Bostoni maraton algab õigupoolest üle aasta enne stardipauku. Nimelt on registreerimine eelmise aasta septembris. Ja selleks on vaja kvalifitseeruda ehk siis teatav testaeg välja joosta. Meestel-naistel on igal vanuserühmal oma „norm“. Need pole küll üle mõistuse rasked aga ka mitte nipsust joostavad. Seega tuleb plaan teha varakult, et kontrollaeg saavutada.

Registreerumine käib põhimõttel „paremad jooksjad ennekõike“. Esimese 24 tunni jooksul saavad end kirja panna vaid 20 ja rohkem minutit kvalifikatsioonist kiiremad. Võib proovida – niipea kui oma kehvema aja sisse lööd, katkeb registreerimine ja ilmub kirjake „selle ajaga proovige siis-ja-siis“. Järgmise 24 tunni jooksul 10 minutit paremad, siis enam-vähem täpselt aja saavutanud ja siis aega mitte saavutanud. Esmalt saad teate, et Su registreering on teatavaks võetud ja alles nädal hiljem saad kirja teatega oled „peale“ saanud või mitte. Kõik see käib rangelt aegade pingerea põhjal. Pead kirja panema ka võistluse, kus jooksid. Vajadusel  lubatakse seda ka kontrollida. Nüüd on siis just parasjagu aega, et üsna soolane osavõtutasu tasuda (see on üle 200 dollari). On ka otsetee – osta vastavatelt reisibüroodelt „pakett“. See on väga mugav, heas hotellis ja aeg pole oluline… aga veel kõvasti kallim.

Ja võibki treenima asuda, et tähtsaks päevaks valmis olla. Vahepealse poole aasta jooksul saab regulaarselt kirju. Treeningusoovitustega, võimalusega oma kvalifikatsiooniaega parandada, reklaamiga. Et Sul tähtis päev ikka meeles püsiks!

Nii lihtne ongi plakati valmistamine

Kohe pärast registreerumist maksab ka hotell muretseda –nimelt kaovad soodsamad pakkumised nagu võluväel pärast registreerimise teatavaks saamist. Sama häda on paljude võistlustega, mis oma kodulinna ühe ropsuga „välja müüa“ suudavad.

Niisiis oli käes SEE hommik. Kuna ilm on kuum (lubati 20 kanti aga tõusis ikka 25ni, lauspäikeses ilmselt enamgi) siis riietumine kõhklusi ei tekitanud. Maika ja püksikesed. Pea kaitseks nokaga pael. Kogu lugu. Ka pakihoidu midagi ei viinud. Viimasel hetkel tuli meelde number rinnale kinnitada. Turvakaalutlustel ei lubata starti midagi suuremat – väiksesse kilekotti võib panna mütsi, kindad ja jooki-toidupoolist. Selga pandavad riided jäetakse heategevuseks.

Pakihoid on muidugi olemas. See on finišikoridori lõpus, üsna starti sõidutavate busside peatumiskoha läheduses. Aga erinevalt tavalisest „ringi tegevatest maratonidest“ pead asjad pakihoidu andma juba vähemalt kolm tundi varem.

Starti sõidutavad filmidest tuttavad kollased koolibussid. Neid on sadu! Ikka sõidab 10-kond ette, rahvas astub sisse ja kogu see ports sõidab minema. Järgmine sats tuleb asemele. Ja nii tundide viisi! Kogu jooksjaskond on varasema maratoniaja põhjal jagatud nelja stardilainesse. Igal lainel on ise värvi taustaga number. Esimene on punane, teine (kuhu ka mina kuulun) valge ja nii edasi. Lainetes on vast igaühes nii 8000 jooksjat. Lainete stardi vahe on 25 minutit. Ka bussidele oodatakse jooksjaid lainete järjekorras, ehkki ranget korda (veel) pole. Vetsuderivi on juba busside stardipaigas valmis. Hiljemgi on neid sadade viisi igal pool. Seetõttu on ka väga lühikesed sabad. Saame muretult bussile. Natuke eriline tunne on mustmiljon korda filmis nähtud liiklusvahendiga sõita. Nagu oleks ise filmis.

Koolibussidega maratonile

Sõit kestab pisut alla tunni. Jalutame suurele vetsudega ümbritsetud platsile mis on isuvaid-pikutavaid-vetsusabas-seisvaid jooksjaid täis. Laudadelt pakutakse geele, spordijooki ja vett. Hämmastusega paneme tähele, kui paljudel on veel endal kotikesega sööki kaasas – pontšikuid, banaane, burgereid. Tundub kummaline enne pikka pingutust leitsakus veel kõvasti süüa.

Valjuhääldi juhendab selgelt – punased sildid kiiresti starti, valged sildid oodaku, aega on. Lesime murul. Ühel hetkel teatatakse, et valged võivad hakata liikuma stardi poole. Jalutan minagi stardi poole. Turvameeste tagant näen ära „punaste“ mineku. Üle peade kihutab kaks hävitajat! Ikkagi „patriots day“! Veel viis minutit hoitakse meid kinni, et stardikoridoridest praht ära koristada, siis võime minna. Igas laines on 8 „sektsiooni“. Saan taas üllatuse osaliseks. Stardirada on üsna kitsas - tavapärase sõiduraja laiusega ja seega on sektsioonid üsna pikad. Mina oma esimesse sektsiooni pean sörkima tubli kilomeetri!  Jõuan pärale ja lähen tagasihoidlikult esirea seljataha. Päike paistab, tehakse nalja. Varsti loetaksegi sõnad peale ja põmm! Hakkame jooksma.

