Pea kaks kuud on möödunud treeningplaanis näpuga järge ajades ja pean tunnistama, et ühtegi treeningkorda peale ühe vigastusest taastumise korra pole veel vahele jäänud. Vahel tuleb küll hoolega planeerida, kuidas jooksu päevakavva mahutada või siis hoopis lükata järgmisele päevale, aga tegemata ei jää midagi.

Plaanist kinni pidamine on osutunud tegelikult üllatavalt lihtsaks, kes muidu kipub vabandusi leidma (mina näiteks :-)), et mitte õhtul jooksma minna, sest ilm on kehva ja väsinud ka ja tegelikult oleks vaja hoopis pesu triikida… siis ette antud kava järgi treenimine on hoopis lihtsam,  mõelda pole midagi, jooksuriided selga, pilk kavale, kui pikalt ja millise pulsiga ning õue.

Tõsi, kõik muud tegemised tuleb sättida treeningute järgi ja tegelikult kipuvad nad ka veidi tahaplaanile jääma, kinno pole juba ammu jõudnud ja sõbranna reisilt kaasa toodud veinipudel ootab juba pikemat aega järele proovimist :-)

Kahe kuu sisse mahtunud mitmeid põnevaid  ja toredaid projektiga seotud üritusi, oleme kohtunud ühistes trennides, õppinud jooksutehnikat ning sipelgatega võidu Järve metsas fartleki ehk lõigutrenniga tutvust teinud. Pean siiski tunnistama, et kiirete lõikute jooksmine maksimum tempoga ei ole minu lemmik teema, eelistan pikem ühtlast pikka jooksu, kuid tean, et järjepidevaks arenguks on seda vaja.

Välja on valitud ka Nike jooksujalatsid, minu kergelt üleproneerivale jalale osutusid sobivaks Nike Air Zoom Structure 22.

Esimesed proovilepanekud

Aprillikuusse mahuvad ka esimesed proovile panekud võistlusrajal. Hooaja avajooksuks sai seekord Haapsalu maanteejooks 10 km, kus osalesin esimest korda. Ilm oli super ja seltskond samuti. Jooksu korraldajatele jagub vaid kiidusõnu. Endaga nii rahule ei jäänud, alustasin ikkagi liiga kiiresti, pulss keris kohe üles ning jäigi sinna. Senine 10 km parim aeg sai küll minuti võrra ületatud, aga lihtsalt see ei tulnud.

Aeg: 49,24

Koht: 164

Keskmine pulss: 163, kõrgeim 169.

Ka teine jooks on sel hooajal tehtud - Rannametsa luitejooks 8,3 km. Jooksurada kulgeb esimestel kilomeetritel mööda laugeid külavaheteid ja edasi juba vaheldumisi üles ja alla mööda Eesti kõrgemaid luiteid. Rada on tõsist pingutust nõudev ning hetkeks tuleb küll pähe küsimus, miks ma seda teen? Aga kui finišisse jõuan ja medal kaela riputatakse (küll osaleja oma:-)), siis tuleb meelde, miks: see on rahulolu eneseületusest, võidust iseenda üle, ja see on hea tunne.

Aeg: 43:54 (taas minuti võrra parem eelmise aasta tulemusest)

Koht: 247

Keskmine pulss: 161, kõrgeim 168.

4 kuud eesmärgini

Eesmärgi täitmiseni on jäänud pisut rohkem kui neli kuud. Mida rohkem ma projekti sisse elan, seda enam tundub, et aega on vähe ja teha veel  väga palju. Kuid hoolimata vahepeal tekkivast väsimusest on tahtmine siiski suur ja motivatsiooni jagub küllaga!

Kristiina valmistub Tallinna maratoniks klubis FB Jooksmine Kaupo Tiisläri juhendamisel.

Fotod: Mallor Malmre