Olen terve augusti tundnud mingit kummalist vastuolu jooksmise suhtes. Väsimus? Tüdimus? Üleküllastumine? See tunne, kui kadunud on igasugune motivatsioon ja järel on vaid rutiin ja distsipliin. Ööjooksule läksingi mõttega, et rajal otsustan, mis saab. Rekordit ma ei oodanud aga sellist tormi ka mitte. Sain treenerit hea jooksu eest kiita ja samas ka pahandada - niimoodi võistlemas ei käida. Ta pidi mitu korda lugema lauset, et ma käisin ENNE jooksu veekeskuses ja saunas. :D

Sel laupäeval sai ära tehtud järjekordne Skechersi Suvejooks. Juba hommik hirmutas suure soojaga ja loomulikult oli keskpäevaks temperatuur tõusnud +30 kraadini. Iga aasta sama asi. Stardi-/finišilinti hoides oli õhk nii kuum, et paljas mõtlemine jooksjatest tekitas külmavärinaid.

Pühapäeval ootas ees aga viimane lihv maratoniks - 30 km jooks vahelduva tempoga. Äratus oli kell kuus. Avasin silmad ja vahtisin lakke. Õhk minu ümber oli väga raske ja ängistav. Lükkasin akna selipärani... ei. Ma ei taha joosta. Ma lihtsalt ei suuda. Kuidas ma selle punktini jõudnud olin? Miks? Vastus oli lihtne aga selgus alles hiljem.

Läksime isaga hoopis kalale. Tegelikult on see "kalale" minek vaid vabanduseks, tegelik eesmärk on paadiga vee peal loksuda. Tagasi tulles panin siiski tossud jalga ja suundusin ikkagi välja, eesmärgiga joosta nii palju kui tuleb ja mitte muretseda 30 km täissaamise pärast.

Ja milline hea ajastus? Kohe tulid vastu mulle vanad trennikaaslased Kaire ja Liili. Sel hetkel sain ma aru, et pikad jooksud uhkes üksinduses ongi olnud need, mis mind vaikselt närinud on. Jah, mulle väga meeldib joostes nautida vaikuses looduse ilu aga teha seda 30 km järjest ei olnud eriti motiveeriv. Kuna nii tore oli näha tuttavaid ja naeratavaid inimesi vastu jooksmas, siis otsustasin hakata Anne kanali ümber ringe tegema. 15 ühesugust ringi aga samas nii erinevad, ajul oli ikka tegemist. Kes oleks uskunud, et ka slaalomjooksu võib päriselt nautida? Kusjuures, üks jooksja jooksis vastupidi ja möödus minust nii palju, et ma oleks peaaegu tere öelnud. :D

Lõpptulemuseks jooksin 30 km ajaga 3:01:38 ja keskmiseks pulsiks tuli 155 l/min. Vau! Kui ma oleks veel 12 km samade tempodega otsa jooksnud (tundus tol hetkel täiesti teostatav), oleks ma maratoni distantsi jooksnud ~7 min kiiremini kui eelmisel aastal aga pulss oleks olnud ~15 lööki madalam.

Seda, et ma olen praegu elu parimas vormis, tunnen ma isegi aga lubadust joosta maraton alla nelja tunni, ma siiski anda ei julge. See on reaalne aga mitte kindel. 42,2 km on piisavalt pikk distants, kunagi ei tea, mis üllatusi sel varuks on. Aga ma olen nendeks üllatusteks ja mitteüllatusteks valmis. Lõpuks, pärast kõiki neid kuid.

Uuel laupäeval ootab aga ees jooks ümber Ülemiste järve, kus ma varem osalenud polegi. Eesmärgiks on rada läbida maratonitempos, millele eelneb 6 km rahulikku jooksu. Eks näis, kuidas see õnnestub. Kes veel sinna jooksma tuleb? :)

Kristina valmistub SEB Tallinna maratoniks Jooksupartneri klubis Einar Kaigase juhendamisel. Tema tegemistel võid pilgu peal hoida ka fitkristina blogi lugedes.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.