Uudised 13.09.2017
Autor
Mart Einasto

Muidugi ma „näen“ seda telki. Sekka ka naljakaid mehikesi või loomi. Saan aru, et see kõik on üks suur väsimus ja meelepete. . .

Uudise pilt

Esimesel septembril täitus üks mu kauaaegne unistus  – kell 6 õhtul startisin Mont Blanci ultrajooksul ehk jooksjate kõnepruugis UTMB-l.

UTMB on kõige mainekam maastikujooks. Sinna pääsemiseks on vaja ennast tõestada ja omada ka loosiõnne, sest soovijad on kaks korda enam kui rajale mahub. Tõestamiseks peab eelneva kahe aasta vältel koguma kuni kolme jooksuga viisteist punkti, kusjuures viis punkti annab üle 100-kilomeetrine jooks mägisel rajal.

UTMB põhifaktid – ca 170 km, algus ja lõpp Chamonix Prantsusmaal. Tiir tehakse ümber Mont Blanci mäemassiivi, niisiis läbi kolme riigi: Prantsusmaa, Itaalia ja Šveitsi. Rada meenutab nurgelist kirre-kagu suunas ovaali. Start/finiš Chamonix asub selle ovaali ülemises keskosas. Tõusumeetreid tuleb pisut üle 10000. Ületatakse 4 üle 2500 m kõrgust kuru, võtta tuleb 5 järsku (üle 15%) tõusu ja sama arv järske langusi. Aega selleks lubatakse kulutada 46 tundi ja 30 minutit, mis tundub justkui palju olevat - keskmine kiirus tuleb ca 3,6 km tunnis. Tegelikult on see üsna karm ajakava. Söögi/joogipunkte on 17 ja igaühes ainult 5ks minutiks peatudes läheb juba pea poolteist tundi. Päriselus läheb rohkem. Seega peab igal võimalusel jooksma. Kasvõi väga aeglaselt, aga see on siiski kiirem kui käimine. Ja ka käia tuleb reipalt, hoolimata sellest, et ülesmäge. Ja mõnikord mitu tundi järjest. Kohustuslikku varustust ei tohi eirata, seega on seljakott seljas üsna raske.

UTMB kaart

Mu plaan UTMB läbimiseks oli 40-42 tundi. Finišisse jõudnuks sel juhul pühapäeval 10-12 paiku. Kui eelmisel aastal oli väga palav, siis sel aastal oli täiesti vastupidi – vihm, orgudes sooja 9-11 kraadi. Üleval mägedes oli tugev tuul, vihm ja lumi. Stardipäeva hommikupoolikul saadetigi kõigile osavõtjatele teade, et rada on seoses raskete ilmaoludega muudetud: kaks kõrget ja tehnilist tippu olid asendatud pisut madalama marsruudiga.

Oleme stardis koos Pärtel Piirimäega, kes on kaugelt parem mägijooksja kui mina. Peetakse sütitavaid kõnesid, siis jälle hoiatatakse neljas keeles, et 2500 meetri kõrgusel võib temperatuur langeda alla -10, puhub tugev tuul ja võib tulla ka lumetormi. Kõhedaks võttis. Kus veel kui UTMB stardis ootavad jooksjad starti maas istudes! Tihedalt külg-külje kõrval, paljudel silmad kinni. Viimane hetk enda kogumiseks. Päike, mis varem nii kenasti pilvede vahelt paistis, läks uuesti pilvede taha ning need paisusid üha süngemateks. Panin vihmapelguses veel õhukese kilejope peale ja varsti hakkaski jooksjatemass vaikselt liikuma. Esimesed minutid kulusid vaikses tammumises, siis sai tasakesi jooksma hakata. Rahvamass kahel pool skandeerimas ja pildistamas. Paljud jooksjad üritasid selfikepikesega vehkides pilti teha, mis oli tõtt-öelda väga häiriv.

Esimene tõus viimaste päikesekiirtega - kõik on veel ees.

