IX Viiburi poolmaraton oli mul märgitud isiklikus kalendris juba veebruarikuu alguses. Arvestades seda, et eelmisel aastal suunati mind rajal valesse kohta, jäi mul siiski antud kergejõustikuvõistlus õigesti läbimata. Sellel aastal oli plaanis õigesti joosta Venemaal Karjalas traditsiooniline tore poolik.

Nii see juhtuski. 15. mail avati registreerimine. Kuna antud võistlus on rohkem kohaliku ehk konkreetse piirkonna tähendusega, siis sai ennast registreerida e-posti teel. Saatsin e-kirja ära. Paar päeva hiljem helistasin korraldajatele, et uurida, kas arsti tõendit on vaja või ei. Mulle vastati, et muretsege endale vabas vormis tõend ehk oli see puhtformaalsus. Tehtud.

24. mail suundusin ma hommikuse bussiga kodulinnast Narva poole. Jõhvis tegi buss peatuse. Küsisin bussijuhi käest, kas ma jõuan korra WC-s ära käia? Viimane vastas, et jõuate küll. Ei läinud kahte minutitki mööda, kui tulles bussijaama hoonest välja ootamatult avastasin, et minu buss sõitis koos minu asjadega minema. Ilmselt unustati mind niisama maha. Suundusin kiiresti bussijaama hoonesse tagasi, et dispetšeri kaudu buss tagasi kutsuda. Õnneks polnud buss jõudnud kaugele sõita, seega suunati see kiiresti tagasi Jõhvi. Jõudes Narva Peetri platsile avastasin, et piiripunkt «Narva-1» on järjekorrast prii. Palavad ilmad ajasid mõlema linna elanikud suvilatesse. EST piiripunkt läbitud poole minutiga. Seejärel suundun „Sõprus“ sillale, mis on samuti tühi. Jõudes silla keskele nägin, kuidas Venemaa-poolsel Narva jõe (река Нарова) rannikul minu ja paljude teiste turistide lemmiku piiriposti juures supleb noor perekond. Meenusid mulle ajad, kui ma poolsalaja käisin Venemaa riigipiiril erinevate piiripostidega meenefotosid tegemas (ametlikult on see rangelt keelatud, aga noore fotograafi hing ihkab seiklusi, kuna Narva jõe rannik on imeilus). Jõudes piiripunkt «Ivangorod-1» ette sain aru, et ka RUS piiripunkt on tühi. Viimane samuti läbitud poole minutiga. Pärast seda suundusin ma Jaanilinna bussijaama poole. Bussijaam tühi ning piletikassad suletud ehk Kingissepa buss läinud. Lõin käega ja suundusin Venemaa Posti suunas, et saata postkaardid oma sõpradele. Postimaja töötajad tundsin mind kohe ära, kuna olen varemgi seal käinud lõbusaid vestlusi pidamas. Postkaardid ja kirjad teele pandud. Suundusin tagasi Gagarini väljaku ehk bussijaama poole. Linn tühi. Juri Gagarini tänaval asuv Jaanilinna Kultuurimaja samuti suletud, kuna etendusi sellel päeval rohkem polnud. Jõudes tagasi bussijaama mõtlesin, et istun väljas ja ootan bussi. Ja järsku kaugelt tunnen ära tuttavat kõnnakut – meie oma Tartu kollektsionäär Jaan liigub oma kotiga vastu. Tuli välja, et Jaan käis Peterburis kollektsionääride kokkutulekul erinevaid väärisasju ostmas, ja nüüd liigub ta piiripunkti suunas. Ajasime natukene juttu ja tuligi Kingissepa buss. Bussipilet maksis kõigest 90 RUR ehk 2 EUR. Bussijuht sama, mis eelmine kord novembrikuu lõpus tõi mind Mikuga Peterburist Kingissepa. Viimane kuulis raadiot ehkki jälgis jalgpallimatši käiku. Buss praktiliselt tühi. Istusin bussijuhi kõrvale, et toredat juttu ajada. Jõudes Kingissepa bussijaama, läks mul viie minuti pärast Peterburi buss. Hinnaks 230 RUR ehk ca. 5 EUR. Õhtul jõudsin ma Peterburi. Bussijaamas tuli mulle minu vana jooksusõber vastu. Läksime kohvikusse erinevaid pirukaid maitsma. Hilja õhtul jõudes „Parnas“ metroojaama hoone ette saime aru, et viimane Viiburi buss on juba läinud. Ei jäänud muud üle, kui Vladimiri juurde ööseks jääda.



