Oli päkseline esmaspäeva hommik, kui seadsin oma sammud Qvalitasse tervisekontrolli. Pigem tundus asi nagu sõjaväe arstlik komisjon, kus kontrollitakse kas olen sõjaks valmis. Ega tõsi ta on, Sõda on see niikuinii. Sõda iseendaga, sõda jooksuradadega, sõda motivatsioonikadumisega, Sõda sooviga hommikul kaua magada.

Ülemiste Qvalitasse jõudsin natuke enne õiget aega. Anti kätte suund pissiproovi tegemiseks ja peale seda verevõtuks. Ega mulle see nõeltega torkimine üldse ei istu. Ära õnneks ei minesta, halb hakkab ikka.  Peale vereproovi suunati mind füsioterapeudi juurde, kes andis loa sõtta minekuks.

Paar päeva hiljem oli aeg koormustesti tegemiseks. Vastu võttis mind töötervishoiu arst Agita Inkena. Kõigepealt vaadati üle minu vere näitajad. Selgus, et rauadepoo on tühi ja peaksin hakkama võtma raua preparaati (ilmselt on see ka põhjus, miks ma viimasel ajal nii väsinud olen olnud, rauda pole veres piisavalt). Kuna allergianäidud olid ebatavalisest kõrgemad, sain mõtlemisainet natuke oma toiduvalikute üle. Kuigi ma toitun suhteliselt tervisilikult, siis mingi aine mu toidus tekitab allergilist reaktsiooni, mis omakorda võtab kehalt jõu ära, kuna immuunsüsteem sõdib pidevalt ka toiduga, mis mulle ei sobi.

Arst andis lisaks ka soovitusi tööl istumise osas, tõsi ta on, peale neid soovitusi on tööl palju lihtsam istuda. Palju tarkusi kõrva taha pandud istusin rattaselga, et koormustest ära teha. Lõppkokkuvõttes süda töötab ilusti, kuid taastumine on mul natuke aeglasem, kuid pidi normaalpiiridesse jääma.

Ühel teispäeval kohtusin ka oma treeneriga, et rääkida natuke trenni juttu. Rääksime läbi minu jooksuplaanid ja peale seda oli üks kindel – kui ma soovin sügisel oma esimese poolmaratoni joosta, siis pean kõvasti pingutama, sest trenn saab olema kõva. Matsin maha ka mõtte joosta Kõva Mehe Jooksul- parem väldin kõike, mis võiks mu jooksmist saboteerida.  Varsti sain kätte ka oma treeningkava. Pean ütlema, et esialgu ei tundunud asi mittekuidagi keeruline-distantsid mõistlikud ja ajaliselt teostatavad.

Peale esimest trenni mõtlesin, et kui ma nii jooksen nagu Taivo mulle kava tegi (jooksud pulsiga 150-160) siis ma ei jookse eluseeski poolmaratoni sügisel ära. Kuna ma pole eluseeski pulsse järginud, siis minu jaoks oli müstika, kuidas ma jooksen nii, et teised jooksevad minust mööda????  Meenutasin endale Monika Pilli sõnu: “jooksin pulsi järgi ja lapsevankriga tädi kõndis minust mööda”. Proovisin hoida neid sõnu elavana, sest kui tema sai hakkama siis saan mina ka.

Pean tunnistama, et omaette katsumus on minna jooksma peale tööd kella 20 ajal, kui väljas sajab vihma. Tõsine enesedistsipliini katsumus, sest olgem ausad, ma pole kunagi kevadel vihmaga jooksma läinud. Olen alati arvanud, et inimesel peab peas midagi tõsiselt korrast ära olema, kui ta sellise koerailmaga jooksma läheb. Ja seal ma seisin, teisipäeva õhtul kell 19.40, trepipeal seadistasin oma pulsikella, valmis jooksuks. JOBU! But i did it ja peale seda enam polnud jobu, sest enesetunne oli hea – tegin ära tunne on parim. Ja teate, mis on kogu asja juures veel parem? See, kui sa saad märjad riided seljast võtta ja ronida kuuma duši alla oma külmast kanget keha soojendama.

Minu jaoks suurim üllatus oli muidugi tänane trenn, sest kui ma pulsiga 150-160 tegin sörki siis pulsiga 130-140 KÕNDISIN. Vot see oli naljakas kogemus, kuna kodujuures tervise rajal oli palju jooksjaid, ja kõik, kes vastu jooksid naeratasid mulle. Nagu naeraksid mu üle, et ma ei jookse. Nagu ma ei jaksaks. Ma tegelt ju jaksan küll…Kurbus tuli peale, et ma nii nõrk olen, kuidas ma olen nii nõrk, et ma selle pulsi juures ei jookse? Küll hakkad, lohutasin ennast peale jooksutrenni diivanil tekisisse mässides, peaasi, et iga trennipäev jooksmas käiksin.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.