Umbes kuus aastat tagasi pöördusin Pihkvamaa Spordikomitee poole ettepanekuga korraldada Pihkva linnas maraton. Mulle vastati, et ettepanekut on arvesse võetud ning seda on varemgi välja käidud.

Eelmisel aastal kauaoodatud maraton aset leidiski. Mullu oli võistluse toimumine kogu Pihkva linnale suursündmuseks. Pihkvalased suhtusid suure optimismiga sportlikke eluviiside propageerimisesse. Ootasin ka mina kauaoodatud I Pihkva maratoni sündimist. Nii see juhtuski. Mullu 21.mail toimus I Pihkva maraton, kus kohe algusest peale osales viis eestlast (kelle hulgast pälvis Maichl Suur Põlvast vanuseklassis Naised 40-49 I koha). Ka II Pihkva maratonil selle aasta 21. mail osalesid paljud jooksjad erinevatest riikidest, sh. ka Eestist. Ei jäänud ka mina sellest spordipeost eemale.

Registreerisin ennast võistlusele internetis aprillis. Siis oli viimase vooru registreerimise hinnaks maratonile 1500 rubla ehk 25 eurot.

20.mail suundusin kodulinnast Tartust Koidulasse Elroni rongiga. Pileti hinnaks 4.90 EUR. Jõudes kohale kõmpisin jalgsi Koidula piiripunkti , mis asub raudteejaamast ca. 500m kaugusel. Väljas oli väga palav päikesepaisteline ilm. Piiripunkt tühi. See sai läbitud minutiga. Järgnes neutraaljoon ehk kahe riigi vahel asuv sild, mille all voolab Piusa ehk Patškovka jõgi. Jõudes Venemaale Kunitšina Gora piiripunkti sain aru, et ka see on välja surnud koht. Piirivalvuriks oli minu hea tuttav kapteni auastmes ohvitser, kes nähes mind rõõmustas väga. Ajasime juttu ja ma suundusin bussipeatusesse. Kohe peatuse ees peatus auto, milles minu ühe väga hea Venemaa eestlase isa. Viimane viiski mind Petseri bussijaama.

Petseris kloostri ees

Bussijaama tühjas hoones tervitas mind kohalik kiisu. Kassa oli lõunaks suletud. Linn oli täiesti tühi. Vaatasin busside ajagraafiku järgi, et järgmine Pihkva buss peaks väljuma tunni pärast. Läksin seljakottiga Petseri kloostrisse. Kloostri ümbruses tutvusin ma erinevate huvitavate inimestega. Kloostris oli käimas laupäevane jumalateenistus. Rahvast oli palju. Kogu kloostri territoorium oli külastajatele avatud. Väga ilus ja hinge puhastav koht. Tasub külastada! Pärast sain ma ühe kohaliku mehega tuttavaks. Koos istusime linnas ja vaatasime jalgpalli ülekannet. Väga rõõmustasime, kui saime teada, et Venemaa lõi Kandale teise värava. Nii lihtne ongi tutvuda inimestega.

Naastes bussijaama oli juba kassa avatud. Sees olev töötaja hakkas naerma, kui kuulis minu küsimust. Selgus, et ma vaatasin valet graafikut. Uus graafik seinal väljas. Ehk buss oli juba läinud. Järgmine buss tuleb alles tunni pärast. Jalutasin sööklasse. Sõin ja suundusin tagasi bussijaama. Jälle bussist maas. Järgmine tuleb alles kell 20:00. Viimasele ma siiski jõudsin. Raske oleks meenutada mõnda korda, mil ma poleks Petseris ühtegi tuttavat kohanud.

Stardi eel

Tunni pärast olin ma Pihkvas. Hostel Õnnelik juhus kujutas endast kahetoalist korterit ilma administraatorita bussijaama vastas asuva hoone II korrusel. Tingimused ideaalsed. Euroremont, kaks vannituba, kaks WC-d, köök, külmik jne jms. Öö hinnaks inimese kohta vaid 500 RUR ehk 8 EUR. Omanik juhatas mind korterisse, andis võtmed üle, võttis raha vastu ja lahkus.

Ma vaatasin esikusse, kus maru tuttavad tossud. Mõtlesin, et ajan midagi sassi. Suundusin kõrval olevasse „Viiekese“ ehk „Пятёрочка“ poodi. Seal kohtasingi Tatianat. Selgus, et Sviridova ööbib samas hostellis, kus minagi. Emotsioonid olid poes väga rõõmsad. Ostud tehtud. Suundume tagasi hostelli. Kohal ka teised jooksjad, kellega sain õhtul tuttavaks. Jõime teed ja tuttu.

Hommikul ärkasin kell kolmveerand kaheksa. Koos sõime, jõime ja minek bussi peale. Linnaliinis kohtasime veel paari jooksjat, kes meelsasti tulid meiega tutvuma. Poolteist tundi varem olimegi kohal.