Järgmisel päeval varahommikul kähku üles ja „Parnas“ metroojaama poole. Yes, Viiburi marsruuttakso ootab meid. Kahjuks jäime ka sellest lõpuks maha. Läksime järgmise bussiga. Teel magasime mõlemad nagu tapetud. Saabusime Viiburi linna kella 10:00 paiku. Bussijaamast taksoga „Avangard“ staadioni. Jõudes kohale märkasime, et parkla on paksult autosid täis. Soovijaid joosta oli see aasta üpris palju.

Staadionil oli kõik imelihtne. Ühes ruumis panid ennast vastavalt ilmaolule riidesse, järgmises toimus registreerimine või/ja stardimaterjalide väljastamine, kolmandas istus meditsiini töötaja, kes korjas arsti tõendeid, neljas ruum oli pakihoid, viiendas ruumis asus sekretariaat. Uskuge või ei, aga stardimaks puudus! Loomulikult olid WC, rõivistu ja dušš. Väljas olid erinevad telgid, kus müüdi enamjaolt Soome spordikraami. Sain rinnanumbri kätte (mille taga kiip) ja liikusin rõivistu poole, kus mind ootas Soome jooksja Aleksei. Saime kokku ja kinkisime üks-teisele erinevaid kingitusi.

Kella 11:00 paiku teatas peakohtunik Aleksei Volkov, et kahjuks linnavõimud siiski ei saanud lubada joosta ühel lõigul, seega on korraldajad kohustatud kärpima põhidistantse. Ehk joosti mitte 21,1km vaid 20km; mitte 10km vaid 9,5km. 3,5km lastejooksu distants jäi aga samaks. Loomulikult ei jäänud ka Venemaa Tervishoiu Ministeeriumi töötaja sellest kõrvale. Viimase arvates ei oleks tohtinud sellise palavusega üldse jooksuüritusi korraldada, kuna paari aasta tagune vahejuhtum ütleb ise kõik enda kohta. Rahvamass hakkas vaikselt urisema. Lõppude lõpuks lepiti sellega ära, kuna väljas oli väga palav. Stardi eel näitas termomeeter +28°C. Võistluse ajal tõusis temperatuur kohati kuni +35°C. Asfalt sulas lausa näkku. Karjala jaoks maikuu lõpus +35°C on müstika.



Start anti täpselt keskpäeval „Avangard“ staadioni juures asuva Nõukogude Armee T-26 tangi ees. Pahhhh!!! Start. Panin oma kella stopperi ja MP3 käima. Muusika on minu vaimne doping. Kokku pidi jooksma see aasta kaks ringi. Kohe alguses sain ma aru, et just ühtlase tempo hoidmine on siinkohal väga oluline. Nii tegingi. Jooksin kogu aeg ühtlases tempos. Paljud panid algul must mööda, kuid hiljem juba teisel ringil sain ma neid kergelt kätte. Lõpetades esimese ringi tuli mul meelde, et vaid esimesed 100 meest ja esimesed 40 naist saavad omale imeilusa suure uhke meenemedali. Nii hakkasin ma hoogu juurde lisama. Aina juure ja juurde. Raja ääres olevad ergutajad aitasid mind moraalselt kaasa. Linna autoteed olid liikluseks suletud. Väljas oli kiirabi, politsei ja kohtunikud. 20km distantsil oli neli joogipunkti. Teise ringi teisel poolel sain aru, et paljud minu konkurendid jäävad minust muudkui maha ja maha. Ilmselt ei ole enam harjunud kohalikud sellise palavusega, aga mina olen küll. Mida ma rohkem meenutasin, kuidas eelmine aasta valesti jooksin ja seetõttu pidin oma osalejamedali ära andma ja leppima vale tulemusega, seda kiiremini ma jooksin. Lõppude lõpuks finiš käes. Ajaks sain 01:33:39, ning kohaks 93. Napilt mahtusin esimese saja hulka, aga tehtud ju. Finišis ootas mind medal, ilus diplom ja jääkülm joogivesi. Viimane tundus nii mõnus ja värske kui Paradiisi nauding. Pärast võistlust loositi auhindu. Mina ei võitnud midagi, nagu alati.

