Oleme mitu aastat järjest teinud suvel ühe kõrvalepõike mägedesse, nii ka sellel suvel. Seekord valisime sõpradega sihtkohaks Šveitsis toimuva Davos SwissAlpine Marathoni. Eelnevatel aastatel 42 km olnud rada oli selleks aastaks pikendatud 47 km-ni. Meie tublid tüdrukud jooksid poole lühema distantsi ehk 23 km.

Lennupiletite ostmine ja maratonile regamine sai tehtud juba detsembris. Ühtekokku kestis meie reis 6 päeva, 27.07 – 01.08.2017, neljapäevast teisipäevani. Jooks toimus laupäeval.

27.07.17 kogunesid sõbrad Tallinna lennujaamas, seekord oli meie delegatsioon 7-liikmeline.

Vasakult: Ago, Äpu (Marko), Lehka (Priit) , Mirjam, Liisa, Ringo, Margus

Lend väljus kl 10:45, ümberistumine Riias (30 minutit), Zürichis olime juba kell 13:35.

Olgu öeldud, et maratoni registreerimishinnas (ca 150 €) sisaldusid muuhulgas rongipiletid ükskõik millisest Šveitsi rongijaamast Davosi ja tagasi ning samuti kohaliku rongiühenduse kasutamine perioodil 22.07 – 30.07. Seetõttu polnud vaja pead murda, kuidas ja millega liigelda. Rongiliiklus Šveitsis on üks parimaid maailmas.

Davosi jõudsime kl 17, tegime linna peal väikese tiiru, sõime kõhud täis ja läksime järgmist päeva ootama.
28.07.2017 reede, päev enne jooksu. Võtsime vabalt, rentisime rattad ja sõitsime gondlitega üles mäkke ning seejärel ratastega üsna järsust mäest alla. Lehka oskas rattaga niimoodi üle pea käia, et ratas maandus jalale ja järgmise päeva jooks sattus tõsisesse ohtu. Õnneks õhtune külmakompress aitas ja järgmisel päeval oli jalg nagu uus :-)
Siis rongiga (pm püstloodis) teisest mäest üles ja jälle ratastega alla :-) Alguses oli hirmus aga õigepea võttis adrenaliin võimust :-). Mäe tipust (2663 m) mäe alla oli distantsiks üle 10 km. Ilus oli ka, nagu filmis.

Peale seiklusi võtsime oma stardinumbrid välja. Kuna India ookeanil olevat tugevad tormid, siis ei jõudnud osalejate särgid õigeaegselt kohale. Need lubati postiga järgi saata, ootame.

29.07.2017 laupäev. Jooksupäev.

Tüdrukute start oli teisest külast, Klostersist kell 9:30, finish ikka Davosi staadionil. Tüdrukud pidid enda starti sõitma ühistranspordiga, aga miskipärast just sellel päeval liinibuss Klostersisse ei sõitnud kuigi graafik seda lubas. Tüdrukutel ei jäänud muud üle kui häälega minna. Kaua nad ootama ei pidanud. Põhjamaa ilu pimestas esimese autojuhi ära ning nii saadi otse starti :-). Distants 23 km Klostersist Davosi kulges maalilise looduse keskel.

Raja profiil oli tüdrukutele igati sobiv:
Tüdrukud jooksid enamuse distantsist koos. Eesmärgiks polnud joosta rekordeid, vaid nautida ka looduse ilu. Nad said suurepäraselt hakkama :-)

Lummavate vaadete keskel joostes võttis Liisa jooksu nagu vana rahu ise (lõpuaeg 3:37) ja Mirjam ületas mägesid nagu omal ajal tõkkeid (aeg 3:11) :-)

K23 distantsi lõpetas kokku 608 jooksjat (363 meest ja 245 naist). Meie meesseltskond startis kell 10. Ees ootas 47 km võlu ja valu.

 Ilm oli fantastiline, sooja ca 23 kraadi. Stardis oli pisut üle 500 jooksja. Rajaprofiil oli teada aga ikkagi ootas ees teadmatus :-)

Peale stardipauku läks Lehka oma teed, meie neljakesi kulgesime madalamatel pööretel. Profiili arvestades olid esimesed 15 km üsna lihtsad, esimesed 4 km kulges mööda asfaltteed, sealt edasi läks pinnakatteta tee peale. Esimene joogipunkt oli raja 7ndal km-l (kokku oli 7 punkti). Igatahes üsna kiiresti läks jooksmine raskeks. Ago eraldus meist umbes 10-ndal km-l. 15. km toitlustuspunkti jõudes oli klapp juba päris kinni ja jalad ei tahtnud edasi liikuda, olime veel Äpu ja Margusega koos. Marguse lühikommentaar oli, et klaasistunud pilk on ees ja hapnik on nullis. 32 km veel.

