Äratus maratonihommikul 2.45. Kuigi hommikusöök oli poole sõidu peal ette nähtud võtsin ka oma varudest veidi müslit jogurtiga ja ühe banaani. Busside väljumiskohta jõudsin juba 3.50, aga polnudki seal päris esimene. Avastasin, et korraldajate antud särk on minu õhukese kileka all liiga soe ja asendasin selle kaasa võetud t-särgiga, mis oli kindlasti absoluutselt õige otsus.

Poole viie ajal saabusid bussid, mis olid jagatud stardigruppide järgi. Meie olime viimases, rohelises grupis. 6.15 anti teele jäävas hotellis hommikusöök, puder oli maitseta, aga see-eest sõin ma järjekorras seistes kolm muna ja ühe väga hea salaamiga võileiva.

Stardipaika jõudes lõi vaade hingetuks... Ma olin ühe ekskursiooni eelnevatel päevadel teinud, aga siiski! Mäed, mäed, mäed... ja need värvid! Asusime registreerumisjärjekorda. Laugaveguri ultramaratonil toimub ohutuskaalutlustel registreerimine nii alguses, kui 22.-ndal km-l. Rajal ei jälgi sind keegi, kui sa kuskilt kaljult alla peaks kukkuma ja sellest ei pruugita enne teada saada, kui kontrollajad on täis tiksunud. Ega seal nüüd tohutult neid ohukohti polnud, aga oma 3-4 raja peale küll. Lisaks võib ka mõnel järsemal laskumisel lihtsalt nikastuse või halvimal juhul luumurru saada.

Start anti kell 9, gruppide kaupa, viieminutiliste vahedega. Meie grupp startis 9.10. Mul polnud  tegelikult vähimatki aimu, mis mind ees ootab, ma polnud iial varem jooksnud ultrat ja iial varem jooksnud mägedes. Kohe alguses tuli üles ronida mäenõlvast. Juba siin sai käed appi võtta. Paljud tõusud olid sellise nurgaga, et kui sul eelmise võistlejaga oli vahe umbes 30-50 sentimeetrit, siis olid tema kannad sinu silmade ees. Jooksmisest polnud kohe alguses juttugi. Samas ma tundsin esimesest hetkest peale kui väga mulle meeldib! Just see, et tundub tulevat pigem „multispordi“ (ronimine, kõnd, jooks...) üritus. Esimestest kilomeetritest peale oli rada ülihuvitav.

Peagi sattusime alale, kus käis täie hooga geotermia. Ehk siis toss, lõhn, kuuma aur. Nendel aladel nõudsid korraldajad erilist tähelepanelikkust. Minu suu ammuli ringi vahtimine olekski mulle peaaegu, et kalliks maksma läinud, sest järjekordsest nõlvast üles ronides hakkasin kätt kivile toetama ja viimasel hetkel sain selle ära tõmmatud, sest kahtlaselt soojaks läks. Üks pisike „korstnakene“ oli nimelt just minu käe alla sattumas.

Alguses oli võistlejaid tihedalt ja ma kaotasin Andruse kuhugi seljataha ära. Otsisin küll aegajalt, aga tuttavat oranzi jopet ei leidnud. Pärast selgus, et ta oligi maha jäänud, sest võttis jopet ära. Esimese 11 km kohta hoiatasid korraldajad, et see on jooksu raskeim osa ja sageli joostakse just sellega ennast haamrisse. Noh, mina sel osal üldse jooksule suurt ei panustanud, sest kui mägedekogemus puudub, siis sellisel rajal jooksjat ei ole. Õnneks polnud ma sugugi ainuke, lähikonnas tegelesid kõik kiirkõnniga.