Pskova jõe ääres oli spordilinnak, kus kõik vajalik väljas. Võtsin oma stardinumbri ja kiibi välja. Samuti oli ettenähtud igale võistlejale Pihkva maratoni sümboolikaga nokamüts. Kiip käis jala külge ning pärast võistlust kuulus see tagastamisele. Seekord oli mul suur au võistelda numbri all „4“. Kohal paljud tuttavad. Siinhulgas ka Elmar Ekholm Tartumaalt koos õe Silvia Narvikuga Viimsist. Elmar jooksis poolikut ning Silvia 7km.

Stardieel. Vasakult: loo autor, Tatiana Sviridova ja Natalia Nizovtseva.

Stardieelsed klõpsud tehtud. Suundusime pakihoidu. Asjad ära antud. Hakkasin sooja tegema. Ilm oli külaltki palavavõitu. Stardini jäänud viis minutit. Kõiki kutsutakse starti. Soovisin Elmarile edu ning suundusin starti.

Antud võistluse raames peeti maratoni, poolmaratoni ning 7km jooksu ja kepikõnni distantse. Stardieelsel päeval peeti lastejooksud. Pisikesed Pihkva põnnid said oma koibi liigutada laupäeval. Õige kah!

Ühisstart anti 21.mail 2017 kell 11:00. Paahhhhh! Kokku pidid maratoonarid läbima neli 10,55km ringi. Rada kulges kesklinnas. Sel aastal oli uus rada, mis ei sundinud enam jooksjaid sildadele ja pärast trepist alla jooksma. Joostes sai imetletud erinevaid vaatamisväärsusi ning kuulda kohalike suust iga arhitektuurimälestise ajalugu. Kaaselajaid oli linnatänavatel palju. Tänavad olid autoliikluseks suletud. Rajal olid igal pool suunamismärgid, kohtunikud, politsei ja fotograafid. Ringil oli kaks toidupunkti, kus pakuti: energiajooki, vett, banaane, rosinaid, märja nuustiku ja WC kasutamise võimalust. Huvitav oli ka see, et korraldajad õppisid mõned eestikeelsed fraasid pähe, millega mind ergutasid kommentaatorid rajal. Nt. „Tubli! Jookse kiiremini!“ või „Tere tulemast David“. Atmosfäär oli külaltki sõbralik. Igal pool pered jalutamas mööda promenaadi. Jõel oli näha kaatreid, mis sõidutasid turiste. Aeg ajalt oli kuulda ka eesti keelt turistide seas. Polegi imestada. Paljude Võrumaalaste lemmikuks nädalavahetuse retkepaigaks on osutunud Pihkvamaa. Viimane kannab loosungit: „Siit algab Venemaa“.

Stardieel. Vasakult paremale: Silvia Narvik (Viimsi), Elmar Ekholm (Laguja) ja David Arutyunyan (Tartu).

Samas siinkohal tuleks tõdeda, et raja profiil pole kõige laugem. Pihkva maraton on ettenähtud rohkem maastikumaratoni austajatele. Seega, kel huvi- tere tulemast Pihkva maratonile! Seda enam, et sel aastal sai eeltoodud kergejõustikuvõistlus omale peasponsori. Viimaseks osutus TV firma „Trikolortv“. Seega jooksüritus kandis ametliku nime II Trikolortv Pihkva maraton.

Ületasin finišijoone ajaga 4:45:01. Mullu oli mul ajaks 4:46:42. See oli minu 61. täispikk klassikaline maraton. Kokku lõpetas maratoni distantsil 53 inimest. Mina pälvisin 49. koha (vanuseklassis „42M“ koht 29). Mõned inimesed olid ikka omadega väga läbi, sh. ka mina. Võistluse ajal sain ma kõvasti ilusat päikest oma nahale. Tšill!

Mullu tuli võitjaks kohalik Grigory Mikhin ajaga 2:49:31. Ka sel aastal ei soovinud noormees oma võitja koha pjedestaalil loovutada ning lõpetas ajaga 2:48:39.

Poolikul osutus võitjaks pihkvalane Makarevich Sergey ajaga 1:14:52.

7km võit jäi samuti Pihkvamaale ehk Maksim Lebedev ajaga 26:43.

Maratoni distantsil osales Eestist kaks tartlast ehk Vladimir Rõžov, kes pälvis 26.üldkoha ajaga 3:42:12 ja mina.

