Uudised 12.09.2017
Autor
Katrin Lehtpuu

See päev jääb meelde. See kuupäev jääb meelde

Uudise pilt

SEB Tallinna maraton 2017 – check! Jah, jooksin läbi kõik need 42,195 kilomeetrit oma ilus ja hiilguses sügisestel Tallinna tänavatel. Kõike seda esimest kord elus ning ajalise tulemusega 3:22:28, mis naiste arvestuses andis 21. koha. Oleks rumalus mitte rahul olla. Kas oli ka raske? Tegelikult oli lihtsam kui ma ootasin ja kartsin, aga sellest kõigest nüüd järgemööda.

Nädal enne maratonipäeva oli pea ausalt sassis, kõigest sellest, mida on vaja teha ja tarbida nädal varem, päev varem, tähtsa päeva hommikul jne. Kõiki detaile tundus liiga palju olevat ning soovitusest teha kõike nii nagu harjumuspärane, polnud suurt kasu kui lähed maratonile vastu esimest korda elus. Seega tegin kõike tunde järgi ja ekstreemsustesse ei laskunud. Kuulsat teiperit plaani ei võtnud, küll aga otsustasin esimest korda treeneri kavast maratonile eelneval päeval mööda minna ning kasutasin süsivesikute laadimiseks FB Jooksmise klubi kodulehel kirjeldatud meetodit. Üldjoontes tähendas see 24 tundi enne maratoni starti lühikest, aga intensiivset 3-kilomeetrist jooksu, misjärel tuli terve päeva jooksul tarbida ohtralt süsivesikuid, et lihaste glükogeenivarud saaksid täidetud ning rajal kütust jooksmiseks jätkuks. Veidi riskantne, aga mõeldud, tehtud. Laupäeva hommikul kell 8 olid tossud jalas ning hea algus päevale ligi 14-minutilise jooksuga oli tehtud.

Kuna maratoni start oli pühapäeva hommikul kell 9, siis sõitsin Tallinnasse laupäeva õhtul. Nii sai vältida poole öö pealt tõusmist ning 1,5 hommikust tundi autoroolis. Klubikaaslased korraldasid küll ka ühise maratonieelse õhtuse pasta söömise, kuid sinna ma ei jõudnud. Tegime sõbrannaga tema pool hoopis vaikse sushipeo kaminatule ääres. Plaan oli minna magama kell 22, aga nagu ikka venisid jutud tunnikese pikemaks.

Maratonipäev algas 05:40 hommikul. Üllataval kombel magasin üsna hästi, ja seda võõras kohas, samas kui kodus olid juba viimased 3 ööd väga rahutud olnud. Maratoni jooksmist ma küll unes ei näinud, lihtsalt peas keerlevad mõtted eesootavast ei lasknud uinuda. Sõbranna tõusis minuga koos, valmistas maitsva pudru, muna, peekoni ning kohvi. Mis võiks veel parem olla kui Sind nii hellitatakse. Tunne oli hea. Jooksuriided selga, vaseliin ja plaastridki leidsid omad kohad. Seejärel takso peale ning sõit Vabaduse väljaku poole koos taksojuhi jooksuteemaliste küsimustega võis alata.

FB Jooksmise jooksjad stardi eel, foto Jana Koppel.

Kohalejõudnuna said tehtud kõik kohustuslikud toimetamised, pildid ning antud energiageelid neile kahele jalgrattal klubikaaslasele, kes rajateenindust lahkesti pakkuma olid tulnud. Aitäh Jana ja Raul! Soetatud geelivööd otsustasin juba eelneval päeval mitte kasutada ning hoida ühte geelidest lihtsalt alguses peos. Geelidega varustajad pidid olema ca 20. ja 30. kilomeetri peal. Starti suundusin juba pooleldi joostes, mõned minutid hiljem liitus minuga ka Raimond (eelmisel aastal projektis osalenu) ning juba kõlaski stardipauk. 