Ja läkski lahti jooks ümber mäemassiivi lõunapoolse nurga – üle ahelikutipu Saint Gervaisi. Kergelt lainetav kruusatee viis naaberlinna Les Houches’ssi ja seal algas esimene mäkkerühkimine. Õnneks veel mööda kruusateid, sest ikka veel olime üsna tihedalt koos. Tõusu lõpus said kokku pilv (ehk meie jaoks siis tihe udu) ja pimedus. Saabunud oli esimene laubalampidega veedetav öö. Udu oli muidugi ebameeldiv, justkui ujuks piima sees. Siis sai tipp ületatud ja algas laskumine esimesse söögipunkti. Vaade pimeduses tulesäras Saint Gervais’ile on lummav. Söögipunkt paiknes uhkelt linna südames – keskväljakul, kiriku ees. Suur telk ja plats kaetud laudadega ning rahvas spaleeris tänavate ääres plaksutamas, mida mööda me alla laskusime. Võimas tunne! Kahman seal vaid paar topsitäit juua ja jooksen edasi. Praegu veel jaksu jagub. Algab ligi 30 kilomeetrine tasapisi järsemaks muutuv tõus otse lõunasse mööda Les Contamines’i orgu. Nüüd juba osaliselt nõlvade matkaradadel. Siiski on kuni veel oru tipus asuva Notre Dame de la Gorge külakeseni võimalik peamiselt joosta. Sealt edasi muutub tõus nii järsuks, et tuleb üle minna kiirkõnnile. La Balme nimelises „rifugios“ on viimane joogipunkt enne esimest kõrgema, st ca 2500m kõrguse, kuru ületust. Meid hoiatatakse, et kurul on tugev ja jäine tuul. Vahetan õhukese jope korraliku tormijope vastu. Mõni hetk hiljem puhubki jäine tuul ja hakkab kohati üsna tihedat vihma piitsutama. Rada muutub üha järsemaks ja samas ka poriseks, libedaks ja kiviseks. Ületame mägiojasid ja kaljujärsakuid. Liigume tihedas hanereas ja vaatan ainiti oma ees liikuja poriseid kandu. Millised kaunid vaated siin päeval olid! Õnneks on tunne suurepärane – olen reibas, optimistlik. Mul on soe ja jopesirm varjab prille piiskade eest.

Ühel hetkel märkan kividest laotud rinnakõrgust viita mõni meeter meie raja kõrval – tunnen koha ära, see ongi Crox du Bonhomme kuru. Siit algab laskumine juba uude orgu, mille nimi on ilmselt Les Chapieux – orus on vaid üks selle nimega külake ja loomulikult on seal meil ka söögipunkt. Laskumine algab järsult-poriselt-kiviselt, nagu oli tõuski. Ühel hetkel justkui võetakse libedal mudal jalad alt ja kukun selili. Õnneks ei saa haiget. Siis aga muutub rada laugemaks ja siledamaks. Kallutan keha ette ja mõned kilomeetrid mööduvad lennates. Tunne on ülihea! Söögipunktis on kohustusliku varustuse kontroll ja siis tõmban pisut hinge ja söön natuke suppi. Pikalt ei malda ka olla, tahan edasi minna. Nüüd pöörab org järsult itta – oleme jõudnud hiiglasliku ovaali lõunapoolsele küljele. Algab ronimine teisele üle tuhande tõusumeeriga kurule, kus meid ootab Prantuse-Itaalia piir. Lähen ühtlase rütmiga ja tasapisi koguneb mu taha pikk rivi. Ise möödun paljudest, kes ka mu taha võtavad. Pakun teistelegi vedajarolli aga ei taheta võtta – huvitaval kombel jääb see nii ka kõigil järgnevatel tõusudel. Ilm on orus vähem tuuline aga sajab lakkamatult, küll tihedamalt ja siis jälle peenemalt.

Pea kaks tundi hiljem märkan, et sähvatused laubalambi valgusvihus muutuvad kuidagi teistsuguseks – lumi! Saame parasjagu lumetormi tunda ja maa kattub valge vaibaga. Hakkan tasapisi tajuma ümbritsevate mägede kontuure. Hakkab hahetama. Kurule jõudes avaneb juba vaade alla orule ja lumisele ümbrusele. Mul on hea ja soe, olen reibas ning oma üllatuseks märkan mitmeid lühikeste pükstega kaasrühkijaid, kes alles nüüd hakkavad värisedes pikki pükse peale tõmbama. Vaesekesed, kus nad seni olid!

Kurul on korralikult kividest laotud inimesekõrgune püramiid – ilmselt tähistab see piiri. Tuisk lakkab, pilved hakkavad hajuma ja otse ette (st itta) jäävad mäeharjad roosatavad kaunilt. Vaade on lihtsalt imeline. Itaalia kohe oskab tervitada! Laskuv rada on mõnusasti joostav ja taas lendan allapoole. Õhk on karge ja maa on härmatanud. Lac Combali söögipunktis jääb söömine vahele – vetsusabas oodates hakkab nii külm, et liigun kohe edasi. Järgmisel pikal tõusul annab see kohe tunda, kuidas olemine läheb kuidagi hõredaks ja samm raskeks. Tipus imen kiiresti kaks geeli ja see parandab tunnet. Alla saab taas mõnuga joosta ja karges õhus, keset kauneid maastikke on see tõesti nauditav.

