Aasta alguses projektiga Eesmärgiks Tallinna Maraton alustades seadsime treeneriga salajase eesmärgi joosta maraton 2.50-ga. Aga nagu teada, algas aasta põlvevigastusega. Sellegipoolest ei kaotanud lootust ja varsti oligi jalg selleks korraks terve. Sain alustada intensiivsete treeningutega. Kuna olen ka eelnevalt jooksmisega tegelenud, siis väga hirmuäratavad need treeningmahud esialgu ei tundunud.

Suve lähenedes tulid plaani ka erinevad jooksuvõistlused. Igalt jooksult sai sel aastal isikliku rekordi (v.a, Harku,mille ohverdasin Rapla jooksule). Mõned korrad sai ka poodiumile ronitud. See kõik andis veel usku eesmärgi täitumisele. Kahjuks saabus juuli keskel taaskord vigastus - luuümbrise põletik. See lõi kõik treeningplaanid sassi, peast käis läbi ka mõte katkestada projekt. Õnneks oli inimesi, kes uskusid minusse ja toetasid mind. Jätkas treeningutega vähesel määral. Võitlesin valu vastu erinevate ravimitega ja kasutasin spordimassaaži. Lõpuks, paar nädalat enne maratoni starti tundus, et jalg on päris OK. Suured tänud selle eest, Enn!!

Maratonipäeva hommikul ei olnud mingit probleemi. Nii saigi pühapäeva hommikul Vabaduse väljakule kokkulepitud kohale mindud, et jäädvustada foto toredate inimestega, kes selles projektis kaasa lõid. Eveliis, Eneli, Kaja ja Jüri - teiega oli tore koos selles ettevõtmises osaleda. Annabelile teen eraldi kallid.

Kell 9 oli stardipauk ja oli aeg minna. Tempoks sai valitud 3.55 min/km. Kuigi mõni päev enne sama tempoga ringi tehes tundus, et sellega küll lõpuni ei vea. Aga see oli minu arvamus. Treener Einar uskus minusse ja arvas, et see on täitsa OK tempo.

Esimesed kilomeetrid läksidki lennates ja oli päris tegu, et õiget tempot hoida. See publik teeääres kihutas ju tagant. Aga siiski hoidsin tempot. Paraku sain üsna varsti aru, et kedagi, kes sama tempoga liiguks, ei ole läheduses. Nii pidin üksi liikuma. Võibolla oligi lihtsam - ei tekkinud kiusatust.

Kuna osalesin ka Eesti meistrivõistluste arvestuses, siis oli võimalus oma joogid joogipunkti saata. Seal olid ka Jooksupartneri klubi abilised, kes jooke kätte andsid. Tänud, Karel ja Einar!

Siiski ei läinud kõik nii lihtsalt. Kuskil 25 kilomeetril Kopli pargi kandis läks natuke raskemaks. Tempo langes veidi 3.57 kanti. Sellest raskest momendist sain kuidagi üle Kopli lõpu tagasipöörde juures. Järgmine raskem moment tekkis Paljassaare lõigule jõudes. Kuna jooksin terve raja üksi, siis see lõik murdis minu vaimu päris tugevalt. Tempo langes 4.05-4.10 peale. Õnneks oli seal geelipunkt, mis natuke leevendust tõi ja jõudu andis. Selles joogipunktis oli ka treener Einar, kes ergutamisega samuti energiat süstis. See lõik oleks võinud küll olla maratoniraja algusepoole. Arvan, et 30 km murdis see nii mõnegi jooksja vaimselt maha.

Paljassaarelt tagasi jõudes võtsin veel jõuvarud kokku, et viimased kilomeetrid kiiremalt läbida. Sain oma 3.55 tempo jälle tagasi ja lõpetasin Tallinna Maratoni ajaga 2:48:48. Üldarvestuses andis see 26 koha ja oma vanuseklassis (M40) teise koha.

Taas sain medali kaela Annabeli käest ja suured kallid lisaks:

Kokkuvõtvalt võib siis öelda, et projekt läks ikka täie ette ja eesmärk sai täidetud 101%.

Suured tänud kõikidele, kes minusse uskusid ja kaasa elasid.

Suurim fänn oli töökaaslane Jüri, kes saatis mind ergutushüüdega hommikul rajale ja ootas finisis minu saabumist. Samuti raja ääres kaasaelanud Veikole tänud.

Loomulikult suurimad tänud Einar Kaigasele Jooksupartnerist, kes aitas ja uskus lõpuni selle tulemuse saavutamisse.

Tänud veel erinevate õpetussõnade eest Toomas Tarm, Margus Pirksaar, Taivo Püi, Kaupo Tiislär

Janek Oblikas, see projekt on ikka kuradima lahe asi ja vea seda veel niikaua kui on soovijaid ja jõudu.Tänud sulle.

Kohtume ikka jooksurajal ja jookseme, jookseme, jookseme oma uute eesmärkide poole.