Jaanipäeva paiku toimub kaunis alpilinnakeses Chamonix’is jooksuüritus nimega Mont Blanc Marathon. Tegelikult on kolmel päeval kokku 5 erinevat distantsi, mida kokku ca 6000 inimest läbib – 80, 42, 23, 10 ja vertikaalse kilomeetri nimelised võistlused. Mina läbisin sel aastal sedapuhku MB80 nimelise jooksu, mis tegelikult küll umbes 82 km pikk oli. Abikaasa Ruth sel korral maratoni (nagu veel viis eestlast).

Aga alustame algusest. Registreeruda võistlustele tuleb varakult, pea aasta enne üritust. Kuna osalejate arv on piiratud (80 km 1000, maratonil 2500) ja soovijaid kaugelt enam, siis tuleb juba eeloleval septembril avaldus saata. Taotlejate hulgas viiakse läbi loosimine ja antaksegi teada, kes valitus osutus. Kuna korraldajad soovivad näha paljude erinevate riikide esindajaid, siis on eestlastel eelis. Seni on teadaolevalt kõik tahtjad osaleda saanud. Näiteks kohalikud tunnistasid nukralt, et neil on kole raske osalema saada. Niisiis tuleb mõne nädala jooksul teade, kas olete edukas või mitte. Vaja veel saata arstitõend – sellega ei tohi mingil juhul hilineda – ning asuda treenima.

Ja ongi suurpäev käes. Läksime kohale eelmisel päeval. Enamasti küll soovitatakse minna mõnedki päevad varem, et kõrgustega aklimatiseeruda kuid see jäi sedapuhku tegemata. Numbri saab kätte kohustusliku varustuse kontrolli järel – ilm mägedes on muutlik ja võistlused venivad tavapärasest kaugelt pikemaks. Ootamatusteks peab valmis olema! Veel õhtusöök ja poest midagi hommikul suhupistmiseks. Magada saab vaid mõned tunnid, sest start on kell 4 ja tõusma peab kell 3.

Ärkamisega probleeme pole. Magan niigi rahutult. Ärevus, kohutav palavus ja hotelli ääres kohisev mägijõgi ei lase magada. Niisiis kerged ampsud, vorm selga ja kepid kätte ning starti.

Õues on juba praegu palav – 18 kraadi. Saatjaid vähe aga jooksurahvast jälle palju. Kõik on viisakad ja tunglemist pole. Käin veel viimast korda WCs ja avastan, et enne pooltühi stardikoridor hakkab täituma. Trügida ka ei taha ja nii ma umbes keskele jäängi.

Start

Pauk ja minek. Kohe stardist pööratakse mäkke. Tervelt 1500 tõusumeetrit esimese 10 km jooksul. Alguses mööda tänavaid üles veel joostakse aga siis tõmbub rada serpentiinina mäkke vonklevaks kitserajaks ja seal juba kõnnitakse. Lummav vaade – kuuvalguses hõbedaselt helkiv Mont Blanci lumine ahelik ning laubalampidest jaaniussidena särav kilomeetritepikkune ahelik mis mäenõlva pidi üles roomab. Kohati tekivad ummistused aga ollakse kannatlikud. Kiirustajad lastakse mööda aga palju neid pole. Puud jäävad kiduramaks ja kaovad sootuks. Orvadesse ilmub lumi. Kulunud on juba poolteist tundi ja taevas tõmbub roosaks. Nüüd jõuame juba püsivale lumele – sinna on vajutatud lohud ja astuda pole raske aga kepid kipuvad sügavale sisse vajuma. Väga toetuda ei kannata.

Mööda lund sai astuda ligi tunni ja siis, 2:20 hiljem, jõudsime üles ja rada pöördus alla. Päike oli just tõusnud ja paistis otse silma. Tuli pea pool languskilomeetrit laskuda mööda lund. Rada oli siin lai ja justkui suhkrust, kuhu poolde säärde sisse vajus. Nüüd oli lusti laialt – liikusin pikkade sammhüpetega, nagu lapsepõlves liivakarjäärides tehtud sai. Miskipärast ei võtnud teised kaasvõistlejad olukorda nii ja püüdsid ettevaatlikult tasakaalu hoides astuda. Vuhinal läksin teistest mööda (protokolli järgi tublisti rohkem kui sajast). Korra küll kaotasin tasakaalu ja partsatasin istuli aga see ju pehme kraam! Muidugi olid tossud lund täis ja varsti hakkas ka pisut külm aga siis sai ka lumi otsa. Kolm tundi läinud (parematel päevadel sain selle ajaga terve maratoni tehtud) ja 15 kilomeetril ongi esimene söögipunkt! Täidan pudeli ja söön isukalt. Pakutavat on ohtralt ja miskipärast maitseb eriti Coca Cola. Ja tõttan edasi.

Laskumine

Mõnusad laskumised mööda krusateid, siis jälle kitserajale ja tõusud-langused. Kohati üle lume, ühel langusel oli vast sadakond meetrit laskuda tagumikul liugu lastes – selline renn ootas ees ja nii mindigi. Vahva. Ja jõudsimegi esimese pika järsu laskumiseni – 2100lt 1300le. Järsk serpentiin, nagu ennist tõustes. Kahmas kepid pihku ja joostes-hüpeldes saan kiiresti alla. Jõuan all just mõelda, et ennäe see „tehniline laskumine“ polegi nii hull kui jalad teevad „nõksti“. Ehk siis väänan esmalt üht ja pisut hiljem teist. Õnneks mitte hullusti ja varsti on see unustatud. Aga enam ma omaette uhkustama ei kipu. Natuke veel jooksu mööda tasasemat maad ja sis on teine söögipunkt: 27,5 km, aega kulunud 5:06. All orupõhjas on kuripalav – 30 kraadi. Pilvi pole, tuult ka mitte.