Vaatamata raskele olekule oli ümberringi ikkagi väga ilus, jooksurada vaheldus. Aina kõrgemale tõustes muutus rada kitsamaks kuni ainult aimatavaks.

 
Esimene kulminatsioon saabus 18ndal km-l, kui jõudsime 2606 m peale, seejuures tõusunurk oli järsk, 3. kilomeetriga tõusime ca 750 m. See andis tunda iga sammul, rõhumuutus mängis kõrvades, mis lukustusid ja jälle avanesid, peas olid kerged tuksed ja samm vedas vähe viltu, hoolimata püüdest astuda jalg-jala ette. Väga paljud võtsid targemaks korraks kivi peale istuda ja mõne aja pärast jälle edasi liikuda. Nii ka meie, Kroonlinna 0 poisid.

Kui esimene tipp saavutatud, läks rada ca 4 km järsult alla umbes 2200 m peale, kuni alates 22 km algas teise kulminatsiooni püüdmine. Eesmärk 2739 m. Seekord 6 km jooksul 550 m ülespoole. Siit algas psühholoogiline tõus. Tundus, et seda tõusu sai kolm korda võetud, sest rada keerutas mägede vahel ja kui jõudsid esimese silmapiiril oleva nukini, siis selle taga oli järgmine sama kõrge ja niimoodi ka kolmandat korda. Väikest palsamit hingele andis allavaatamine, sest sealt tuli rahvas ussina üles ja neil oli see kõik alles ees :-)

Jooksu ajal jalutas vastu paar eeslit, kellest ühega otsustasin selfie teha :-)

Kuna rajal oli ainult 7 joogipunkti, siis oli ca pooltel osavõtjatel kaasas joogikott, kui see tühjaks sai, oli võimalik mägiojades joogikotti täita:

Rada kulges ikka edasi tipu poole. Oli kitsas, möödumisvõimalusi praktiliselt polnud (ja ega soovinudki kellestki mööduda). Tõusudel asendus jooksusamm kiire kõnniga.

Järsemad tõusunukid panid järjekordselt pea kumisema, samm aeglustus kuni pidid leidma sobiliku kõrgusega kivi, et korraks puhata. Sobiliku kõrgusega seepärast, et liiga madalale istudes läksid jalad krampi ja liiga kõrgele lihtsalt ei jaksanud istuda. Samas istuda oli mõnus, sai vaadata kuidas kaasvõitlejad kannatavad :-).

Mõned minutid puhatud ja edasi. „Lõpp“ juba peaaegu paistis, tipuni veel ca 500 m, milleks kulus üle 10 minuti – niivõrd järsk oli tõus ja selja taga juba pea 28 km (ainult 19 km veel päris lõpuni :-). Enne oli veel toitlustuspunkt, seal polnud muidugi kuhugi kiiret, võis vabalt 10 minutit nautida puljongit, rosinasaia, banaani, geele, erinevaid spordijooke, Coca-Colat, vett.
Lõpuks kohal, tipus, 2739 m.

Edasi oli 19 km praktiliselt allamäge, erandina mõned künkad. Allamäge jooksmine ei erinenud mõnes mõttes ülesmäge jooksmisest. Kui oli väga järsk siis enamus ikkagi kõndis ettevaatlikult, sest ettevaatamatusest kukkudes võib väga suuri vigastusi saada.. ..ja kukkujaid oli.

Viimased 15 km kulgesid minu jaoks võrreldes raja esimese 2/3 lihtsalt, kui mäkke tõustes tegi rõhk oma töö ja eriti pingutada ei jõudnud siis allapoole tulles sai pingutused tasa teha. Ainus asi, mis häiris, olid lihaskrambid, mis tekkisid tõusunukkidest üles joostes.

Viimase viie kilomeetriga sai veel nii mõnestki jooksjast möödutud ja staadionile jõudes ka lõpuspurti üritatud aga kuna mõlemad jalad staadionil krampi läksid siis üritasin säilitada inimväärse jooksusammu ja naeratades, pea püsti ning käed taeva poole hoides üle finishijoone joosta. Õnnestus. Tehtud.

On ettekujutamatu, kuidas Priit suutis joosta seda rada alla 5 tunni, olles M30 arvestuses 12. ja kokkuvõttes 21. Aeg 4:49. Ulme!