Lahkudes Lac Combalist - ilm on pärast vihmast ööd  taas nii päikeseline, et kisub näo naerule

Ka järgmise joogipunkti jätan vahele, sest arvan end nüüd kiiresti alla, Courmayeur’i „baaslaagrisse“ jõudvat. Nimelt olen kindel, et alla viib kruusatee, mida mööda saab jälle „lennata“. Paraku nii see ei ole ja laskuda tuleb hoopis üht kogu raja kõige kitsamat, järsemat ja juurikatega kaetud rada. Mina siin joosta ei oska ega suuda, koperdan vaevaliselt. Päike tõuseb, ilm soojeneb. Rada on kuiv ja tolmune. Meeleolu on hea, ehkki olen rajameistrile pahane – no miks ta ei lasknud meil kruusateed mööda joosta?

Courmayeuris saan oma koti, vahetan niisked särgid kuivade vastu. Söön korraliku(ma)lt. Puhkan ja katsun jopet kuivatada. Vaatan ka sms-e. Saan abikaasalt Ruthilt, kes meid interneti vahendusel jälgib ja ühtlasi sidemeheks on, teada, et Pärtelil on päris tõsised terviseprobleemid ja ehkki ta jätkab on ta üsna kõhklev lõpetamise osas. 45 min hiljem hakkan minema. Väljas on soe, suvine ilm. Võtan minagi end särgiväele ja naudin soojust. Taas rühin ülesmäge, tubli 700 tõusumeetrit 5 kilomeetri vältel. Tuul tõuseb, pilved katavad uuesti taeva. Panen selga esialgu õhukese jope. Tõusu lõppedes on väike joogipunkt Rifugio Bertone, just seal olles paisub tuul maruks ja hakkab peeni lumekruupe pilduma. Näen, et kaasjooksjad hakkavad usinasti tormivarustust (pükse ja jopet) selga ajama. Teen seda ka mina, siis veel aimamata, et seda enam seljast ei võtagi.

Courmayeuris nägu naerul - kohe saab süüa ja riideid vahetada

Järgnevad paar tundi on jooksu kõige kaunimad – laugelt tõusvad-langevad traaversid, vaated mägedele ja orule on lummavad. Maruhood on puhangulised ja üsna sageli on ka päikest näha. Muidugi on sellistes oludes väljas vikerkaar. Vaatepilt on minu jaoks enneolematu ja hämmastav, sest see vikerkaar jääb allapoole, oru kohale. Justkui sild, algab siitsamast põõsastest ja kaardub eredalt üle oru, vastasnõlvale. Rajad on siledad, saab mõnuga joosta. Vahelduseks on head ka lauged tõusud, mis jalgadele puhkust annavad.

Söögipunktides on raske leida meeldivat sööki. Hästi sobib arbuus, kuid paraku on sellest vähe abi energiavarude taastamisel. Õnneks sobib ka nuudlisupp, kuhu pistan sisse ligunema juustu ja saiatükke.

Arnovaz’st algab pikk ja järsk tõus Grand Col Ferret’ kurule, kus on Itaalia-Šveitsi piir. Siia jõudes oli ilm juba üsna külmaks, tuuliseks ja sajuseks pööranud. Päikest enam pole. Mäenõlva mööda kõrgemale tõustes läheb tõeliseks tormiks. Piitsutav vihm asendub lörtsi, siis lumega, sekka ka pesuehtsat rahet. Külm mul siiski ei hakka, kohustuslik varustus õigustab ennast täiega. Kurule jõudes on raju kõige marum ja ilmub uus katsumus – jäide. Kepid ja rinnanumber kattuvad jääkoorikuga. Ka siin on kurule laotud kividest püramiid. Jäide on katnud ka rajatähiseks olevad lipukesed jääkoorikuga. See on üsna omapärane, kuidas lipuvardast eenduvad horisontaalsed jääpurikad rivis maapinnast tipuni. Lumine rada krõbiseb astudes. Õnneks juba sadakond meetrit allpool tuul vaibub ja ka sadu lakkab, õhk on karge. Taas algab mõnus jooksurada, kus saab jälle lennata. Vaated on kuidagi metsikud, palju paljaid kaljusid. Olen justkui putukas hiigelsuure eluka turjal. La Peule nimelises kontrollpunktis pöördub traavers ümber mäeharja ja terve päeva väldanud teekond itta suundub nüüd paarikümneks kilomeetriks põhjasuunda – oleme jõudnud mäemassiivi teise otsa.