Hakkan reipalt taas tõusma. Kaunid männimetsad, jälle lähevad puud kiduramaks, kaovad ja oleme kaunil alpiaasal. Ühtäkki näen, et ca 100 meetri kaugusel kalpsavad teised juba alla. Õnneks ei lähe kiusatusega „varastada“ kaasa ja muidugi ongi nõlva tipus kontrollpunkt, mille järel saan minagi alla pöörata. Taas ligi kilomeeter järku laskumist vaid selleks et taas nõlva pidi üles keerata. Nüüd läheb tõus väga järsuks. Ronida tuleb käte abil, puid pole ja päike küpsetab kui pannil. Ajuti on mägiojasid, neis kastetakse, juuakse, valatakse end üle ja täidetakse pudeleid. Ja ikka ronitakse ülespoole – taas 2 kilomeetri peale, hiiglasliku paisjärve tammile. Seal, tammi teises otsas on söögipunkt. Tamm on laudsile aga keegi ei jookse. Võhm on jäänud järsakule. Toidupunkt paneb muidugi elama – enam-vähem pool on läbi, aega kulunud 8:31. Meeleolu on hea.

Laskumine

Edasi tuleb kerge tõus ja siis jälle pööraselt järsk langus. Mitmetes kohtades on kaljusse rammitud ketid, kust hoides saab laskuda. Veel kepslen alla kiiresti, möödudes kaaslastest. Nüüd juba keppidelt tuge otsides.

Jõuame külla. Siin on taas kontrollpunkt ja kontrollitakse ka kohustuslikku varustust. Mul on kõik olemas ja rõõmsalt jätkan. Käes on enam-vähem keskpäev, palavus on karm. Varsti siiski keerab rada metsa vahele ja muidugi tõuseb. Hoolimata aeg-ajalt tulevatest laskumistest muudkui tõuseme –taas kaks tundi. Väga järsk pole, kaunitel alpiaasadel on tuult ja jahedust, ojades saab jahutada. Üle pika aja oleme taas lumel. Ja tulebki pikk laskumine. Peaksin jooksma ja kepslema aga jalad on valusad ja olen väga ettevaatlik. Laugetel siiski jooksen. Söögipunktis vaatan, et osad võistlejad lebavad varjus. Kuumus on suur aga ei malda aega raisata.

Nüüd on siis meeleolu „normaliseerunud“ – ülevusest on saanud asjalikkus. See väljendub üha sagedamini leiduvates ettekäänetes mitte joosta vaid kõndida. Tegelikult on mõnusad kruusateed, peaks mõnuga panema, küll võidaks aega. Aga ma pole enam endine. Oleme taas Chamonix’i lähistele jõudnud, järgmisel päeval jalutades leidsin söögipunkti koha 20 minuti jalutamise kauguselt kesklinnast. Söön-joon ja hakkan astuma.

Tõus kaljudel

Õhtu käes, rajal oldud 14:37 (67,5 km). Tean, et üks mägi on veel võtta. Ja nii see ongi. Nagu ikka, metsa vahel serpentiin tõusmas aga siis läheb kiviseks ja karmiks. Suured kaljupangad, kohati tuleb minna redeli mööda. Kui on ka astmeid, siis need on tublisti puusani. Pea kahe tunniga olen taas 2 km kõrgusel ja edenenud kõigest 5 km. Viimane söögipunkt. Colat ei taha, vett ei taha. Õnneks on imeline soolane nuudlisupp! Langen esimese valearvestuse ohvriks – nimelt usun, et kohe hakkab langus ja jõuan enne pimedat ja vihma alla. Nimelt anti juba hommikul äikesehoiatus ja nüüd on kõik pilves ning kõminad tulevad lähemale. Hakkan astuma – muidugi tuleb kohe tõusta paarsada meetrit ja langust pole kusagil.

Mööda kitsast astangut kulgev rada jookseb Chamonix kohal – kuulen kuidas tervitatakse finisheerijaid – kilomeeter allpool! Tegelikult tasapisi tõustes läheb selline rada mööda mäekülge terve tunni, enne kui algab järsk langus. Alla, koju. Käes on 76 km, 6 km ja 1,1 km allamäge. Ehkki veel on valge saan aru, et enne pimedat koju ei saa. Vahetan mütsi lambi vastu ja hakkan alla kepslema. Ühel hetkel saan aru, et puude vahel enam detaile ei erista. Keeran tule põlema ja … kogu meeleolu on läinud. Jalad tuikavad ja miski ei sunni enam kepslema. Lihtsalt astun. Minust mööduvad üsna paljud (protokollist näen et neid on 21) aga pole tahtmist nendega kaasa minna.

Kivine rada

Ja lõpuks olen all. Milline rõõm! Asfaldile on joonistatud „viimane kilomeeter“ ja iseenesest hakkavad jalad jooksma. Ruth on vastas ja me jookseme koos – jaksu jagub küll. Ongi finiš. Saan medali – aega oli kulunud 82 km peale 2 min alla 19 tunni. 6 tõusu-laskumiskilomeetrit. Natuke eemal on jooksjatele söök aga ma ei taha. Ainus mõte on, et saaks pesema. Ja istuma. Ja need paganama märjad tossud jalast. Varsti see kõik õnnestubki ja siis kuulen, kuidas algab tõeline äike ja paduvihm. Ligi pooled osalejatest on veel mäel. Lõpuks olin ma 243. Stardis oli 1076, lõpetas 565. Võitja aeg 10:52; viimane 24:22.

Aga emotsioon on võimas. Muljed kuhjuvad ja settivad veel terve järgmise nädala.