Kuidas ma juhtusin esimest korda Valmiera maratonile, ei mäletagi. Võib-olla kutsus mind Toivo, kes on Valmiera maratonil käinud juba 2007. aastast, kui see pihta hakkas. Aga käisin tol suvel enne enda esimest Valmiera maratoni kirjanike matka käigus (Riia-Tartu, Kristjan Jaak Petersoni moodi) ka Valmieras, ehk jäi seal midagi silma.

Eks mu esimene Valmiera maraton langes väga heasse hetkesse minu isiklikus maratoniajaloos. Nimelt alustasin pärast sügavat nelja-aastast mõõna siis tagasitulekut ilusa 4:17 jooksuga, mis pealegi tuli väga ühtlase tempoga, mis jättis ka viimaseks ringiks pisut jaksu.
Jah, Valmiera maraton on toimunud ikka mitme ringi peal, esimestel aastatel joosti 5x8,4 km, viimased kolm aastat 4 korda 10,5 km. Mulle selline formaat sobib, tekib tunne, et 4 väikest ringi oleks kuidagi lihtsam joosta kui ühte suurt. Iga ringi lõpetamine on nagu rõõm väikesest finišist. Ja maru hea on hiljem jooksu analüüsida, vaadates enda kulgemist ringide kaupa.

Esimesel aastal kulges üks edasi-tagasi lõik ka mööda Gauja kallast, uue ringi tegemisel see kadus ära. Mul oli natuke kahju, sest mulle meeldib Gauja kaldal joosta, aga samas ongi seda mõnusam teha maratonivabal ajal ja mööda metsaradu. Maratonitrass käis ikka mööda asfalti. Ja sealkandis ei olnud ka eriti pealtvaatajaid-ergutajaid, muidu on neid Valmieras päris palju. Või vähemalt tundub nii, sest ringide süsteem võimaldab lugeda iga pealtvaatajat neli korda. Ringi lõpupoole on ikka olnud mingi ergutuspunkt, kas siis tantsutüdrukud või DJ, kes laseb tempokat muusikat ja hõikab sinna juurde ergutussõnu jooksjatele. Need ergutavad ka siis, kui paljudest sõnadest aru ei saa.

Rajale tekib aeg-ajalt ka vabatahtlikke toitlustuspunkte, kuigi neid on niigi piisavalt – üks vahetult 10,5 km ringi alguses ja teine  edasi-tagasi otsa alguses, nii et seal saab nii minnes kui tulles ennast kostitada.

Märgatavaid tõuse on kaks, aga võrreldes algse ringiga on neid oluliselt lamedamaks lihvitud, natuke teistkaudu lihtsalt tehtud. Eks seegi seletab, miks mul just Valmieras mitmed enda kiiremad maratonid on tehtud. Septembri keskpaiga ilm on ka üsna hea jooksmiseks. Vahel trehvab just vananaistesuvi olema.

Alates 2011. aastast on ka Valmiera maratonil tempomeistrid, neid nimetatakse „tempohoidjateks“  (Tempa turētājs). Ja põhiline ergutus nii tempomeeste kui ka pealtvaatajate poolt ongi „Turet, turet“, mis peaks siis tähendama, et „Hoia, hoia“. Eesti vaste võiks sellele olla „Pea vastu!“ või isegi „Läheb, läheb!“

Mind ergutab ka see, et joostakse mööda Janis Dalinši tänavat ja möödutakse ka sama mehe nimelisest staadionist. Tema on Valmiera suur spordisangar, Läti esimene olümpiamedalist. Käimises muide.  Eestlasi rõõmustab ka trassi äärde jääv pood või muu teenindusasutus, mille nimi on Madis. Ma pole veel välja uurinud, mis selle nime taga peitub, aga täitsa vabalt võib see ka mingi lätikeelne sõna olla. 
Tempohoidjate häda on selles, et nad ei kuluta sugugi aega joogipunktis, aga mul läheb seal pikalt. Nii jäängi grupist maha. 2011 mul asi siiski toimis kenasti, kui ma olin teise ringi alguses 4:00 grupi kinni püüdnud, siis ma pikapeale libisesin neist natuke ette ja siis nad pääsesid joogipunktides küll minust mööda, aga ei saanud nii suurt edumaad ja lõpptulemus oligi minu elu teine alla 4 tunni maraton.

Sel aastal, enda neljandal Valmiera maratonil, kõrbesin ilmselt just sellega, et tahtsin pärast joogipunkti liiga kiiresti vahe grupiga tagasi teha. Miks ma üldse 4:00 grupis olin, sellest on raske aru saada, sest alguses mõtlesin teha enda elu kõige lõdvema maratoni, et hoida jõudu kolm nädalat hiljem toimuvaks 1. Tartu Linnamaratoniks.

Eks oma pitseri pani see, et ootamatult kutsus Valmiera teatri eestlasest näitleja Jaanus Johanson mind samal õhtul kontrolletendust vaatama ja siis mul oli 6 tundi aega, et läbida maraton, pärast seda lipata ühikasse (umbes 2 km), käia duši all, vahetada riided ja kõndida linna tagasi. Olen varemgi teatrisse pidanud jooksma, aga mitte kunagi nii pikalt.

Etenduseks oli (mõistagi lätikeelne) Bulgakovi „Zoja korter“ ja lavastus oli nii huvitav, et kuigi ma tekstist imevähe aru sain, isegi ei proovinud mu silm unele vajuda. Etenduse lõppedes vaatasin kella, selle kestus oli olnud 3:35, täpselt sama pikk nagu minu elu kõige kiirem maraton.

Fotod: Valmiera maraton