Uudised 27.09.2017
Autor
Joosep Tammemäe, Eliisa Saksing

Viljandi rogainil osalenutele - pilk rajameistri maailma!

Uudise pilt

Möödunud nädalavahetusel toimus Viljandis Seiklushundi korraldatud Viljandi Rogain, mis oli kolmest etapist koosneva rogainisarja viimaseks osavõistluseks. Ükski rogain ei saa toimuda rajameistrita - Viljandi võistluse puhul oli selleks kohalik elanik ja spordifanatt Joosep Tammemäe.  

Nagu juhtub tihtipeale ilmselt teistelgi võistlustel, siis tuli ka Viljandis ette üht koma teist mitteplaneeritut, mis nii korraldajatele kui ka osalejatele võistluse veelgi seikluslikumaks muutsid. Konkreetsemalt toimunud võistlusest ning ka üldiselt rajaplaneerimist puudutavast teeb kokkuvõtte ja jagab muljeid Joosep ise.  

Proloog

“Raja planeerimine sai seekord alguse õige varakult ning 90% rajast oli minu peas “kaardile” kantud juba juuni alguseks. Seda seepärast, et veetsin suve veidi talvisemates oludes -  Austraalias. Kuigi suuremal või väiksemal määral valitseb Eestis viimastel aastatel aastaringselt kehv suusailm, siis see pole päris see, mida üks suusataja talvelt või suvelt ootab. 12. septembriks ehk Austraalia mõttes kevadeks, mil mina jõudsin otsaga tagasi Eestisse ning hakkasin jälle õigetpidi jalgadel kõndima, oli viimase kevadise lumetormiga sealne lume paksus jõudnud kohati 2 meetrini.

O-kaart valmis kaardimeistri sulest kolmapäeva hommikuks. Siis käisin veel tiiru maastikul, kontrollimaks, kas osa objekte on veel ikka omal kohal. Lisaks ei saanud kaart valmis päris kevadel planeeritud kujul ning seetõttu tuli mõned punktikohad ka juurde otsida ning võtta sisse jooks ümber järve. Kolmapäeva öö vastu neljapäeva said veel viimased parandused tehtud ning neljapäeva hommikul liikus kaart trükki.

 

Kontrollpunktide müstika

Kui rääkida sellest, miks KP55 oli just seal, kus ta oli - siis ei, ta ei olnud seal sellepärast, et pikendada võistlejate rajal oldud aega võrdlemisi väikese kilometraaĆŸiga kaardil. Ega ka selleks, et testida kellegi närve. Ajanappuses (see on vist põhjus, miks juhtub 99% apsakatest) jäi lihtsalt kahe silma vahele, et punkt oli o-kaardil veidi nihkunud. Nimelt oli minu peas ja ka minu kaardil see punkt olnud alati seal, kus ta maastikul oli, kuid minu kaart ei olnud o-kaart. Mina kandsin oma punktid suve hakul aerofotole ning kui kaardimeistril valmis kolmapäeval o-kaart, kandis tema minu aerofotokaardi alusel punktid rogainikaardile. Muidugi sai rogainikaarti ka oma silmaga üle kontrollitud, kuid kuna lisaks kahepäevasele lennureisile ja kogu trianglile lisandusid  veel reede-laupäev 12h tööpäevadega Palamusel raievõistlusi korraldades, siis kohati tekkis tunne nagu argipäev on lihtsalt üks järjekordne päev viiepäevasest seiklusspordivõistlusest.

Seetõttu hajus tähelepanu KP55 asukoha osas, viisin punkti jooksusammul maastikule, higimull otsa ees, jalas vett täis kummikud (jah, ma viisin eelnevalt ka punkti 51 maastikule. Seal oli märg, nagu Te veenduda võisite). Ka o-kaart oli mul näpus ja viskasin sellele isegi punkti juures pilgu, kuid kuna mõttes mõlkus juba see, kellele pagana pihta jääb ette KP33 - vahepeal tuli info, et seda on vaja minna ümber tõstma - siis vaatasin ma justkui valget paberit.

Kui kõik punktid olid vähem või rohkem õigetesse kohtadesse maha saanud, sõidutasin võistluse ajal meie fotograafi Aldist. Minu jaoks teine kord rada läbida. Kuskil maal taipasin ka oma kummikud veest tühjaks kallata. Ja siis kui kõik võistluse lõpus rahulikult kodu poole hakkavad minema, no siis jääb rajameistril veel üks kord rada läbi käia. Viimase punkti, KP51-ga sumpasin ma maastikult välja veidi enne kella kaheksat. Jälle üks 12h tööpäev. Muidugi oli punktide mahapanemise ja kokkukorjamise juures ka abilisi, aga üldiselt on rogaini joosta ikka mitu kord lihtsam kui seda ise korraldada :)

