Jooksmine 05.03.2012
Autor
Olav Mets

Thy maastikumaraton

Talvel on endale jooksualast meelelahutust suht raske leida. Justkui midagi on puudu, kui on olnud harjumus suht tihedalt jooksuüritustel osaleda.

Uudise pilt

Miks sa valisid just selle maratoni?
Talvel on endale jooksualast meelelahutust suht raske leida. Justkui midagi on puudu, kui on olnud harjumus suht tihedalt jooksuüritustel osaleda. Nii siis juhtuski, kui "Ahotu Marathons" oma facebooki lehel uudise kirjutas uuest üritusest Taanis, hakkasin uurima võimalusi osalemiseks. Mulle meeldis eriti mõte just sellest maratonist, kuna meeldib joosta looduses ja maastikumaratone - just selles mõttes sobiv. Ja lisaks – Taani puudus veel mu maratonigeograafiast.

Kuidas oli korraldatud registreerimine? Lihtne-raske-odav-kallis?
Registreerimine oli korraldatud küll internetis läbi "Trumin" keskkonna, aga paraku ei aktsepteerinud see minu Eestis väljastatud krediitkaarti. Kirjutasin sellest korraldajale ja leppisime kokku, et paneb mind kirja ning maksan sulas enne starti. Kõik läkski nii ja toimis. Stardimaks oli 225 Taani krooni ehk umbes 30 eurot - võib vist öelda, et väga kallis ei olnud. Aga kogu reisi arvestades ilmselt üks mu kalleimaid maratone. Sobivaid odavlende ei olnud, Lennu sihtkohast Aalborgist oli kah veel üsna pikk maa ja ühistransporti ei õnnestunud plaanidesse sobitada - niisiis lisandus rendiauto kulu. Hotell oli suht mõistliku hinnaga aga kogu reisi hind tuli 500 euro peale.

Kuidas oli korraldatud numbrite kättejagamine, kas muud sodi jagati ka piisavalt või mitte ning kas oli midagi, mis kas positiivselt või negatiivselt üllatas?
Numbrite kättejagamine oli väikesele maratonile omaselt hommikul vahetult enne starti. Inimesed olid sõbralikud ja abivalmis ning valmis kõike, mis muidu vaid taani keeles, inglise keeles üle seletama. Ega sellistel üritustel peale kiibi ja numbri muud midagi ei pakuta, aga ürituse logoga buff anti küll kõigile.

Marathonexpo?
Üritus oli oma formaadi tõttu piiratud ja üsna väikse osavõtjate arvuga, firmad sellise pärast expole ei tule. Võistlusnimekiri pandi lukku 110 maratonijooksja järel, mis võrdub kahe bussitäie rahvaga kes oli vaja toimetada kogunemiskohast üsna kaugel asuvasse stardikohta.


Kuidas stardieelne korraldus oli?
Sada inimest väga ei tungle ja kui sul on ees 42 kilomeetrit liivast, vesist ja mudast rada, siis ka peale stardipauku eriti ei tungle. Korraldajate poolt oleks võinud olla koti transport tagasi finišikohta, aga see oli korraldusreeglites juba öeldud: sellist asja ei toimu. Bussiga jõutakse 15 minutit enne starti kohale ja bussipeale minnakse juba võistlusvormis. Niisiis arvestasin sellega.

Kas kohalikku keelt mitte valdav inimene ka aru sai mida teha ja kuhu minna?
"Thy Race Trail Marathon" kõlab uhkelt inglise keeles, kuid sihtgrupp oli taanlased. Kui ma ei eksi, olin ainuke välismaalane sel üritusel. Niisiis oli kõik taani keeles. Aga rahvas on seal sõbralik, igaüks oli valmis seletama, kui küsisin inglise keeles.

