišisse messikeskuse sees. Tõusumeetreid praktiliselt pole, ka sillad tempot maha ei võta. Selle raja äärde on paigutatud 49 (!) trummirühma või bändi. Rajakaardil on kenasti kõigi nende nimed toodud – alates „Ritmos da Samaba“, „Samba Libre“ ja „Batida da Manga-st“ kuni „Evangelische Martinusgemeinde“ ja „Kleingärtnerverein St. Gallus-e“ nimelisteni. Meeleolu löövad üles nad kõik. Juua (vett, spordijooki ja teed) ja banaane saab ca kolme kilomeetri järel, teises pooles pakutakse mitmel pool spordigeele. Kõik tingimused heaks emotsiooniks ja soovijatele ka kiireks ajaks on tagatud.

Kaunis sügisilm Frankfurdis

Meie jooks läks ühtlases jõukohas tempos ca 5:25 min/km kohta rütmis. Umbes 15ndal kilomeetril küsib Ruth mütsi – tuul on vali ja lõikav. Õnneks idakaldal on tuul kohati tagant ja pärast 25 kilomeetrit tõstab Ruth tempot. Hakkama järjest eesjooksjatest mööduma. Meelelu on mõnus. See rõõm ei kesta väga kaua, umbes kümme kilomeetrit hiljem hakkab Ruthi kannakõõlus valu tegema ja peame tempos pisut järele andma. Viimastel kilomeetritel on mõned kivisillutise lõigud ja just seal puhub tuul näkku ja hetkeks hakkab ka külma vihma piitsutama. Justkui viimane proovilepanek enne varju alla jõudmist. Aga ei õnnestu meid väärata – lõpetame käsikäes, mürtsuva muusika- ja tantsutüdrukute saatel. Tehtud, 3:58, nagu lootus oligi.

Finišiteenindus on rajaga võrreldes nõrk. Natuke küpsist ja šokolaadi, spordijooki ja alkoholivaba õlut – ei midagi soolast ega saksapärast! „Chipi“ tagastamine osutub tõeliseks otsimisülesandeks – see on kõige kaugemas messinurgas, kolmandal korrusel! Ja viitasid, mis sinna suunaks, oli vaid üksikuid. Samas olid suured riietumisalad, sai ka duši all käia – näiteks otse lennukile minejate jaoks on see kõik suur eelis.

Välja jõudes on tuul jätkuvalt tugev. Paneme kähku joped selga ja hakkame hotelli poole minema. Pagan, jahedaks kisub. Külmetamise vältimiseks hakkame uuesti jooksma. See pole enam üldse nii lõbus kui enne aga vähemalt ei hakka külm. Ja siis saabub iga maratoni üks suurtest naudingutest – kuum dušš! Ja teki alla soojenema ning õhtul välja sööma. Eelmise õhtu kogemusele tuginedes olime hommikul kohad broneerinud, vastasel korral tuleb leppida kiirsöögiga. Kesklinna söögikohad on muljetest pakatavaid ja näljaseid maratoonareid täis!

Käsikäes finišis, nagu ikka Ruthil nägu naerul, teised kannatajailmega

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30