Tibusid loetakse sügisel

Kuigi ma lubasin lisainfos, et tegemist on linnarogainiga, oli see ilmselt üks metsikumaid linnarogaine Seiklushundi ajaloos. Oma osa oli selles viimase aja vihmadel, mis tegid osad kohad tunduvalt vesisemaks kui nad seda rada planeerides olid ning lubatud märg/pime punkt tuli rohke vee tõttu oma tunnelist sootuks kuivale maale tuua. Näiteks KP51-s Viljandi järve kaldal, käisin ma maikuu lõpus rattakinga ja kuiva jalaga, ning seda veel 50m edasi, täiesti järve kaldale välja. Seevastu pühapäeval tuli mul vesi üle kummiku juba 150m enne punkti. Juhtub. Kes langes aga KP57 ohvriks, siis sinna sai tõesti kuiva jalaga ning hea tahtmise korral oli see kaardilt täiesti välja loetav. Samuti sai sellele vihjatud lisainfos.

Omamoodi naljakas oli ka teatada, et KP43 juurde on ootamatult keeluala tekkinud. Viljapõld. Ja mitte just külvatud, vaid ikka kombaini ootav põld. Jah, omajagu aega oli möödas kui ma seal viimati käisin, aga vot viimati seal veel viljapõldu polnud. Punkt ise asus kultuurimälestise juures (kultuskivi) ning sellele toetudes jäi ajapuuduses sinna vahetult enne võistlust käimata. Ise veel naljatades mõtlesin, et loodetavasti seal viljapõldu pole. Eeldasin, et isegi kui on, siis kivile peaks olema juurdepääs tagatud, kuna muinsuskaitse seadus ütleb, et avalik-õigusliku isiku omandis oleval kinnisasjal asuva kinnismälestise juurde on igaühel vaba juurdepääs.

Epiloog

Orienteerumisvõõra inimesena ei planeeri ma oma radu enamasti rajavaliku seisukohast nagu vast enamikele orienteerujatele kohane, vaid soovist viia inimesi seiklema, viia neid ägedatesse kohtadesse. Kohtadesse, kus nad ei ole varem käinud. Samas proovin neid ühildada ka rohkete rajavalikutega. Äraütlemata suur oli minu rõõm, kui KP26-le lähenes pereklassi võistkond Sillaotsa ning keerasid siis võistkonna vanemate liikmete suunistel hoopis valele poole, lossimägede paljandi suunas: “Siit vasakule, näe paljand on seal üleval.” Ja samas oli mu rõõm seda suurem näha võistkonna noorema generatsiooni esindaja näos segadust ja hämmingut, oskust lugeda rattal kaarti ning vaikselt omaette arutada: “Aga me peaks ju hoopis teisele poole minema...” Küll ei tahtnud vanad tegijad ka veel paar minutit hiljem uskuda, et punkti pole seal: “No aga see on see ainus kuulus paljand siin, kus punktid koguaeg on”. Mina olen veel nii noor, et mina ei mäleta üldse, et Viljandis kuskil orienteerumispunkte peaks kohtama (MM ja Xdream välja jätta). Kord pidin Mustlast autoga läbi sõites peaaegu avarii tegema, kui jäin suu ammuli vahtima kauguses paistvat o-tähist. Hiljem uurisin järgi, et tegemist oli kehalise kasvatuse tunnis läbi viidud orienteerumisega.

Rõõm oli näha ka Trepimäest ja Pikalt tänavalt finiši poole kangutavaid tiime - kes lükkab teist, kes tirib, kes sõna otseses mõttes lohiseb järel. Oli näha, et siin on tehtud tööd! Viljandi on tegelikult päris mägine, eksole?! Rõõm! Seda suurema rahuloluga saab õhtul jalad diivanile visata ja öelda, mina lõpetan tänaseks, ei ühtegi sellist rogaini enam! Kui siis ehk.. kui kuskil huvitaval kaardil toimub. Valu ununeb, uskuge mind! Loodan et kõigele vaatamata leidis igaüks rajalt midagi, mille üle rõõmu tunda. Kui mitte, vaadake lapsi - kui vähe on neil õnneks vaja ning proovige järgmine kord uuesti ;).”

Viljandi Rogaini tulemused

Viljandi Rogaini üldvõidu saavutas võistkond Puujalad koosseisus Mehis Muru, Martin Vilismäe. Nende tulemuseks oli 121 punkti ajaga 3h 03min 47sek - kontrollajast läks nõks üle, seega pidi leppima ka nelja miinuspunktiga.

Kuna viimatise rogaini näol oli tegu rogainisarja viimase osavõistlusega, siis selgusid ka sarja üldvõitjad. Kõikidel rogainidel osalenud võistkondi oli kokku 32.

Kõik tulemused leitavad Seiklushundi kodulehel!

Fotod: Aldis Toome/Viljandi Rogain

Viimased uudised

Janek Oblikas
janek@marathon100.com
+372 51 088 30