Tallinna maratonini on jäänud loetud nädalad. Laupäevane treeningplaan näeb ette võistlemist – õhtul toimub viimasel kahel aastal parimaks jooksuvõistluseks valitud Peetri jooks, distantsiks 10 km. Sees on närvilisuse ja ootusärevuse segu, ühest küljest peaks olema kindel laks, et eelmisel sügisel SEB jooksul joostud 10 km rekordaeg 50.27 saab kenasti üle joostud, teisalt jälle on liigagi selgelt meeles juulikuine Uhtjärve jooks, kus olin omadega lõpuks nii läbi, et kõndisin ka laugel maastikul... Ühesõnaga, võistluseelne tunne pole ülemäära enesekindel. Paljuküsitud küsimusele, et mis aega jooksma lähen, vastan tagasihoidlikult, et sooviks lihtsalt rekordit parandada, ehk siis joosta alla 50 minuti. Sisimas on ambitsioon tegelikult suurem...aga ma ei julge seda kõva häälega välja öelda, sest tõesti ei ole selget aimu, millised numbrid tänasel päeval minu jaoks reaalsed on.

Mõlgutan oma segaseid võistluseelseid mõtteid, kui heliseb uksekell. Imelik, kes see küll olla võiks? Enda teada ei oota ma kedagi külla? Üllatus on suur ja ülimalt rõõmsaks tegev, kui avastan ukse tagant Võrus elava kalli ema, kes tuli külla täiesti etteteatamata ja riskeerides sellega, et mind koduski ei pruugi olla. Ema uurib, nagu paljud teisedki, et mis ajaga plaanin õhtul joosta. Tema on ainus, kellele julgen ebalevalt avaldada, et unistan jooksmisest alla 45 minuti... Ema: „no aga jookse siis lihtsalt...?“ Thanks, ema, miks ma ise selle peale ei tulnud! :D

Minu plaan oli proovida hoida kilomeetriaegasid 4.30 ringis ning üllataval kombel see õnnestuski kenasti. Jooksu aeglaseimad kilomeetrid olid 4 ja 5, kus tempo oli 4.33 min/km, kiireimad olid 9 ja 10 km, mis tulid ajaga 4:21 min/km, seega suhteliselt ühtlane jooks. Muidugi ma pingutasin ja andsin endast parima, aga samas oli enesetunne vägagi okei ning ei tulnud kordagi peale sellist koledat tühjakspigistatud tunnet, nagu Uhtjärve jooksul, kus ma mõtlesin distantsi kestel tõsiselt, et milleks üldse on vaja jooksmisega tegeleda... Lõpusirgele jõudes nägin tabloolt, et kui ma nüüd vahetult enne finishijoont käpuli ei käi, saangi oma unistuste 45 minutit alistatud! Veel viimased meetrid ning netoaeg 44.45 oli tõsiasi!

Helistan pärast jooksu emale ja teatan rõõmsalt, et jooksingi aja alla 45 minuti. Ema tähtsalt: „novot, memme musi ikka aitas!“

Eveliis valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta. Teda juhendab Toomas Tarm.