Tõus Grand Col Ferrele, ilm on sant, tormivarustus seljas aga ikka on thumbs up

Ühel hetkel, kui olen jõudnud juba alpikarjamaadele ja usun järgmist söögipunkti üsna lähedal olevat, tunnen äkki nõrkust ja pearinglust. Enam joosta ei suuda, kõnnin. Saan aru, et olen suure õhinaga liiga vähe söönud ja nüüd on energia otsas. See mind väga ei heiduta, sest arvan enda energiavarusid järgmises söögipunktis taastada suutvat. Kahju on küll mõnusalt joostavaid teid mööda kõndida.

La Fouly’s püüangi rohkem süüa, ikka sedasama supiplödi, kõrvale proovin esimest korda ka magusamaid asju. Need ei maitse aga alla neelata siiski suudan. Esimest korda naudin kuuma kohvi, enne olen ikka koola ja veega piirdunud. Meelolu on hea, ind ja reipus püsivad. Taastumine õnnestubki, jätkan mõnusasti allamäge joostes. Siin on erinevalt kogu ülejäänud trassist ainuke „tsiviliseeritud“ lõik: jooksen mööda kergliiklusteid läbi kaunite alpikülade. Hakkab tasapisi hämarduma. Mu suureks unistuseks on jõuda valges järgmisse söögipunkti Champex-Lac’is aga selleks tuleb taas konarlikke kitseradu pidi uuesti paarsada tõusumeetrit ülesmäge turnida. Siin tajun esimest korda ka järgneva öö põhiõudust – pori. Aga hetkel see mind veel ei morjenda.

Unistus täitubki, viimaste vaevaliste valguskiirtega jõuan söögipunkti. See on suur ja kärarikas telk, üks neid kohti kus saatemeeskonnal on õigus jooksjaid abistada. Muusika mürtsub ja sööki on enneolematus sortimendis. Söön taas (enda arvates) kõvasti – pastat ja suppi, kooke ja küpsiseid. Kuum kohv on nii mõnus, et enam muud ei joogi. Vett saan ju seljakoti „põiestki“. Siin on hetkeks ka mobiililevi ja saan Ruthi sõnumitest teada, et Pärtel ongi pärast tunniajast meditsiinitelgis soojendamist katkestanud – halb enesetunne, iiveldus ja alajahtumine. Vahetan märja särgi viimase kuiva vastu. Nüüd siis on kogu varustus kasutusse läinud. Olen jätkuvalt reibas ja indu täis.

Matkaradadele jõudmiseks tuleb läbi Champex-Lac’i linna minna – saab tänavatel joosta ja soojeneda. Nüüd siirdume juba läände, ümber Mont Blanci massiivi põhjapoolse otsa. Ja siis, rajale jõudes, algab terve öö kestev heitlus mudaga. Kuna lisaks UTMB ca 700-le jooksjale on siit päev varem tihedas vihmasajus läbi kapanud ka 1800 CCC’l osalejat, siis on rajad pahkluudeni ulatuvaks porimülkaks muutunud. See on libe ja kleepuv. Ülesmäge minnes pole see väga takistuseks, aga on nii kohutavalt tüütu. Mäkketõus on üsna tehniline – kivistikke ja juurikaid on palju. Üle mäeharja minnes ei julge jooksma hakata – libedus tundub kuidagi ohtlik. Koperdan ja löön oma jalgu palju-palju kordi ära. Näen ka kaasjooksjaid porri kukkumas. Ning siia porri upubki mu hea meeleolu ja optimism. Järgneva osa ööst ma parema meelega unustaksin, sest muutun kuidagi kurjaks, mõtted on tigedad ja varasem ind ja reibas hoiak on kadunud. Ning asjaolu, mis mind väga häirib - ma lihtsalt ei suuda enam joosta. Kohati võiks seda teha, rada lubaks isegi mudast hoolimata, aga ma vaid sammun.