Raja minu jaoks kõige ohtlikum koht jäi ka selle esimese lõigu sisse. Tuli liikuda suuremat sorti kaldega mäenõlval, mingeid piirdeid loomulikult seal pole. Mäenõlv oli kruusane ehk siis jalad pidid väga hästi haakuma. Kuna ma ei tunnetanud veel korralikult oma uuemaid jalatseid ja ka sellisel nõlval pole enne liikunud, libastusingi korra. Kukkumist või libisemist oleks olnud mitusada meetrit. Seljatagant tuleva Kanada paari naispool rabas mul seljakotist kinni.

Ka enamus lumiseid alasid jäi esimesse lõiku. Kõige rohkem hakkasin ma enne esimest TPd tundma säärelihaseid (ülesmäge) ja reisi (allamäge), aga midagi hullu ja suuremaid vaevusi ei olnud.

Esimeses TPs jõin palju ja sõin ühe banaanijupi (teenindus oli selline, et see kooriti isegi ära minu eest ja pandi suhuJ).  TPst lahkudes ootasin ka Andruse järele. 12-40 kilomeetrini ootas tema valdavalt minu järel, viimased 15 jälle mina.

Umbes 13.-ndal km-l ületasime taas üht lumist ala. Ma olin enne avastanud, et lihtsam on lumel joosta sissetallatud rajast veidi kõrval, seal ma ei vajunud väga läbi. Sain napilt enne poollagunenud lumesilda pidama. Andsin sellest ka seljataga olevale Andrusele teada. Me saime kenasti üle, aga meie taga tulevastest täisvarustuses matkajatest vajus üks läbi. Ega seal suur kukkumist poleks olnud, nii 4-5m, aga jooksu ajal võib see lõppeda vigastusega, millega enam edasi ei lähe.

Teine TP (oli ca 23.-ndal km-l) kontrollajaga 4 tundi. Meie ajaks TPs oli 3.20 millegagi, jõime jälle palju, sõime banaani ja shokolaadi, jõime veel ja liikusime edasi. Mina olin juba eelnevalt võtnud maha vesti, kileka väelgi oli palav. Kuigi sooja oli nii 10 kraadi ümber (alguses 6, aga soojenes).

Järgmine TP asus 38.-ndal km.-l, kontrollaeg 6 tundi ja näis, et me jõuame kenasti, kuigi väga uimerdada ei saa. Umbes poole maa peal tuli esimene suurem jõeületus. Vesi oli veidi alla põlve, aga vool nii tugev, et ilma köie abita poleks kindlasti üle saanud. Jõigi oli jäine ja lai. Veest välja tulles jalgu ei tundnud. Siin sai jalatseid vahetada, aga meie polnud sinna midagi saatnud ja läksime otse edasi. Mõne hetke pärast arvasin ma siiski, et tark tegu oleks kuivad sokidki panna, ehk saab jalad soojemaks. Pealegi kaaluvad läbimärjad matkasokid PALJU. Panin õhukesed jooksusokid alla ja meriinovollast matkasokid peale, et botaste külma ja märga jalast eemale hoida. Mingil määral see õnnestus.

30-38km olid mulle kõige raskemad. Täpselt ei teadnud, kui kaugel sa oled ja kas mahud ikka aega.

35. kilomeetril olid ees kaks kitsamat jõge. Mu jalad olid just ära kuivamas ja ma ei tahtnud neid uuesti märjaks teha, seega võtsin hoogu ja hüppasin üle. Ise ka imestan, et peale 35 kilomeetrit seda veel suutsin. Suutsid ka Andrus (no tal olid ka poole pikemad jalad) ja mis eriti imetlusväärne, ka üks meiega sellel lõigul koos jooksnud vana meesterahvas. Ta oli ise ka selle minu leiutatud taktika toimimise üle väga õnnelik!

Küngas künka järel ja TPd ei kusagil. Iga järgmise nõlva eel ütles üks või teine lause: „No selle nuki tagant peab ta nüüd küll paistma“. Umbes neljas kord seda öeldes ja jälle pettudes hakkas väike lootusetus tekkima, sest kell oli juba mõnevõrra üle viie poole. Ja siis ümber mäenõlva keerates ta orus paistiski! Oi see oli hetk! Andrus oli laskumisel veidi maha jäänud ja veel ilmselt ei näinud, nii et ma karjusin kogu kõrist üle õla: „Paistab! Ja me jõuame ka!!!“. Jõudsime, ajaga 5:41.

