Jooksmine 03.09.2017
Autor
Kärt Praks

Emotsioonid, mis eneseületamistega kaasnevad - need on väärt iga treeningtundi, villi, eurot . . .

Uudise pilt

Kärt Praks jooksis mullu SEB Tallinna maratonil oma elu esimese maratoni.  Ent viimaste nädalate treeningud jäid tagasihoidlikult öeldes auklikuks - kuuenädalane navigatsioonipraktika merel tähendas seda, et maraton kujunes prognoositult raskeks.  "Sellest, mida tähendab haamer, võiksin kirjutada memuaare," kirjutas Kärt oma maratonijärgses blogipostitises.  Ent tahtejõud tõi Kärdi maratoni finishisse ning tahtejõud on viinud ta ka järgmiste väljakutseteni.  Sellest aga kirjutab ta juba alljärgnevalt ise.

Mõtlesin pärast projekti, et maraton oli piisavalt kole kogemus ja nüüd peaks rahulikult oma triatloni asja juurde tagasi minema, sest ainult joosta tundub ikka väga raske. Järgmine päev pärast maratoni ostsin pääsme Otepää poolpikale ironmani distantsile (1,9 ujumist, 90 km ratast, 21,1 km jooksu) ja lubasin endale, et järgmine katsumus saagu olema Tartu maraton (suuskadel siis). Kuna maratonist taastumine võttis väga vähe aega, tagasi jooksurajal ja 15 km jooksu tundus okei joosta juba 5 päeva pärast maratoni, siis võtsin ka sama aasta detsembris veel ühe maratoni ette. Ilm oli karm -19 hetkel kui lõpetasin.

Päev pärast seda osutusin ühe Facebooki mängu võitjaks, kus teatati, et olen saanud priipääsme Ironman Nice 2017 võistlusele. „Nice“, „täispikk triatlon“, „rattasõit alpides“, „Vahemere soolsus“ olid sõnadeks mis Googlesse lükkasin - millesse ma end mässinud olin?! Tänasin võidu eest kuid võtsin veidi mõtlemiseks aega, sest Nice IM-i on kirjeldatud kui ühte raskeimat võistlust sealse raske rattaraja ja kuumuse tõttu.

Jaanuaris leidsin omale kavade kirjutaja (treeneri) ja olin vaimselt valmis pikemateks treeninguteks kui varem. Kuna lõpetasin samal ajal kooli ja kirjutasin lõputööd ning olin 2 kuud merepraktikal, kus trennitegemine jäi täiesti ära, siis harjutasin end mõttega, et ära teen ma selle niikuinii, ma ei pea ju püüdma superaega, et üldse finisheeruda. 

Vahepeal toimus veel palju lõbusaid seiklusi, näiteks ajasin ma sassi juuni ja juuli (ehk siis treenisin juunis toimuvaks võistluseks, mille tegelik toimumisaeg oli juulis. Olin isegi ära ostnud lennupiletid endale, rattale ja perekonnale). Kogu suvi kulmineerus lõpuks nii, et kahe nädala sisse mahtus mul Jönköpingi poolpikk ironman, Otepääl toimuv Swimrun võistlus ja Nice´s toimub täispikk triatlon (ning nädal pärast seda Otepääl toimub Ironmani sprindidistants!) Ma teadsin, et see on sõge plaan kuid mind lohutas teadmine, et päev pärast Nice võistlust tuleb mul koheselt minna merele-küll seal taastuda jõuabJ

Poolpikk triatlon läks imehästi - tundsin, et kõik on õige ja ma olen sõiduvees, poolmaratoniaeg sai rahuldav ja ujudes ei tekkinud kordagi „vee ahmimise tunnet“. Swimrunil kahjuks astusin oma jalatalla alt katki ja see läks üsna kehvaks, mistõttu Prantsusmaal oli võistluste raskeim hetk rattakinga jalga surumine, sest jalg oli põletikust üsna paistes. Kogu täispikk triatlon Prantsusmaal ise läks kergemalt kui olin endale ette kujutanud, ma ei teinud planeerimata puhkepause ja nautisin iga, tõesti iga momenti. Ka seal joostud maratoni aeg sai enam-vähem sama mis SEB maratoni ajal poolsurres pea aasta aega tagasi Tallinnas. Mõned inimesed vajavad lihtsalt pikemat soojendust- näiteks 3,8 km ujumist ja 180 km rattasõitu.

Ma ütlen ausalt, emotsioonid, mis selliste eneseületamistega kaasnevad - need on väärt iga treeningtundi, iga villi, iga eurot mis varustuse eest välja käid! Tihti juhtus, et tahtsid õhtul sõpradega kinno minna või perega lauamänge mängida aga oli vaja kaks treeningtundi välja pigistada. Selle bilansi leidmine polnudki nii kerge aga mul oli selja taga supertiim!

Täna kuulun ma Garmin Eesti tiimi ja loodan oma tegemistega inspireerida omasuguseid noori inimesi, kes püüavad oma töö kõrvalt ka teisi enda jaoks olulisi sihte seada ja neid saavutada. Ma olen veendunud, et sport on parim narkootikum. Momendil olen „sundpuhkusel“ ja sõidan merd kuni jõuludeni. Tagasi tulles tahan kindlasti naasta FB jooksmise gruppi, sest ma igatsen väga neid inimesi ja treenereid. Lisaks vajab „eesmärk 2018“ töö tegemist- meie enda Tallinnas toimuv Ironmani täispikk võistlus!

Soovin kõigile ilusat Tallinna maratonipäeva ja loodan teid jooksu- ja muudel radadel kohata!

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.

Viimased uudised