Uudised 19.04.2017
Autor
Janar Tähepõld

Viis nädalat viilimist

Uudise pilt

Vigastasin selga ja olin jooksutreeningutest eemal tervelt viis pikka nädalat. Taastumine oli raske ja kärsituks tegev. Füüsiliselt raske ja valus oli vaid esimesed paar nädalat, kuid kõige keerulisem oli toime tulla mõttega kupli all – ma ei saa trenni teha! Loodetavasti on see aeg nüüdseks läbi ja saan tasapisi treeningutesse naaseda.

Üks selle aasta suurtest eesmärkidest läks lõhki

“Lõpetada spordihooaeg ühegi suurema vigastuseta”  Reklaamisin selle välja kui ühe viiest suurest eesmärgist selleks aastaks. Tõsiasi on, et see eesmärk jääb täitmata. Minu spordiaastate kõige tõsisem vigastus juhtus olema just nüüd: lülisamba ülemise nimmelüli diski kokkuvajumine. Maakeeli tähendab see, et lülide vahel asetsev disk on kokku vajutatud ja see pitsitab selgroo närvikanalile. Kogu see jama tekitab põletikku, lihaspingeid ja -krampe ning valu.  Pole üldse lõbus asi, ausõna. Ja see juhtus just siis, kui asi hakkas põnevaks minema – baastreeninguid oli juba oma jagu tehtud ning treeningkavasse lisandusid mäkkejooksud ja kerelihaste intervalltreeningud.

Mis siis juhtus? Pärast jõhkrat intervalltreeningut kerelihastele oli selg omadega läbi, ei saanud istuda ega astuda. Siis nagu asi taandus, käisin ujumas ja isegi korra jooksmas. Kuid siis: pärast räätsamatka Kakerdaja rabas tõmbas jalad alt ära. Kodu ukse ees autost välja astudes oli kõik – selg enam sirgeks ei läinud. Põhimõtteliselt roomasin koju ja olin paar päeva peaaegu voodihaige. Miks see juhtus ja kas seda oleks saanud ka ära hoida? Seda on raske öelda… Pooldan sel teemal mitte spekuleerida ning tagant järgi urgitseda – vaatan pigem tulevikku.

14. märtsil hakkas allamäge minema.

Tasa ja targu edasi

Olgem ausad – seljavigastus ei ole naljaasi. Sellest johtuvalt tuli ka taastumist võtta täie tõsidusega. Alaselja, vaagna ja alajäsemete liikuvuse taastamiseks olen pea iga päev teinud venitus- ja jõuharjutusi, aeg ajalt jalutanud ja velotrenažööriga rahulikult vändanud (pidavat haigele seljale päris head tegevused olema) ning nüüdseks on õnnestunud ka paar korda jooksmas käia. Tegelikult – taastumine veel käib ja “comeback” toimub samm sammult. Rahulik sörk, keskmise tempoga jooks ning ka suhteliselt kiire jooks on üle elatud. Edasi tuleks füsioterapeudi sõnul minna lõikude ja tempojooksudega, siis kergete jooksuharjutustega ning lõpuks hüplemiste, mäkkejooksude ja teiste suuremat põrutust tekitavate tegevustega. Kui need kõik üle elan, saan lõpuks taas maratoniprogammiga edasi minna. Olen küll paar ühistreeningut maha maganud, kuid pole vast hullu – hüppan hopsti rongi peale tagasi :-)

Kõrvemaa kevadjooks

Ah jaa – tuleval nädalavahetusel on toimumas Kõrvemaa kevadjooks, kuhu on mul pääse juba soetatud. Ilmselgelt ma rekordeid purustama ei lähe, aga mõõdukas tempos plaanin 18 km pikkuse raja läbi joosta. Jep, sel aastal on rada paari kilomeetri jagu pikem. Natuke kahju on minna võistlusele mitte endast maksimumi andma, aga paraku on seis just selline nagu on.

Selleks korraks kõik. Aasta esimese võistluse muljeid jagan juba nädalavahetusel. Seniks – olge mõnusad ja ärge endale liiga tehke

Janar valmistub SEB Tallinna maratoniks Sparta spordiklubis Ahto Tatteri juhendamisel.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30