Nosisime sokolaade ja banaani, mina tarbsin oma geeli. Jõime hulgaliselt spordijooki, vett ja cocacolat ning jätkasime. TPst väljudes ütlesin: „Nüüd on igaljuhul kindel, et see saab tehtud“. Jäänud oli vaid 17 kilomeetrit.

Varsti tuli ka üks köiega laskumise koht, sest kaljunukk oli peaaegu püstloodis ja astangul mitte pidama saades oleks ees oodanud kosk. See oli lahe, ma pole varem köiega mäest alla roninud. Kuigi see ronimine oli väga lühike, mõned sammud vaid.

Ca 10 kilomeetrit enne lõppu tõusis keskmise tugevusega vastutuul. Ilm oli iseenesest juba soe ja tuul polnud midagi ekstreemset, aga sellisel hetkel, kui sa juba ligi 45 kilomeetrit oled rada läbinud võiks igasugune vastutuul olemata olla. Natuke tegime ühe valesti minekuga endal raja pikemaks ka, aga see oli maksimaalselt 300 meetrit.

50. kilomeetril oli viimane TP, me ei teadnud, et see on 50. kilomeeter ja küsisime, et palju jäänud on. Öeldi, et 5. Seda oli kena kuulda. Tädi seletas, et sellest mäest üles (mägi oli muljetavaldav, juba enne vaasime, et ei saa ju olla, et me veel peame selle otsa ronima, meeleheidet ei tekkinud, võtsime huumoriga), siis alla, läbi jõe ja siis on lauskmaa puha. Islandlaste arvamus lauskmaast eestlase omaga ei kattu... noh, et oleks teada kõigile edaspidiseks :D

Viimasesse tõsisesse mäkke ronides ei läinud enam isegi pulss üles, väsimus oli juba nii suur. Kui umbes poole maa peal oli Andrus arvanud, et sellel jooksul on küll kahju, kui see läbi saab, siis nüüd ütlesin, et mulle küll on kõik tohutult meeldinud ja imeilus on, aga mul on siiski hea meel, et finishisse on vaid 5km. Kahtekümmet enam otsa panna ei tahaks näiteks. Andrus arvas ka, et täitsa tore, et joogipunkti tädi ütles viis ja mitte kümme...

Lõpukilomeetriteks keeras rada metsavahele. See oli peaaegu nagu Eesti mets. Arvestades kogu eelnevat rada, poleks midagi sellist osanud oodatagi, aga see oli igaljuhul väga kena vahelduseks. Isegi samu lilli kasvas, kui meie metsades. Karme tõuse enam polnud, aga selliseid a´la Pühajärve jooksu kaheksas kilomeeter veel kaks oli. Nendest me jaksasime suures osas isegi üles joosta (kaheksa tundi mäetrenni oli juba seljataga ka ju).

Finishisirgel rahva ergutusi kuuulates läksid mul silmad märjaks ja klomp tuli kurku, nii vägev tunne oli. Jooks oli imeline. Soovitan kõigile, kes ei karda kõrgust ja kellele meeldib lisaks jooksmisele ka mägedes turnida. Minul ei jää see kindlasti viiamseks mägijooksuks!

Numbrid:
Aeg: 8:28:26
Pulss: 177/153
Kulutatud energia: kella järgi 4854 kcal
Tarbitud jook: umbes 3,5 liitrit
Tarbitud geele: poolteist maximi suurt geeli
Tõusumeetreid kokku: 1900
Laskumismeetreid kokku: 2200
Raja kõrgeim punkt: 1100m
Start: 590m

fotod: visiticeland:com, iceland.is