New Yorki maraton on maailma suurim maraton – 50 000 jooksjat, kellele elab raja ääres kaasa miljoneid pealtvaatajaid.  Mida New Yorki-laadses metropolis tähendab tänavate sulgemine võistluse ajaks, seda võib vaid ette kujutada teades, milliseid emotsioone liiklejates Tallinna maratoni aegne tänavate sulgemine tekitab.  Ent suurvõistlusega kaasnevad ka ülikarmid turvareeglid, millele iga osaleja peab pilgu peale heitma.  Teadsin, et lastekäruga New Yorki maratonile ei lasta, ent turvanõuete seas on ka mitmeid üllatavaid reegleid, mille peale kohe ei tulekski.

Näiteks ei tohi rajale minna nn. Camelbakiga ehk vett või muud vedelikku sisaldava seljakotiga.  Jooksurajale on lubatud minna geelivööga, samuti võin starti võtta käes hoitavaid veepudeleid.

Seda, kas mul oleks lubatud rajale minna ka pudelivööga, eestlasele üheselt arusaadavalt kirjas ei olnud, kuid mõistlik otsus oleks ka pudelivöö sel korral koju jätta.

Istanbuli maratonil jooksid mitmed osavõtjad seljakott või vahetusriiete kott seljas, kuna korraldajate organiseerimatuse tõttu oli kõigil lihtsalt võimatu õigeks ajaks oma kompsu vastavasse bussi ära anda.  New Yorkis ei oleks selline asi võimalik – seljakotiga maratoni läbima ei lubata.

Aeg-ajalt olen stardiks selga tõmmanud suure musta prügikoti, kuhu olen pea ja käte jaoks augud teinud – hoiab hästi sooja.  New Yorkis on keelatud kõik sellised kotid – lubatud on ainult läbipaistvad kotid.

Tõenäoliselt satuks suure prügikoti selga tõmbamine teisegi reegli alla – nimelt ei lubata jooksjatel selga panna suuri, lohvakaid riideid, mis ulatuvad keha ”perimeetrist” kaugemale.  Lubatud on ainult keha tihkelt ümbritsevad riided – täpne termin on siinkohal formfitting

Juhul, kui ma tahan kaamera võistlusele kaasa tassida, siis peab see olema kinnitatud kas peale või torsole, selfi-kepp tuleb koju jätta . . .

Muidugi on suur osa reeglitest ka täiesti arusaadavad – ega mul polnudki plaanis rajale kaasa võtta loomi, kohvreid, ratastel kotte ega kokkuklapitavaid toole.  Siltidega jooksma minek on küll lubatud, kuid need tuleks enne ära mõõta – ega need lubatud piiridest üle ei lähe.

Lisaks kohustusele allkirjastada võistluse turvareeglid, pidin kraapsu alla panema ka juhendile, mis reguleerib seda, kuidas jooksjad rajal võiks käituda.  Lihtne nimetus selle kohta oleks vast maratonietikettt.

Juhendis on kirjas mitmeid soovitusi, mis kogenud jooksjale on tõenäoliselt arusaadavad, kuid värskele maratoonarile võivad olla vajalikud.  Näiteks taunitakse kõrvaklappide kasutamist võistlusel.  Ingliskeelne termin strongly discouraged – ütleb kõik.  Sama öeldakse mobiiltelefoni kasutamise kohta kas siis pildistamiseks või sotsiaalmeediasse postituste tegemiseks. Strongly discouraged.

Pissimiseks soovitatakse raja servas olevate puhmaste-põõsaste asemel kasutada selleks ettenähtud tualette ning samuti mainitakse soovitust, mitte trüigda vetsusabas teistest jooksjatest ettepoole.  Stardikorides või finishialal pissimine – no!

Samuti soovitatakse mitte joosta suurtes gruppides – 3+ inimest, kuna kaasjooksjatel on neist möödumine raske.  Samas, mulle jääb arusaamatuks, kas tempomeistri sabas liikuvad grupid ka sinna alla lähevad. 

Väga mõistlik nõuanne on joomiseks või tossupaelte sidumiseks liiga järske peatusi mitte teha ning sülitamisel või nina nuuskamisel jälgida, ega sinu kehaeritised kaasjooksjaid mitte ei taba. 

Ingliskeelt mitte kõige paremini oskavatele jooksjatele on hea teada ka, et taganttulija hüüe ”on your left” tähendab seda, et sa peaks hoidma paremale ja vastupidi.

Olles märkinud oma nõusolekut neljas erinevas dokumendis toodud nõuetega oledki maratoniks stardikõlbulik. 

Ah jaa, trenni peaks ka tegema.