Uudised 10.11.2017
Autor
Mart Einasto

Novembriöös, lühikeses dressis ja paljajalu - Kääriku Ööjooksumaraton

Uudise pilt

Ilmselt tuleks paigutada see üritus elamusvõistluste rubriiki. Mida muud see olla saabki, kui tavaelust väljaraputamine. Pimedas laubalambi valgel künklikul maastikul metsa vahel kulgemine on niivõrd erinev igapäevasest eluolust, et elamus on kindlustatud. Muidugi eeldab see teatavat baasvormi, et kõige minimaalsem, ehk üks 14 kilomeetrine ring ära teha. Nagu ise tunnistajaks olin, saab selle ühe ringi ka matkates teha ja nii on see võimalik ka lastele.

Stardis

Hommikupooliku saab täita vajalike tegevustega. Mina näiteks riisusin lehti. Natuke vastikuvõitu tegevus, sest lehed olid läbi vettinud ja rasked. Seejärel väike pikutamine, söömine ja paningi mundri selga ja vahetusasjad kotti. Alles sõites meenus, et olin unustanud kella võtmata. Seda pole minuga enne juhtunud. Niisiis tõotas see retk kujuneda "freeruniks" - ilma igasuguste häirivate mõjudeta kulgemiseks.

Aitäh söögipunktis külmetajatele, meie lõpmatu tänu kuulub teile

Start anti just parasjagu pimeduse saabudes. Rada tõotas olla märg ja porine. Juba esimese laskumise järel Kääriku keskuse juurest alla pori juba ootaski. Õnneks sai serva hoides sügavamaid kohti vältida. Märg hein tegi siiski üsna ruttu jalad märjaks. Korraks hajusid pilved ja sai täiskuud nautida. Seda rõõmu jagus üsna põgusalt, siis läks taevas taas paksude pilvede taha. Nähtavus oli üldiselt hea, puude kontuure ja raja kulgemist tajus ka väljaspool valgussõõri. Kahes nõo põhjas võis vahvat nähtust täheldada - paksu udu, mis vaid selles kohas püsis. Hetkeks läks nähtavus napiks ja siis vastasnõlvast tõustes olidki udust väljas. Ja see udu püsis seal tunde - ka teisel ja kolmandal ringil oli ikka samas kohas.  Alguses oli rahvast palju. Ikka nägi nii ees- kui tagapool tulukesi. Ühe seltskonnaga kulgesin rõõmsalt koos kuni ringi lõpuni. Teisele ringile läksin juba üksi. Üks tuluke tundus järgnevat aga see paistis vaid hetketi. Edaspidi olingi üksi.

Just nii parimad jooksevadki, suitsupilv taga.

Ühel kenal hetkel hakkasid lambivalguses väikesed sähvatused ja vaikusesse tekkis vaikne sahin. Vihm. See ei kestnud kaua aga huvitaval kombel sain samas kohas ka kolmandal ringil vihma. Justkui püsiks pilv ühel kohal. Teise ringi lõpus tekkis kuidagi hõre tunne, jõuetus. Eks kõht läinud tühjaks. Kääriku oli juba käega katsuda ja seal sain natuke küpsiseid põske pista. Imesin ka ühe koffeiiniga geeli sisse, mille just selliseks puhuks kaasa olin võtnud. Jõuan just viimasest nõlvast tõusmise ajal järele ühele perele, kus pereisal seljakotis väike laps ja ema ning teismeline poiss lampidega kõrval. Küll  see poiss oli alles õhinas! Saan väga hästi aru, kui vahva seiklus tal just seljataha jäämas oli.

Pori jagus parasjagu

Ja oligi ees viimane ring. Ju ma ikka väsinud olin, sest sel ringil ei õnnestunud kohe kuidagi pori vältida. Vajusin korralikult sisse juba esimeste pehmete kohtade peal. Aga ega see meelolu rikkunud. Samm polnud enam reibas aga jooksmiseks energiat jätkus. Jälle "vihmakoht", siis see tõus ja too laskumine. Jõudsin taas raja keskkohas paiknevasse ainsasse joogipunkti, kus pisut vabatahtlikega lobisen. Juba eemalt hõigatakse, et mida ma tahan. Vastan, et tahaks juba lõpus olla. Selgitatakse, et tore on ja nad ise tahaks ka, aga et kas teed, vett või spordijooki. Karupoeg Puhhi tagasihoidlikkusega lausun, et kõike. Kallangi topsisisud kokku ja rüüpan ära. Puudugi jääb.

Tegelikult pole nii valus, lihtsalt mu nägu ongi selline.

Mult uuritakse, nagu ilmselt kõigilt teisteltki, mitmes maraton see mul on. Mu üteluse peale, et viies (Marathon100: tegelikult oli Mardil 53.-s maraton, neile lisaks veel ultrad . . .), hõigatakse reipalt, et eelmisel mehel olla kahekümne kolmas! Ja siis ütleb mulle järjekordset topsi ulatav tütarlaps, et küll mul on võimsad jalalihased! Oskan vaid kohmata, et ehk on selles süüdi liibuvad spordipüksid. Ei, ütleb tüdruk. Need on võimsad ka püksteta. Tore! Jätkan rada mööda, ikka udusse ja siis taas ühte porisesse kohta. Kohati oleks mu taga justkui vilkuvat tulukest aga siis jälle pole ka. Ühel hetkel suisa võpatan, kui kõrvale astub üks tütarlaps. Ta ütleb rõõmsa häälega, et ta lamp hakkab tühjaks saama ja tõusudel ta lülitab selle aku säästmiseks välja. Ainult allamäge joostes paneb põlema. Vinge! Ja ta lähebki mu ees kiire, tippiva sammuga mäest üles. Just sellisest sammust ma unistangi, aga pole selgeks saanud. Kahjuks liiga hilja taipan talle oma varulampi pakkuda. Tagasi pöörama või ootama ta ei hakka. Ega lõpp pole ka enam kaugel.

Novembriöös, lühikeses dressis ja paljajalu - respekt!

Finiš on inimtühi. Medalid on otsas, toidust järel riismed ja tee laual jahtunud. Mu head meeleolu see vähimalgi määral ei halvenda. Ikka juhtub. Oleks vaid sooja vett. Ja seda on, saun on ka kuum. Ja järel on ka hästi sobivat alkoholivaba õlut, mis väga kosutav on.

Mõnusalt surisedes jõuan koju. Magan sügavalt nagu väike laps. Ja tõttan taas langenud lehtede manu.

Korraldajate fotod.

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30