20km distantsi tulemused olid aga järgmised.
Esikolmik läks Peterburi: I koht Aleksei Sokolov ajaga 01:05:23; II koht Mihhail Pitertsev ajaga 01:05:42;
III koht Sergei Lukin ajaga 01:06:32 .

Naiste esikolmik nägi välja järgmiselt: I koht Anastassia Zahharova Svetogorskist ajaga 01:22:24; II koht Irina Marasanova Lugast ajaga 01:23:52; III koht Olga Kovalenko Peterburist ajaga 01:28:49. 

Kokku lõpetas 20km distantsi 183 meest ja 33 naist. Kõik kokku IX Viiburi poolmaratoni raames korraldatud rahvajooksudel sai sportimisrõõmu naituda ligi 600 jooksusõpra. Atmosfäär oli rõõmus ja üsna sõbralik. Kokku oli esindatud viis riiki: Venemaa, Soome, Eesti, Valgevene ja Prantsusmaa. Võistluse käigus sain omale uusi tutvusi. Pärast võistlust kutsuti mind Valgevenesse võistlustele. Miks mitte? Valgevene ja Ukraina võiksid olla üsna mõnusateks sporditurismi sihtkohtadeks tulevikus.



Õhtul sõitis Vladimir, kellega ma Viiburi tulin, koju – järgmine päev pidi ta tööle minema. Mina aga jäin Viiburi linna vaatama. Vana armas linnake, kõik nagu eelmisel aastal. Jalutasin linnas ringi ja tutvusin kohalikega. Mõni mees tuli mind ise tänaval tervitama, kuna mäletas mind eelmise võistluse järgi. Venemaa jäätised, mahlad, kokteilid, kommid ja palju muud maitsvat – see millest ma tunnen ka praegu suurt puudust. Erinevad kioskid, kauplused, välikohvikud, laste atraktsioonid pargis jms. – tegid tuju aina paremaks. Suvine ilm oli täies hoos. Linnaelanikud olid kõik väljas.Viiburi oli Peterburi ja Soome turiste täis. Nüüd kasutatakse linnas aina rohkem ja rohkem soomekeelseid silte, et Soome turistil oleks mugavam ringi liikuda. Õhtul läksin Viiburi lossitorni vaatama. Hilisõhtul läksin kohaliku jooksjaga rannakohvikusse, kus sai erinevaid roogasid maitsta (Kaukaasipärane šašlõkk, Venepärased pelmeenid, Aasiapärased pirukad jms) . Kella üheteistkümne paiku läksin supermarketisse „семья„ ehk „perekond“ (või nagu mõnikord kirjutatakse Venemaal poolnaljaga „7я“) ja seejärel väsimusest kiikudes hotelli. Uni oli suurepärane.

Hommikul ärkasin üles, sõin ja läksin linna niisama tšillima. Õhtul istudes Viiburis elektrirongile täheldasin, et termomeeter näitas +30°C. Jõudes kahe tunni pärast Peterburi oli sooja vaid +10°C. Kakskümmend kraadi hüpet. Uskumatu, aga fakt! Kõik vaatasid mind linnas nagu segast, kuna olin suve plätude, sortside ja maikaga. Järgmine päev tähistas Peterburi linn oma sünnipäeva. Otsustasin jääda. Nevsky prospekt oli ehitud erineva sümboolikaga. Igal pool riigi ja linnalipud ja vapid. Loomulikult ka Peterburi metroo ei jäänud mul külastamata. Alati kui saabun Peterburi või Helsingi, siis külastan metrood. Miks mitte? Seal saab rahulikult (mitte tipptundidel) istuda ja ajalehte lugeda. Huvitav on ju teada, mis kus toimub jne.

Ja alles kolmapäeva õhtul jõudsin tagasi koju. Olin väsinud aga lõbus.

Meie lugupeetud marathon100.com`i lugejatele soovin ilusat suve ja head elu. Nii lihtne see ongi.

David Arutyunyan Tartust.

Fotod: David Arutyunyan, Vladimir Shalimov.