Räägitakse, et puhkus on sama tähtis kui treening. Seda tõestas ilmekalt Ago, kes peale kevadist Otepää-Elva TM-i pimesooleopile läks ja sealtmaalt pikalt „puhata“ sai. Tasuks Voka meeskonnas II koht :-) Aeg 6:26.:-)

Äpu on teada-tuntud mäest allajooksja, kes languste pealt saab meeletu edu. Seekord oli mees ka tõusudel teisest puust ja niimoodi kujuteldava pjedestaali III koht. Aeg 6:54.

Siis tulin mina. Rahul ja õnnelik. Natuke kahju, et läbi sai, sest valu ja ilu olid nii ehtsad, mida tavaliselt jooksudel ei koge. Aeg 7:25.

Margus tuli õigepea pärast mind. Pilk polnud peale 15ndat km-t oluliselt muutunud, õnneks päikeseprillid varjasid silmi :-) Aeg 8:03.

Megatublid kõik, kes selle distantsi läbisid. Rada oli tegelikult ebareaalselt raske. Kokku lõpetas K47 distantsi 516 jooksjat, kellest 389 mehed ja 127 naised.

Jooksu lõppedes saime finishialast väljudes kaela medalid ning kotikese toetajate kraamiga (makaronid, shampoon, pesugeel, nätsupakk, infomaterjali jm).

Kuna kell oli juba 19, siis võtsime tee pealt kebabi ja pitsa ning suundusime hotelli. Hotellis oli korralik saun (isegi 3 sauna – soome, auru ja infrapuna) koos eesruumiga, seal panime oma restorani püsti :-)
 
30.07.2017 pühapäev.

Sõitsime rongiga kõrvalkülla Klostersisse (eilne tüdrukute stardipaik). Kuna ilm oli kuum siis jahutasime ennast välibasseinides. Uskumatult soodne sissepääs, ainult 3 franki (alla 3 €).

Paar tunnikest seal ja siis teisele poole Davosi, rongiga ühe ümberistumisega ca 1,5 h sõitu St Moritzisse. Juba rongisõit ise on seal julmalt ilus. Vaated, mis avanevad, on lihtsalt võrratud. St Moritzisse jõudes käisime vanalinnas, kus parasjasti toimus toidufestival vms, mõnedsajad meetrid laudasid piki tänavat, kus nauditi pakutavat.

Lisaks külastasime Olümpiastaadioni, kus on kahel korral, aastatel 1928 ja 1948, Olümpiamänge peetud.

Nüüd asub sellel staadionil golfi harjutusväljak. Nagu ka pildil terasem silm märgata võib on terve väljak valgeid golfipalle täis.

31.07.2017 esmaspäev.

Võtsime kavva üks päev Zürichis veeta. Hommikul rongile, üks ümberistumine ja 2 h pärast kohal. Hotell asus otse pearaudteejaama kõrval.

Jalutasime läbi kesklinna jõe äärde. Söögikohaks valisime Swiss Chuchi restorani, kus pakutakse Šveitsist alguse saanud rooga – juustufondüüd. Juustufondüü on pärit Šveitsi Alpidest 18ndast sajandist. See sündis ellujäämisroana kui mäestikukülad tihti lumevangi jäid aga peaaegu igal majapidamisel oli kodus juustu ja leiba. Niisiis sulatati erinevad juustusordid kokku, leivatükk kasteti sisse ja suhu.

 
Ilm oli väga kuum, jõe ääres leidsime väga mõnusa istumiskoha kus saime oma haiged jalad vette kasta.

01.08.2017 teisipäev.

Hommikujooks Lehka ja Mirjamiga ning peale hommikusööki asjad kokku. Lend Zürichist väljus kl 14:10, ümberistumisega Riias (40 minutit). Tallinnas olime kell 19:10.

Kokkuvõtvalt võin reisiseltskonna nimel öelda, et sellised reisid, mitte ainult jooks ise, vaid kogu pakett, annavad jõudu ja motivatsiooni ning tänapäeva kiirel ajal võimaluse olla koos sõpradega. Väga vahva oli. #investeerimemälestustesse

Varasemad alpimaratonid on olnud:
05.07.2014    Gornergrat Zermatt Marathon (Šveits)
04.07.2015    Montafon Arlberg Marathon (Austria)
29.06.2016    Marathon du Mont-Blanc (Prantsusmaa)

Ilus rida saab loodetavasti täiendust juba järgmisel suvel, sest tuleva aasta alpimaratoni planeerimine on juba hoos 

Tsau.

Ringo Krilovs