Esimene kuu maratoniks valmistumist seljataga

Möödunud on esimene kuu eesmärgipäraseid treeninguid ning on aeg teha põgus kokkuvõte sellest ülimalt toimekast ja põnevast märtsikuust.

Liiguksin kõigepealt isegi veel kaugemale, nimelt veebruarikuusse, mil postkasti potsatas teade: Palju õnne! Teie moodustate tänavuse Eesmärgiks Tallinna maraton tiimi! Valik oli väga keeruline ning kuuesest tiimist sai lõpuks seitse . . . Töö alles nüüd hakkab :-)

Kas ma olin seda lugedes rõõmus ja õnnelik? Muidugi olin! Aga lisaks olin ma ka veel ebakindel, murelik, kahtlev... kas tõesti valitigi mind? Mis siis, kui ma siiski ei saa sellega hakkama? Kindlasti vääris keegi teine kohta tiimis rohkem kui mina!? Ühesõnaga, psühholoogia hakkas täiega trikke tegema ning eneseusk lõi korralikult kõikuma. Samal õhtul läksin pisikesele sörgitiirule, vastakad mõtted peas tiirlemas ning juba teisel kilomeetril hakkas mul korralikult pistma. Millal mul enne seda õhtut viimati jooksu ajal pistma oli hakanud? Viimastel aastatel kindlasti mitte! Selsamal hetkel aga lõi miski mu peas klaariks ja ma taipasin, et oma negatiivsete mõtetega ma põhjustasingi selle, et mul ka füüsiliselt raske hakkas. Pidasin sealsamas jooksurajal endaga maha motiveeriva sisekõne ja otsustasin: jah, maraton on väljakutse ja mul on selle distantsi ees korralik aukartus, aga ma teen selle ära, ja kuidas veel! Moraal enda jaoks: maratoniks treenides on kehalise treeninguga võrdväärselt tähtis ka vaimne ettevalmistus.

Edasi on kõik läinud kenasti, motivatsioon on laes ning nautimisväärsed on tundunud isegi näiteks üks reedeõhtune (kl 22) jooks 16 külmakraadiga või 2-tunnine pikk jooks ülimalt kinnise nohuninaga. Treener Toomasega olen alati saanud operatiivselt arutada, kui on tekkinud mingeid jooksuteemalisi muresid või küsimusi - näiteks sattusin ükspäev lugema artiklit, kus kirjutati, et harrastusjooksjate optimaalseks sammusageduseks peetakse ca 160-170 sammu minutis. Kontrollisin kiirelt oma viimaste jooksude sammusagedust ning olin shokeeritud: sammusagedus kõigest 88 sammu minutis! Kas ma jooksen kuidagi totaalselt valesti? Kirjutasin Toomasele juba paanikamaigulise kirja, kuidas miski peab minuga olema väga nihusti, aga õnneks sain kiire rahustava vastuse, sõbraliku soovitusega 88 korrutada kahega (pulsikell mõõdab ühe jalaga tehtavaid samme, aga teadupärast on jalgu enamjaolt kaks), et õige sammude arv teada saada....vot selliseid blonde hetki viskab vahel sisse! :D