Uudised 11.09.2017
Autor
Janar Tähepõld

Poolel maal oli kellal isiklik rekord, ja siis kadus järsku päkk alt ära!

Uudise pilt

2017. aasta kulminatsioon, SEB Tallinna Maraton, kolises pärast poolt distantsi põhja – vigastus sundis mind rajalt maha astuma.

Elu parim jooksuvorm!

Hoolimata mind möödunud 8 kuu jooksul kummitanud vigastustest, olin tänaseks saavutanud hea seisu. Julgen kindlalt väita, et ma pole oma elus mitte kunagi sellises jooksuvormis olnud, kui praegu. Ja seda eeskätt viimaste nädalate sihipärase treeningu ja “teiperi” tulemusena. Tundsin, et teen täna rajal suuri asju!

Pinged peal

Eesmärgiks SEB Tallinna Maratoni programmi eesmärk saavutada tulemus alla kolme tunni ei olnud naljaasi. Tõsiasi on, et see pani mulle üpris suure koorma õlgadele. Erinevalt eelnevate maratonide stardieelsetest hetkedest – seekord ma ikka närveerisin meeletult. Sõber, kellega hommikul kokku sattusime, ütles täpselt seda sama. Ta patsutas mulle seljale ja rääkis paar sõna juttugi, enne kui ma viimaks oma mõtetest välja tulin ja teda märkasin – pinged olid täiega peal. Aga plaanid olid tehtud ja kuni stardini oli kõik läinud nii, kuidas olin seda ette näinud.

See imeline lendamise tunne!

Tsiteerides blogijast jutupaunikut Mardo “Hobijooksja” Lundverit… :-)

Minekul oli täna hoopis teine tase, kui olen varasemalt tunda saanud. Oli selge, et spetsiaalne ettevalmistus just selleks samaks hetkeks oli töötanud nagu kellavärk.

Stardist läksin liikvele ettevaatlikult – veaks ikka enne rahulikult mootori käima ja väldiks olukorda, kus lolli peaga end kohe punasesse litsuks. Tunne oli super, pinged olid kadunud ja sain kenasti hakata oma jooksu jooksma. Loomulikult – plaanitud tempost 4:10 min/km olin 5-10 sekundit kiirem. Aga kuna pulss oli vaid 160 kandis, siis ei olnud põhjust rohkem tagasi hoida.

Esimesed kilomeetrid tiksusin nii umbes kolme- kuni viiekümne meetri kaugusel ees liikuvast tihedamast grupist, milles liikusid võistluse kaks kiireimat naist – Moonika Pilli ja Olga Andrejeva. Paraku aga sattusin äkitselt pisut tuulisematesse oludesse ja ümberringi oli paar üksikut jooksjat, kes pigem “jäid” kui “läksid”.

Tegin otsuse, et lähen!

Väike spurt ja olingi pundis sees! Jess, kergendus! Grupis oli ikka palju kergem, kui üksi tuult murdes! Ainuke miinus – joogipunktides oli alati väike hasart, et kas saan ikka topsi või ei saa :-)  Aga kõik lahenes ja sain iga kord soovitud topsi kosutavat vett.

Selles grupis jooksin mugavalt kuni Rocca Al Mare koolini. Selleni viival kergel tõusul andis sääremari endast esimest korda märku – käimas oli 18. kilomeeter. Võtsin tõusul veidi rahulikumalt ja Vabaõhumuuseumisse sisenedes püüdsin taas pundi kinni. Aga ei – jälle sääremari kimbutamas. Porisel liivateel, kus jalge all oli pehme ja kehva pidamisega pinnas, pidi päkaga veidi agressiivsemaid liigutusi tegema ning see oli minu jaoks liig – lasin pundil minna ja proovisin selle lõigu suurte kaotusteta “ära kannatada”.

Muuseumi territooriumilt väljudes ja siledale asfaltteele naastes sain taas hoo üles ja kõik tundus edenevat. Tempoks 4:10, ees lauge tee. Poolel maal tervitas mind Garmini spordikella ekraanil 21,1 km isiklik rekord! Vot selline minek oli täna. Veel oli küllalt varu sees, et edasi minna.

Ja siis kadus järsku päkk alt ära!

Stroomi ranna sikk-sakil jooksin vaid üle kanna, päkale astudes lõi säärde räige valu. Küsisin abi – soovitati venitada. Jäin seisma, toetasin päka vastu laternaposti ja venitasin vasakut säärt hambad ristis läbi valu nii palju kui jaksu ja tahtejõudu oli. EI – pidin edasi liikuma, aeg jooksis. Lonkasin, lootes et valu peagi taandub. Tempo 6:15 min/km. Liipasin kilomeetri peaaegu et ühel jalal hüpates, kui äkitselt mõistsin, et aeg on lõpetada, enne kui end täiesti sandiks jooksen.

Minu maraton oli sellega lõppenud. Astusin rajalt maha. Minu truu ja abivalmis toetusmeeskond viis mind võistluskeskusesse. Seal suundusin Tallinna Kiirabi telki, kus leevendati säärt ICE-Poweriga ning anti valuvaigistit. “Põhiline on siiski tervis, jookse tuleb veel”, kõlasid sõnad meediku suust. Finiš oli seal samas, aga mina läksin läbi selle kõrvalt…

Finiši juurde jõudsin siiski ajaga alla kolme tunni!

Vaatsin ära, kuidas lõpetasid jooksjad, kellega koos liikusin veel poolteist tundi tagasi võistlusrajal. Samuti saatsin oma hüüetega finišikaare alt läbi jooksu lõpetavad projektikaaslased ja teised tuttavad…

Marathon100 projekt on nüüd otsas. Võtan kaasa palju kasulikku ja asendamatut tarkust ja kuhjaga kogemusi. Kirss tordi peal jääb seekord söömata… tegelikult – ei saanud ma ju torti ennastki maitsta.

Olgu mis on – oluline on teadmine, et andsin endast kõik! Saavutasin parima vormi oma elus just kõige tähtsamaks sündmuseks. Vigastus vigastuseks – nende eest ei ole ju me keegi 100% kaitstud. Nüüd on kõige tähtsam end terveks ravida ja edasi liikuda.

Aitäh, Marathon100, selle kogemuse eest! Suured tänud ka kõigile, kes mind sellel teel toetasid ja mulle kaasa elasid!

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.

 

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30