Poolikul lõpetas neli Eesti jooksjat:

25.üldkoht Aleksandr Vassiljev Kohtla-Järvelt ajaga 1:37:15;

35.üldkoht Kalle Rein Põlva Keskkonnaameti esindaja ajaga 1:40:30;

55.üldkoht Elmar Ekholm Lagujast ajaga 1:48:40;

62.üldkoht Aleksanr Komšin Kohtla-Järvelt ajaga 1:51:23

7km distantsil osales üks nõrgema soo jooksja Eestist Silvia Narvik, kes lõpetas ajaga 42:40, mis andis talle 36. koha ning I  koha vanuseklassis „naised 50“.

Eesti jooksjad Pihkva maratoni finishis.

Oma intervjuus Silvia oli meeletult õnnelik ning tõdes mulle, et ei tulnud Pihkvasse asjatult võistlema. Silviat premeeriti rahaliselt, medali ning ilusa aukirjaga. Naine oli väga õnnelik. Elmar Ekholm sai teada Pihkva maratonist kogemata neti teel ning kaasas oma õdegi võistlusele. Nii saigi Silviast võitja! Korraldusega oldi üldjuhul rahul ning märkimisväärseid nüansse silma ei paistnud, peale selle, et kaaselajaid raja ääres ja harva ka ise rajal - oli palju. Elmarile ja Silviale Pihkva meeldis väga. Elmar tõdes, et Pihkva maraton pole rekordi püstitamise rajaga, vaid pigem ennast proovile panemiseks paras. Seda enam, et iga lõpetaja sai omale vahva medali. Viimasel suurepärane irbis ehk Pihkva linna sümboolika ning maratoni loosung „Верь в себя!“ ehk „Usu endasse!“. Elmar ja Silvia tõdesid, et sooviksid osaleda ka järgmisel aastal Pihkva maratonil. Neile meeldis Venemaal väga ning kutsuvad kõiki soovijaid Venemaale võistlema!

Samuti sain ma intervjueerida peakorraldajat Boris Vinogradovit. Viimasele kinkisin ma Eesti lipukese ning kuke aasta kalendriga tassi. Vinogradov tõdes, et vaatamata sellele, et 21.mail korraldati üle kogu Venemaa 21 erinevat kergejõustikuvõistlust, siiski tuldi Pihkva linna tänavaid joostes tervitama mitte ainult Venemaalt, vaid ka Ukrainast, Leedust, Poolast, Eestist, Valgevenest ja Lätist. Vinogradov kiitis Eesti spordikultuuri ning lausus, et talle meeldis Eestis. Boris loodab, et ka järgmisel aastal leiab Pihkvas aset maraton. Seda enam, et tuntud Venemaa televisiooni firma Trikolortv on nüüd oma toe Pihkva maratonile alla pannud.

Siinkohal soovin enda poolt lisada. Olles seekord Venemaal helistasin ma oma kohalikust eestlasest tuttavale. Rasmus nentis, et neil Venemaal jooksuvõistluste arv ja geograafilised korralduse paigad aina kasvab. Seda märkasin minagi. Väga paljudes kohtades märkab Venemaal jooksjaid ja kepikõndijaid. Nii, et silm ja hing puhkavad.

Pärast võistlust tulin hosteli. Korter oli tühi. Mina olin täitsa üksinda kahetoalises korteris. Yes! Lõõgastus. Lasin suure vanni vett täis. Lamades kuumas vannis ning süües jäätist ja viinamarja oli selline tunne, nagu oleksid Paradiisis. Väga rahulik ja harmooniline lõõgastus nii kehale, kui ka hingele. Nagu öeldakse, teenitud puhkus.

Pärast seda jalutades raudteejaama kandis kohtasin ma oma tuttavat Natalia Nizovtsevat. Viimane on kahekordne maailmameister talisupluses (!). Seekord oli tema maratoni distantsil raja sulgejaks ajaga 05:06:33.

Saatsin kangelase Brjanski bussile ning suundusin oma kohalike sõpradega Gruusia restorani „Kinza“. Ehk tükike Kaukaasiat keset Pihkvat. Nii maitsvad road.

Järgmisel päeval tõi mind otse Pihkvast kodulinna tagasi Narva buss. Pilet maksis 600 rubla ehk 9.60 eurot. Enne lahkumist jõudsin sisseoste teha. Ehk erinevad aed-ja puuviljad, rohi, kanamunad, mahl, leib, tort jms.

Märkimisväärt on loomulikult ka see, et venekeelsed inimesed Eestis ja venekeelsed inimesed Venemaal on absoluutselt kaks erinevat asja. Viimased meeldivad mulle rohkem, kuna nad on väga lahke ja avatud hingega.

Tõmmates punast joont antud artiklile alla võib julgelt väita, et kui Suurjooksul ümber Viljandi järve sain ma tunda esimesi kevadampse, siis Pihkva maratonil sai kogetud esimesi suvesõõme.

Head sportlikku mõnusat suve kõigile!                          Parimate soovidega, David Arutyunyan Tartust