Ja nüüd on õige hetk rääkida sellest, millist aega arvas treener Kaupo Tiislär, et ma suudaksin joosta. Umbes paar nädalat varem saatis ta kirja, milles seisis nii: “SEB-i prognoos võiks olla 3:20-25, pigem 25, siis jääb hea tunne sisse.” Selgituseks lisades, et see teeb 4:44-4:51 minutit kilomeeter. Olin eelnevalt mõelnud, et 5:00 minutit kilomeeter oleks ehk see, millega jaksaksin joosta 42 kilomeetrit järjest, niisiis tundus Kaupo prognoos natuke hirmutav ja ülehinnatud. Aga otsustasin, et järgin enesetunnet ja üleliia ei mõtle ega muretse.

Niisiis, startisime Raimondiga koos, ühegi tempomeistri järgi gruppi (valikus olid grupid lõpuaegadega 3:15 ja 3:30) me ennast ei võtnud. Peagi liitus meiega hoopis treener Kaupo, kes lahkelt võttis enda kanda ka mu käes oleva energiageeli. Nii see teekond algas. Huvitav, et ma ei pabistanud peaaegu üldse, need kilomeetrid, mis ees ootasid ei hirmutanud, pulss oli stardis teiste võistlustega võrreldes oluliselt madalam ning kuidagi väga hea ja pingevaba oli olla. Esimesed 10 kilomeetrit läksid Kaupo ja Raimondi vestlust kuulates ja ka ise vahepeal paar sõna poetades nagu lennates. Tempo püsis ühtlane, lisaks täitsin kohustust igas joogipunktis vett juua.

Rajal, foto: Imre Avaste, Sportfoto

Enne kui täitus pool distantsist saime jalgratastel klubikaaslastelt kenasti kätte järgmised energiageelid ja boonuseks väiksemad haagid ja hüpped porisel metsarajal Vabaõhumuuseumi juures kuivemat jalgealust otsides. Distantsi poolel maal ajaks 3 sekundit vähem kui 1:41, see tähendab, et olime täpselt graafikus jooksmaks lõppaega 3:20-25 vahele. Tunne oli endiselt väga hea ja joosta selles tempos lihtne. Vältimaks jõuvarude lõppemist olin selleks ajaks tarbinud ka 2 energiageeli.

Edasi viis rada Kopli poolsaarele, seal, umbes 28. kilomeetril, jäi Raimond meist maha. Jooksin edasi Kaupoga, tundus, et energiat jagub. Ise aga salamisi koguaeg ootasin, et millal nüüd siis raskeks läheb. 30. kilomeetril sain emalt ja isalt viimastele kilomeetritele tarbimiseks mõeldud kofeiiniga geelid. Kuna ma neid eelnevalt katsetanud ei olnud, siis arvas Kaupo, et jätame hilisemaks ja vaatame kas üldse.

Kilomeetrid muudkui möödusid, ikka veel üsna märkamatult ja lihtsalt, tempo püsis endiselt ühtlane ja täpselt nii nagu vaja. Ühel hetkel hakkasin märkama kuidas väga palju jooksjaid selg ees vastu tuleb, lisaks oli neid, kes raja kõrval venitasid, krambid. Kaupo küsis minultki aegajalt, et ega kuskilt mingid lihased tunda ei anna, õnneks ei andnud. Raskemaks läks alles umbes 5 kilomeetrit enne finišit, aga geeli otsustasin ikkagi mitte võtta, ainuüksi see mõte pani sees keerama. Kõige raskemad olid ehk 2 viimast kilomeetrit, siis lihtsalt juba ootad lõpujoont seetõttu, et see on nii lähedal. Püsisin kindlalt Kaupo järel, tempo tõstmise mõte oli, aga see väga ei meeldinud mulle ehkki võibolla oleks jaksu jätkunud. Lihtsalt esimese maratoni juures justkui ei tundunud suurt vahet kas aeg tuleb 3:20 või 3:22. Finišis ma aga peagi olingi.

Lõpusirgel, foto: Sportfoto.