Start Hopkintonis

Rada läheb tubli kilomeetri vältel allamäge ja kuna kõik sujub hästi siis olen varsti esimeste hulgas. Tempo on hea, jalad värsked, pulss pigem madalapoolne. Rahvas ergutab. Pea iga miili (1,6 kilomeetri) tagant pakutakse spordijooki ja vett. Võtan viimast. Ikka väike lonksuke ja ülejääk pähe. Kuum liiga ei tee. Varsti on lauged tõusud, siis jälle langused. Esimesed 10 kilomeetrit lähevad mõnuga! Siis tunnen juba sammurütmist, et tempo tasapisi langeb. Pulss püsib aga põlved lähevad tasapisi hellaks ja vasak säär kergesse krampi. Siiski saan langustel veel vabalt kiirendada.

Mõlemal pool rada ergutatakse maruliselt. Ohtralt on plakateid. Lapsed sirutavad kätt, et patsu lüüa. Meeleolu on tõesti ülev. Üha enam tagant tulijaid möödub minust. Samas püüame kinni erinevaid eesstartinuid – ratastooliga sõitjaid, proteesidega jooksjaid, pimedaid ja ka esimesi kustuma kippuvaid „punanumbrilisi“. Kõiki üritatakse nimepidi hüüda. Ikka selle järgi, mis särgil kirjas. Nutikamad on vildikaga oma nime käsivarrele kirjutanud. Nemad saavad lakkamatult personaalseid ergutusi. Aga kui särgil on „navy (merevägi)“ siis hüütaksegi „go navy“! Kui midagi pole, siis hüütakse lihtsalt numbrit.

Ehkki majaderivi pikalt ei katke, läbime ometi erinevaid asulaid. Igaühe elanikud on teinud uhkeid plakateid stiilis „meie küla tervitab jooksjaid“!. Pealtvaatajate rivi ei katke kusagil. Palju on peresid aga ka vanapaare. Lõbusamad seltskonnad pakuvad viskit, asjatundlikumad topsist jääd.

23 kilomeetril tuleb üks selle maratoni „kaubamärke“ - Wellesley „scream tunnel“ mida tutvustatakse kui üks „kärarikkamaid rajalõike“. Selle tekitavad samanimelise tütarlastekolledži tudengid, kes on kahele poole rada ritta võtnud, kõigil ulakad sildid käes. Tagasihoidlikumad neist lubavad „kiss/touch me to get energy“ (suudle/puuduta mind, et energiat saada) aga on ka „julgemaid“. Kes täpsemalt teada tahab, peab järgmisel aastal starti pääsemiseks tublisti trenni tegema. Igatahes need tüdrukud lehvitavad ja kiljuvad hullupööra. Möll on vägev ja tõepoolest annab energiat!

Wellesley scream tunnel

Ilm on jätkuvalt lõõskav. Tee ääres jagatakse energiageele. Haaran ühe kofeiiniga aga see on karamellimaitseline, paks ja lääge. Saan selle veega alla loputatud ja rohkem enam geeli proovima ei kipu. Vesi on hea isegi. Pärast 25 kilomeetrit tuleb neli pikemat tõusu, millest pikim on 32 kilomeetril. See on kuulus „heartbreake hill (südametemurdmise küngas)“. Õnneks ergutatakse selle ääres igal sammul hüüetega a’la „viimane katsumus, pisut veel“. Ja nii ongi. Siit edasi on lauged laskumised. Kokku on Bostoni maratoni rajal 600 tõusumeetrit ja 700 laskumismeetrit (start on ca 100 m kõrgusel, finiš merepinnal). Oleks jalad veel värsked, küll nüüd lendaks! Aga pole. Ikka hellad põlved ja valus vasak säär. Siiski saan joosta ja mingit ärakukkumist pole. Paraku on ärakukkujaid piisavalt. Ikka ja jälle jääb mõni kõndima. Õnneks on pisut pilvi vähendamas lõõska ja nagu tuultki puhuks aeg-ajalt.

Jõuame Brookline nimelisse linnaossa. Bostonisse! Ilmuvad trammiteed, majad kasvavad paarikorruselisteks, siis juba kõrgemakski. Juba ilmub hetkeks majade vahelt finišit tähistav pilvelõhkuja. Veel mõned pöörded, viadukt ja viimane pööre lõpusirgele. See on kaunis pikk aga see eest üliemotsionaalne – osalevate riikide lipud kahel pool lehvimas, rahvas t nagu murdu. Viipan Eesti lipule. Jäänud on viimased sadakond meetrit. Ja ongi tehtud!

Finishijoont pole võimalik maha magada

Jalutan. Nii hea on taas käia. Meid, jooksjaid, õnnitletakse ja me ise õnnitleme üksteist. Jagatakse juua. Huvitaval kombel on vee nimeks „Poland Spring“ ehkki Poolaga sellel nüüd küll pistmist pole. Ja siis saame medali. Uhke teine, üks soliidsemaid mu 50 maratoni hulgas. Õlgadele pannaks päikese kaitseks kile. Ja veel toitu, taastumisjooke ja muud sellist. Ole ainult mees ja pista pintslisse. Aga ilm on kuum ja ma tahan ainult koju, dušši alla.

Aga ma ei saa koridorist välja! Kõnnin otsejoones eemale oma peatuspaigast ja parata pole midagi. Ühel hetkel tegi turvamees tuttavale barjääri sisse pilu ja nii sain ka mina välja vupsata. Kodu poole lonkimine oli omamoodi elamus. KÕIK õnnitlevad mind. Ausõna. Mõni üksik ei ütle midagi, ainult naeratab ja viipab. Ka „paksud mutid akna peal“ hõikavad, samuti aeglustavad autod! Uskumatu. Koju jõudes on pisarad silmas. Sellist kaasaelamist pole veel kohanud.