Uudised 14.03.2017
Autor
Joona Saluveer

Kes ütles, et allamäge saab kiiremini . . .

Uudise pilt

Nagu ikka, kõik algas sellest, et kui puhkusereisi plaanid paigas ning esimesed piletidki ostetud, oli vaja hakata vaatama, mis (jooksu) võistlusi samal ajaperioodil Austraalias või Uus Meremaal on. Ja esimene asi, mis silma kargas - Ironman New Zealand. Võistlus, mille võitnud nii Ain-Alar Juhanson kui Marko Albert, üks parimaid Ironman'e maailmas - yes, I want to do it.

Kahjuks tõmbas sellele plaanile kriipsu peale elukaaslase "Ei". Ei mingit täispikka triatloni, või muud sündmust, mis paneb puhkuseplaani ohtu. Egas midagi, naistega ei vaielda. IMNZ jääb järgmiseks korraks. Siis tuli vaadata, mis maratonikalendrites saada on. Kuna seal kandis on suur suvi, siis on võistlusi vähem, aga nagu eelmine kordki, kui leidsin maratoni Tasmaanias, siis ka seekord ikka üks oli, huvitava nimega Mountain to Surf, asukohas New Plymouth, UM.

Nimelt tahtsid ürituse korraldajad kunagi teha ühte kiiret punktist A punkti B maratoni. Midagi nagu Bostonis, kergelt allamäge. Kuna nad elasid Mt Taranaki jalamil, siis tekkiski mõte, et miks mitte alustada mäe alt ning lõpetada mererannas, sealt ka nimi - Mountain to Surf. Mõeldud tehtud ning nende arvates üks kiiremaid radu maailmas valmis.

New Plymouth on Uus Meremaa põhjasaare üks läänepoolsemaid linnu ning kuigi Mt Taranaki on suure tähtsusega (endine) vulkaan, siis meie Uus Meremaa sõbrad olid suht üllatunud, et me otsustasime sellisesse linna minna ning maratoni joosta. Aucklandi lennujaamas tekkis korraks klomp kurku kui nägin triatleete oma rattaid sisse tsekkimas. Teine kord juhtus see kui Taupo ja New Plymouthi lennukitele pealeminek oli kõrvuti väravatest ning ma oma Ironman Kalmar särgiga pidin valele poole pöörama. Happens

New Plymouth tervitas meid tugeva (ookeani) tuule ning pilves ilmaga. Maratoni jaoks tegelt ok. Ainult, et tuul tuli ookeani poolt ehk oli maratoni mõistes vastu. Võrreldes varasemate päevade +25-27C-ga oli 19-20C väga jahe. Aga jällegi, jooksmiseks igal juhul parem kui palav päike, mis meid Põhja Uus Meremaal mitu päeva "kimbutanud" oli.

Joosta oli võimalik mitut distantsi - oli nii maraton kui poolmaraton, samuti teatevõistlus 2 või 4 osalejaga ja kõige tipuks ka võimalus käia see distants läbi. Maratoni algusaeg oli meie mõistes väga varajane - 7.30 hommikul ning starti sai ainult organisaatorite korraldatud transpordiga, mis lahkus veel tund varem. Kõndijad alustasid suisa 6.30 hommikul. Aga arvestades ilma, siis oli see hea mõte.

Maratoni hommik kulges vastakalt. Kuna oli väga vara, siis ei läinud alla ükski toit. Lisaks oli itaaliapärane makaroni salat, mis eelmine päev sai poest ostetud magus, mis pani ka südame läikima. Enne starti sai veel üks banaan manustatud aga nagu hiljem selgus, oli seda kõike siiski liiga vähe. Bussi, tukkudes starti ning ühel hetkel olimegi Mt. Taranaki jalamil. Külm oli, krdi külm oli. Tibutas, asusime pilve sees ning loomulikult ei olnud peale dressika ühtegi sooja riiet kaasas.

Õnneks läks aeg kiiresti ning juba kogutigi kõik kokku, et anda start. Olin lugenud, et esimesed 4km on need, mis kõige rohkem läbi küpsetavad, sest allamäge suures eufoorias on hea tulistama minna. Hoidsin end tagasi ning lasin suurel pundil minna - vaatasin kella, 4:00/km ja rahvas muudkui kaugenes. Lasin tempot veel alla ning hoidsin 4:15-4:20 tempot. Esimese krampides venna saingi kätte ca 3,5km - oli teine end üle hinnanud.

Päike tuli välja ning vaatamata hõredatele ridadele, oli kõik superäge. Joogipunktid iga 4-5km tagant, mõned kaasaelajad ning mõni jooksja lähemal või kaugemal. Esimene 14km sai läbitud 3:06 tempos. Tõesti, tundus, et korraldajad ei valetanud ning tegemist on kiire maratoniga. Aga...

Iga järgmine kilomeeter tuli raskemini. 28km peale oli tempo langenud niipalju, et lõpuajaks arvutasin 3:09 ja siis tuli kangestus. Ühel järjekordsel laskumisel olid reied kui pakud ning edasiliikumine läks iga sammuga raskemaks. Krt, kas tõesti alustasin ikka liiga kiirelt? Tuli tõus ning tõusu jooksin kiiremini kui eelmise laskumise. Selge, minu Eestis ja Lätis siledal jooksnud jalad ei saa sellest mäevõistlusest lihtsalt aru.

Nii valus oli, et iga samm, eriti kui tegemist oli allamäge sammuga, ajas nutma. Kuna osalejaid oli suhteliseselt tagasihoidlikult (ca 200), siis õnneks ei olnud palju möödujaid, muidu oleks see ka veel tuju ära rikkunud. 2 aastat tagasi Tasmaanias jooksin haiguse pealt ning peale 48h lendamist ning tookord oli tegemist mu raskeima jooksuga. Nüüdne ei olnud palju parem. Arvutasin iga km posti juures, kas saan üldse alla 3.30 aja või mitte. Tundus tehtav - 6:00/km ikka suudan joosta. Ei suutnud. Vahepeal näitas kell lausa 6:40/km. F...k.

Umbes 3km enne lõppu sain kätte esimese käija. Sörkisin mööda, aga kuna olin suurtes valudes, pidin pidevalt üle õla vaatama, et ega ta mind uuesti kätte ei saa. Õnneks siiski mitte. Veel viimane km minna, ookean kõrval mühisemas, lisasin natuke tempot ning suutsin lõpetada ca 5:45/km. Lõppajaks 3.27.57, koht 32 (159 lõpetajat), oma klassis 6-s (18-st). 20-s maraton nüüd tehtud.

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30