Ja siis selguski tõsiasi, et kas olen mina kohusetundlik plaanitäitja või on Kaupo täpne planeerija, aga prognoos joosta 3:20-25 vahel sai selles mõtte täidetud ideaalselt, et minu lõpuaeg 3:22:28 on täpselt plaani keskel. Medali sain kaela Taavi Aasalt isiklikult. Tunne oli rahulolev ja õnnelik. Kuigi tegelikult ootasin ma finišijoont ületades suuremat emotsiooni kui päris aus olla. Kallistasin Kaupot, tänasin ja ütlesin, et tegelikult ma ei arvanud, et psühholoogiliselt on sellest nii palju abi kui keegi su kõrval jookseb. Rajal olles Kaupo räägib palju, ma ei tea kas ta teeb seda teadlikult või mitte, aga see on suurepärane viis hajutada tähelepanu kilomeetrite lugemiselt. Need 3 tundi ja 20 minutit möödusid koos joostes ikka uskumatult kiiresti.

Kas ma oleks saanud paremini? Paremini ilmselt mitte, veidi kiiremini, ehk küll. Paremini selles mõttes mitte, et finišis oli enesetunne väga hea, üldse mitte liiga kurnatud ja väsinud, selline mõnus, ning see ongi ilmselt see, mis toob maratonirajale tagasi. Just needsamad Kaupo sõnad seal e-kirjas hea enesetunde sisse jäämisest. Kuidas ta teadis? Edu tagasid mulle kindlasti ühtlane tempo, vedeliku tarbimine igas joogipunktis, energiageelide võtmine/mittevõtmine peamiselt sisetunde järgi, ja muidugi kogu ülejäänud ettevalmistus alates targast treeningkavast kuni süsivesikute laadimiseni välja. Ning alati sõltub natuke ka ilmast ja sellest, millise jalaga hommikul voodist välja astusid.  

See päev jääb meelde. See kuupäev jääb meelde. Sest mitte igaühel pole seda privileegi joosta oma esimest maratoni iseenda ümmargusel sünnipäeval. Ma olen nii uhke ja tänulik, et ma sain uude aastakümnesse astuda just sellisel viisil. Jooksupeoga. Ja on hästi palju inimesi, kes selle päeva õnnestumisele ning eriliseks tegemisele kaasa aitasid. Aitäh teile kõigile! Minu kõige suurem ja siiram tänu kuulub kindlasti neile, kes tegid sel päeval neid asju, milleks neil kohustust ei olnud, aga nad tegid neid sellepärast, et nad tahtsid. Eelkõige, Kaupo Tiislärile, kõige ägedamale treenerile üldse, kes ei pea paljuks tulla ja joosta sinuga kaasa terve maraton. Kõiki teisi ei hakka üles lugema, nimekiri läheks liiga pikaks ja pealegi olen neile tänusõnad öelnud või ütlen edasi isiklikult.

Esimene maraton numbrites:

Aeg: 3:22.28

Koht: üldarvestuses 275, naistest 21, vanuseklassis 11

Keskmine kilomeetri aeg: 4:49 minutit

Keskmine pulss: 153 lööki minutis

Ka taastumine näib, et läheb lihtsalt, esmaspäeva hommikul kuskilt ei valutanudki. Vaid trepist alla liikumisel andsid mingid lihased endast veidi märku. Nii lihtsalt pääsesingi, ka need mõned jooksu vältel hõõrdumise tõttu pulsivöö alla ja käsivarte sisekülgedele tekkinud marrastused näitavad juba paranemismärke.  

Lõpetuseks julgustan kõiki püüdma enda unistusi. Kõik need asjad, mida me teeme iseenda jaoks on alati kogu pingutust väärt. Ja kindlasti julgustan ma kõiki jooksma, see annab rohkem kui esmapilgul arvata võiks.

Aitäh selle võimaluse eest projektis osaleda. Kogu see tänutunne kõigi nende inimeste osas, kes hea sõnaga või teoga toetasid, kellega õnnestus kohtuda, tuttavaks saada, ühiseid hetki jagada, ei taha südamesse äragi mahtuda. Minu kummardus kõigi teie ees. Ja ikkagi, kohtumiseni jooksuradadel!

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30