Mis kell start/äratus oli?
Võistluskeskus asus Klitmolleris, mis on olemuselt võrreldav Eestis ehk Võsuga - ilusa rannaga suvitajate piirkond. Muide, pidi oma heade lainete poolest olema ülipopulaarne surfajate seas. Ega seal praegu midagi muud peale maratoni ei toimunud ega toiminud - justkui veel talveunes. Aga sealt paarikümne kilomeetri kaugusel asub Pärnu taoline linn Thisted. Sealt leidsin hotelli. Busside väljumisaeg Klitmollerist starti oli kell 9 kohaliku aja järgi, ehk Eesti aja järgi juba 10. Niisiis hommikul oli aega palju. Ärkasin kodumaise aja järgi harjumuspäraselt, sõin kõhu rahulikult putru täis ja olin 8-ks võistluskeskuses.

Kuidas trass oli?
Maastikumaratonile omaselt ei olnud rada kergemate hulgast. Taanlased väitsid, et see on kõige karmim rada, mida eales nende riigis joostud. Tõusu ei olnud tegelikult palju. Tõusude summaks mõõtis GPS umbes 700 meetrit. Aga need tõusud tegi raskemaks see, et need olid järsud kõrged liivaluited ja pehme lahtine liiv. Omamoodi pinget pakkusid aga kindlasti vesised alad. Taanis oli ilm küll plussis 5-6 kraadi aga läbi muda ja kohati üle põlve jäises vees rada läbida on omamoodi karm. Veest välja tulles olid ikka jalad täiesti külmad ja tuimad. Aga mind kui rogaini-sõpra ära ei ehmatanud. Siin Eestiski oktoobris märgade jalgadega joostud. Oskasin niisiis sellist asja oodata, vaim oli valmis ja õige jalanõu ning sokk jalas.

Nagu juba mainisin on see rannikuosa, kus maraton toimus, oma tuulte ja lainete poolest surfaritele meelepärane. Kartsin natuke seda, et tuul teeb veelgi raskemaks raske raja läbimise. Aga juhtus, et oli üks haruldasi päevi sealses piirkonnas - selge tuulevaikne ja päikesepaisteline ilm veebruarilõpu plusskraadides ilmaga. Paremat ei oleks osanud tahta.

Rada oli kas mererannal või looduspargi matkaradadel. Meelelahutuseks tantsisid vahused lained. Asulatest jäi rada kaugele ja üritus suht väike, siis inimesi suht vähe.

Jook-söök?
Joogipunktid olid umbes 7 kilomeetri tagant. Linnamaratoni kohta oleks see hõre, maastikumaratoni kohta normaalne. Igaks juhuks panin siiski paar väikest joogipadrunit vööle, aga ega selleks tingimata vajadust polnudki. Punktide varustatus oli üsna hea. Igas punktis oli spordijooki, vett, banaani ja energiabatoone. Kõike oli piisavalt.

Kus trass kulges, kas oli midagi vaadata ka?
Teadsin, et lähen raskele rajale oma talvise kesise vormiga. Seega oligi eesmärk pigem vaadata ja seigelda kui mingit aega püüda. Võtsin rajale fotoka kaasa, peatusin aeg-ajalt ja klõpsisin pilte. Alguses esimesel kilomeetril oli kohe ühe kõrge luite ületamine. Tundsin siis, et ilmselt ei ole ootused valed. Kolmandal kilomeetril esimese veetakistuseni jõudes oli jube raske jalgu märjaks teha, aga mis üle jäi. Kuskil vist 10-nda pealt läks rada randa. Alguse polnud hullu - sai joosta veepiiri lähedal kõva liiva peal, hiljem oli juba jäme liiv ja siis kiviklibu ja siis jalad vajusid läbi. Vahepeal jälle rannast ära üle luidete ja läbi looduslike tiikide ning jõgede. Üksikuid lõike oli ka sellist Kõrvemaa moodi metsarada ja sihte. Vaheldusrikas, huvitav ja ilus.

Kus ja milline finish ja finishijärgne teenindus oli? Söögid-joogid.
Finiši korraldamisega väga tegeletud ei oldud. Suruti finišijoonel kätt ja tänati osalemast, anti pudel vett, võeti kiip ära ja oligi kõik. Kes tahtis, võis osta lõpetaja t-särgi. Diplomeid ega medaleid ei jagatud. Aga ma ei ole pettunud. Üritus ja rada iseenesest olid ägedad, inimesed sõbralikud.

Viimased uudised