La Gitte kontrollpunkt on seatud vanasse küüni. Siin on tavapärased pingid pandud seina äärde, mis võimaldab esimest korda ka selga toetada. Mõnus surin jookseb üle kere, kui end lõdvaks lasen. Ma tunnen, kui väsinud ma olen. Jalad, õlad, selg tuikavad. Ka silmad kipitavad. Saan aru, et pean kohe edasi liikuma, muidu hakkan veel ennast haletsema. Ja lähen. Mornilt.

Trientis olen jätkuvalt tujutu ja ei taha ei süüa ega juua. Pigistan sisse natuke kohvi ja küpsiseid. Supiplöga, mis veel eelmine kord oli täitsa söödav, enam mulle ei kõlba. Näkitsen veel magusat ja astun edasi – ega mägi ise ennast valluta. Viimasel hetkel pööran tagasi, et joogipõis järjekordselt täita. Ehkki alpiaasadel on lehmade jootmise künasid, kust saab korralikku joogivett, on ka lühiajaline veeta jäämine paha asi. Väljudes hakkab ka mul kohe väga külm (oh kui minnes kord juba) – öö on jahe ja kottpime. Riided tormivarustuse all on läbimärjad ja isegi väike tuuleiil tundub jäine. Aga mäkkesammumine teeb soojaks. Ootan kurul, Šveitsi-Prantsusmaa piiril, mingitki tähist, aga seda kas siis pole või ma pimedas ei näe. Natuke aega hiljem kustub mu pealamp. Käsikaudu võtan teise lambi (kaks koos varupatareidega mõlemale on kohustuslikud) … ja see ei põle! Õnneks tuleb mu järel kaasvõistleja – viipan ja palun valgust näidata. Vahetan kiiresti avariilambi patareid, tänan ja lasen aitajal minna. Nüüd vahetan ka põhilambi patareid. Väike seismine ja paljakäsi asjatamine paneb jälle keha külmast vappuma. Nüüd tunnen ka, et kurk on väga valus ja hingamisel kostaks kopsust justkui peen vile. Hakkan kiiresti astuma, saangi sooja ja märkan nüüd oma tajude muutust. Alguses on see nagu tindiplekis „asjade“ nägemine – lamp heidab kontrastseid varje ja need tunduvad millegi moodi olevat. Küll näen veidraid loomi ja mehikesi, siis jälle asju või hooneid. Õnneks see väga ei häiri, ajab pigem muigama või üllatab.

Vallorcine’is tunnen kohutavat väsimust. Panen pea kätele ja silmad hetkeks kinni. Kohe tulevad meditsiinitöötajad küsima, kas kõik on korras. Muidugi, hõikan reipalt, et on ja ma lihtsalt pisut puhkan. Enam ei taha ei süüa ega juua. Pigistan sisse väikese topsi kohvi ja kaks küpsist. Hakkan taas astuma. Raskelt. Ja märkan jälle mägede kontuure enda ümber. Koidik läheneb taas! Jõudes eelviimasesse kontrollpunkti Col Des Montets (mis on lihtsalt tilluke parkla mägitee ääres), lülitan lambi välja ja pistan kotti. Ilm on läinud soojemaks ja pilved hõredamaks – võtan ka kapuutsi peast, hiljem juba ka märja mütsi.

