Uudised 10.09.2017
Autor
Kristina Kossinkova

SEB Tallinna maraton 2017. "Nelja tunniga ei saa mina voodistki välja, rääkimata maratonist!"

Uudise pilt

Peakirjas öeldud lause on vist parim kompliment üldse, mis mulle öeldud on. Aitäh, Asko!

Minu SUUUUR ja rasvane aitäh teile kõgile - ma tegin selle ära! MEIE tegime selle ära! Ilma teie kaasa elamiseta oleks mu motivatsioon palju varem otsad andnud. Minu sügav kummardus Einarile, kes uskus lõpuni. Aitäh, Jooksupartner, selle vägeva toetuse eest. Aitäh, Janek, et sellist projekti viitsid vedada - ilma selleta ma poleks nii kaugele jõudnud. Aitäh kõigile, kes rajal või selle ääres kaasa elasid ja mind edasi utsitasid. Aitäh, et kodudes pöialt hoidsite! Eriline tänu kuulub aga minu suurimale fännile Ergole! :) Minu tänane jooks ei kulgenud just selliselt, nagu olin ette kujutanud aga see-eest olen päris mitme kogemuse võrra rikkam.

Team Jooksupartner

Maratonipäev algas kell 5:45 ja esimese asjana googeldasin world clock'i Tallinna aega. Mõistus tõrkus uskumast, et kell on nii palju - väljas oli ju täiesti öö alles. Esimese asjana tuli võistluskeskuses teha fotosessioon M100 projekti osalistega. Hetk hiljem liitusid veel Viigi ja Maris, kes olid valmis jooksma oma esimest maratoni ja see õnnestus neil superhästi! Nägin veel ära ka Margiti ja suundusin Jooksupartneri telki, kus sagimine käis viimase minutini. Sõna otseses mõttes. Starti pidin kergelt joostes minema.

Stardipauk antud. Nelja tunni tempomeistrit ma alguses ei näinud. Jooksin ise. Kõik oli lihtsalt nii hea - samm kerge, ilm super, kõht parasjagu täis, pulss oli madal. Otsustasin, et jooksengi pulsi järgi ja üle 175 l/min ei lase.

Esimesed viisteist kilomeetrit oli lust joosta - keskmine tempo püsis 5:30 min/km juures ja pulss oli 175 l/min. Need olid ühtlasi ka kilomeetrid, mille järgi võis kella õigeks panna - super ühtlased! Siis tuli see, mida ma ei osanud unes ka näha - muda! Tee keeras Vabaõhumuuseumi territooriumile ja sealt algas suurem kangutamine. Tossud nägid välja kui porikäkid. See oli tegelikult see koht, kus oleks pidanud sammu vaiksemaks võtma ja energiat säästma.

Poolele maale jõudes näitas kell 1:56:01 ja mis võiks olla hullem kui muda? Jep, libe tee! Ees ootas laudtee, mis oli märg ja libe. Võimalik, et asi oli tossudes, andis end püsti hoida. Hakkasin tundma, kuidas üks reielihastest hakkab krampi kiskuma. See oli teine koht, kus oleks pidanud mõistusega jooksma. Õnneks andis Leho mulle enne starti soolase geeli, mis ilmselt päästis hullemast. Edaspidi võtangi ainult seda geeli kaasa, sest 30. km'st alates ei suutnud enam neid magusaid süüa ja rajal kuluski kõigest neli geeli, viimased 12 km jooksin õhu ja armastuse energiast. Ilmselt kolmas komistuskivi minu kapsaaeda.

Kolmekümnenda km peal näitas kell 2:46:06 - meenus, kuidas eelmisel aastal Helsingis oli sel ajal juba kolm tundi täis tiksunud. Jumal tänatud, et mul oli selleks hetkeks väike reserv ette joostud, vastasel juhul oleksin lõpetanud palju kehvema ajaga. 37. kilomeetril tegin esimesed kõnnisammud ja mudisin oma reielihast. Nägin veel treenerit, kes käskis püüda teha jooksusamme - kõndimine pidi asja hullemaks tegema.

See oli ka see hetk, kui mul oli juba niiiiii ükskõik, mis saab. Ma ei tundnud mitte mingit rõõmu enam, ma lihtsalt vihkasin ennast. Kuuni ja tagasi. Ei, universumi lõppu. Lootsin, et nelja tunni tempomeister jõuab sappa aga isegi seda ei juhtunud. Kõik algaski lihtsalt liiga hästi. Enne lõppu läksid minust mööda väga kerge jalaga Margit ja Maria, kes jooksid super aja. Kutsusid mind ka kaasa aga minu motivatsioon oli asfaltile laiali voolanud, ei jaksanud enam. Enne viimast tõusu haarati veel korra natist kinni aga tühja sidrunit naljalt mäest üles ei vea.

Enne pööret finiši poole kuulsin selja taga lõpuks tempomeistrit, "nüüd kiirendus, jõuame veel". Läksin kaasa ja lõpetasin sekund hiljem kui tempomeister. Ajaks tuli 4:00:10. Ma olin vist maailma kõige õnnetum maratoonar finišis. Ei olnud hea olla, kõik algas nii hästi aga lõppes nii valesti. Sain kaela medali, valasin hunniku pisaraid ja suundusin Jooksupartneri telki.

Kõik olid nii rõõmsad minu lõpuaja üle. Isegi treener jäi väga rahule. Saate aru, isegi Moonika Pilli tuli mind kallistama  ja kiitis (appikene, ma ei pese oma särki enam kunagi). Aga mina ei olnud rahul. Kurat küll... kuus kuud rasket trenni, kuus kuud ühe eesmärgi nimel ja siis kaotan 11 sekundiga. Nii mõttetu inimene olengi? Ei. Ei ole. Jooksurõõm jäi lihtsalt hiljaks, saabus rahuloluga mõned tunnid hiljem. Suva need 11 sekundit, jääbki järgmiseks korraks ka midagi!

Maratonist raskem oli koju saamine. Sõin kõhu täis ja hakkasin bussile liikuma, kui järsku hakkas pilt uduseks muutuma. Istusin bussipeatuses kivile ja nägin ühte töökaaslast. Õigemini kahte, kõiki inimesi oli järsku topelt. Sain kuidagi bussile, istuma. Järsku tunnen, et pilt hakkabki eest ära minema, silme ees oli kõik täpiline ja segane. Appi, mida ma teen? Kuidagi ma Õismäele jõudsin ja bussilt maha sain. Paar sõõmu värsket õhku ja võis edasi minna. Huh...

SEB Tallinna maraton 2017 numbrites:

  • distants: 42,2 km (kell: 42,3 km)
  • aeg: 04.00.10, rekordiparandus 19 min ja 47 sek
  • keskmine kiirus 5.41 min/km
  • keskmine pulss 175 l/min
  • kiireim kilomeeter: 4. - 5:22
  • aeglaseim kilomeeter: 38. - 6.16
  • esimene 21,1 km: 01.56.01
  • teine 21,1 km: 2.04.35

Järgmiste jooksudeni! :)

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30