Aasta tagasi ootasin siis värisevate käte ja jalgadega maratoni starti. Maraton sai edukalt joostud. Mis aga edasi sai? Ei, ma ei visanud tosse kappi tolmu koguma. Järgmisel päeval panin ennast Haanja100-le kirja, et oktoobri lõpus joosta 66km. Just. Maraton polnud algusest peale lõppeesmärk.
 
Haanja100 läks samuti edukalt ja pea 10h oli puhast jooksurõõmu. Liialdan. Muidugi oli raskeid hetki. Nagu näiteks soojast majast taas rajale minna. Raskused on aga ületamiseks. 
 
Haanja tehtud oli aeg natuke tempo maha võtta. Detsembris kogunes trenne paari jagu ja kilomeetreid ei tulnud kokku 10-tki. Tõeline ultramees ja jooksuhuviline eks?

Jaanuar nagu ka 50% teistele eestlastele oli taas eesmärkide püstitamise ja täitmise kuu. Alustasin treenimist taas üheks vahe-eesmärgiks, milleks oli Laulasmaa ultra ning 111km. Peast soe? Jah, kindlasti. Või noh, mitte normaalne.
 
Trennid sujusid ja koormused kasvasid. Mõnel pikemal otsal (45km ja 55km) tundus, et kaasa on vaja haarata kogu toit ja jook külmikust. Jooksin looduses neid ning täiendamise võimalust poodides eriti polnud.
 

 
Ja kui juuni koitis oli vaim valmis. Laulasmaa 111km ootas mind. Vorm oli 5+, sõbrad toetasid, vaim oli tugev, midagi rumalat ei juhtunud ning 14,5h hiljem oligi taas jooksurõõm läbi. Oli ilusamaid ja kergemaid kilomeetreid ning sekka ka roppu suud ning tuima nühkimist. Nagu ka elus. Kõik ei olegi alati roosiline ega alati raske. 
 
100km täitumisel lasin metsavahel lahti sellise huilge, et külakoerad koos kõik haukuma hakkasid. Õnneks hunti nad ei pidanud kartma ning arvestades minu jooksutempot selleks ajaks oleksid nad minu eest pakku saanud ka kahel jalal.
 
Taastumine oli valus. Täielik puujalg ja nii 3-4 päeva hiljemgi. Valu ununes, aga üks mõte jäi. Mõtteks oli see, et aitab sellistest otsadest. Aitab ultrast. Aitab 100 miili püüdmisest. Miks? Liiga palju aega läks ettevalmistusele. Elu tiirles ainult jooksmise ümber. Tahan aga hetkel, et jooks oleks lihtsalt üks osa elust.
 
Laulasmaal tehtud 111km premeerisin ennast jooksulaagriga Itaalias. Täitsa soe eks? Nõus. Tahtsin näha, mis on mäed ja kuidas seal silgata on. Pagana äge ma ütlen. Allajooksud nõuavad 100% fookust ja tolmu lendab. Lendasid ka mõned meie laagris osalejad. Põlved ja nägu sai nii mõnelgi kukkudes kannatada. Aga. Joosta mööda sirget asfaltit vs mägedes. No ei anna võrrelda.
 

 
Võtsin laagrist maksimumi. Hommikujooksud. Alati kõige pikem ring. Tulemus? Põletik põlves ja valu. Valu mis pole kadunud ka sügiseks. Olles 15 kuud pidevalt 5x nädalas jooksnud, siis see nulli tõmmata oli täiesti harjumatu. Aga inimene harjub kõigega. Mitte jooksmisest 111km ja vastupidi. Sain aru, et sõltlast minust ei saanud ultratega. Ma ei pea olema rajal, et ennast õnnelikuna tunda. Kuigi teiste ultrahullude surve oli korralik.

Millal sind jälle rajal näeme? Ära jama? Kuule pane tossud jalga nüüd jne jne. Just Märten, Kaupo, Kaido, Priit ja Olle vaatan teie otsa :D
 
Mida öelda kokkuvõtteks? Suurimad tänud sellisele projektile, mis kestis minu jaoks kauem kui maratoni silkamine. Avastasin enda kohta uusi asju. Sain taas olla rumal ja õppida tundma uut maailma. Kohtusin inimestega, kellega muidu vaevalt oleks kokku puutunud. Sain joosta paikades, kuhu muidu mu jalad poleks iial läinud. Viibisin looduses rohkem kui kunagi varem. Ja nüüd? Never say never, aga hetkel vähemalt ultraradadele ei kipu ja püüaks terveks saada ning tiksutada rahulikult 10km otsi 3-4x nädalas. 

Tänud veelkord kõigile, kes mind toetasid ja aitasid. Iga sõna ja ergutushüüe läks alati otse südamesse. Kohtumisteni jooksurajal ja FB jooksmise trennides.