UTMB profiil

Peaks olema jäänud viimane mägi (Tete Aux Vents), aga raskete ilmastikuolude tõttu väideti sellest mäest mööda mindud olevat – otsetee viimasesse punkti La Flegere’is. Eeldan, et mööda traaversit „otse“ sinna kulgemegi ja hakkan reipalt ülesmäge minema. Taas koguneb mulle „saba“ taha ja kuna ma olen nii kindel, et kohe-kohe peaks tuttav telk nähtavale ilmuma, siis muidugi ma „näen“ seda telki. Sekka ka naljakaid mehikesi või loomi. Saan aru, et see kõik on üks suur väsimus ja meelepete. Mingil hetkel hõikab mu taga keegi, et näeb telki – saan aru, et teistelgi on „hallukad“. Ja me astume ja astume – üles ja alla. See on kogu pika raja üks kivisemaid ja juurikalisemaid osi. Jalatsid on savised, juured-kivid niisamuti. Taas koperdan ja löön oma jalgu ära. Ja kukun ka, löön valusasti käsivarre ära. Pea käib ringi ja tundub, nagu maapind lainetaks mu all. Õnneks saan keppidele toetuda. Kui oleme oma väikese rongkäiguga juba üle kahe tunni (!) kohe-kohe pärale jõudnud ja miskit ei ole muutunud, jään seisma ja pööran end ümber. Kohe istuvad mu taga kõndijad kivipankadele ja ma teen sedasama. Küsin, kas kellelgi on õrna aimu, kui palju on jäänud. Pakutakse 20 minutit veel – nii olla öelnud keegi vastutulija. Ma väga ei usu seda. Aga siis jõuab meile järele üks reipa sammuga inglane (kõigi nimed ja koduriigid on numbrile trükitud) maika ja lühikeste pükste väel ja hõikab reipalt, et Flegere on kohe siinsamas. Tema optimism nakatab meidki ja läheme ta järel. Parasjagu oleme „pilves“ ehk siis paksu udu sees. Ja ilmubki udust mingi suusalifti juurdeehitus. Ja siis puhub tuul hetkeks pilve ära ja me näeme Flegere’i tõepoolest – kõrgel meie kohal, mitusada meetrit kõrgemal, tilluke kui tikutoos. Keegi ei ütle midagi, ainult näod on hallid. Mõned ka istuvad puhkama. Mina ja maikaga inglane astume edasi. Vahelduseks on ülihea kellegi järel astuda, mõtlemata rajale ja selle tähiste otsimisele. Muidugi, nii ei näe ka kauneid vaateid, vahid lihtsalt eeskäija kandu.

Flegere’is on erandina kõigile eelnevatele punktidele väga vaikne. Vabatahtlikud jutlevad tasakesi. Pakutakse ainult juua. Tunnen, et olen energiast tühi ja peaksin seda kuidagi kompenseerima, aga isu pole. Istun seljatoega toolile (!) ja hingeldan. Kuna kenasti pakutakse, siis lasen endale tuua suhkruga teed. Mõnus. Veel üks ja ma hakkan mäest alla kõndima. Jäänud on 8 kilomeetrit ainult allamäge. Rada on mõnus, ideaalne jooksmiseks. Must minnaksegi vuhinal mööda aga mu meeleolu on halb ja ma kõnnin. Ilm üha paraneb, päike paistab. Tasapisi tuleb mulle üha rohkem pühapäevamatkajaid vastu. Kõik plaksutavad, ergutavad, kiidavad. Ja umbes poolel maal otsustan pisutki joosta. Esimesed sammud on nii rasked. Aga ma ei lõpeta. Tempo on väga aeglane aga jalad lähevad pehmemaks, soojemaks ja kiirus tõuseb pisut. Ka samm muutub õigemaks, keha lõdvemaks. Ja ma olen nii kohutavalt uhke enda üle. Et ma jälle suudan! Linn puude vahelt tuleb üha lähemale – juba tunnen ära Chamonix’ tuttavaid kohti. Jõuan linna vahele ja meeleolu läheb veelgi paremaks.

Viimasel kilomeetril linna vahel tõuseb meeleolu eufooriliseks. Rada läheb sinka-vonka läbi linna. Otsetee asemel tehakse väiksed auringid ümber südalinna kvartalite. Rahvast on spaleeris ja plaksutatakse, hõigatakse nimepidi, julgustatakse. Pärtel on tulnud vastu ja jookseb koos minuga. Olen kohutavalt uhke. Finišikoridoris toimuv jääb igaveseks meelde – rahvas lööb rütmiliselt vastu rajapiirdeid, alguses korrapäratult ja siis, viimastel meetritel, ühes rütmis. Teadustaja hõikab mu nime ja astun üle lõpujoone. Surutakse kätt ja patsutatakse õlale. Pea käib ringi aga tunne on lõpmatult hea! Tehtud! Aeg 40 tundi ja 14 minutit, koht esikolmandiku piiril (st 773s).

UTMB-l ei anta medalit, vaid lõpetaja vest. Olen esimene eestlane, kes selle vesti saab. Hoian kilekotti õrnalt käes ja hakkame Pärteliga hotelli poole astuma. Juttu jätkub lõputult, viimati nägime stardis. Saan teada killukesi tema loost ja tema minu omast. Üle kõige tahan pesta. Und ja söögiisu ei tunne, tahaks vaid korraks pikali.

Ja siis, pärast väikest pikutamist söön esimest korda. Nüüd juba on isu! Siis tagasi hotelli ja veel paar tundi magamist. Jälle sööma ja jälle magama. Kõik on nii hästi, kõik on tore. Hea meel vestiga eputada, mis sest et terve linn on minusuguseid täis. Täna õhtul oleme kõik vennad!

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30