Eellugu

Olen juba mitu aastat maratone jooksnud, enamasti oma heade sõpradega sõjaväe ajast. Meil on lausa oma meeskonna nimi olemas – PSR! Igal aastal üritame leida ka mõnd välismaist, kus lisaks spordile ka võõra kultuuriga tutvuda. Peamiselt on meie maratonid kuskil suuremas linnas ja asfaldil majade vahel, jõe/mere ääres ja parkides – näiteks Malta, Rooma ja Pariis. Kuna meil oli perega algselt plaan Sloveeniasse sõita, siis vaatasime selle aasta maratoniks algul välja Istria oma, aga see oli kuu aega liiga vara. Korra mõtlesime isegi enne reisi kiirelt Küprosel käia, aga kogukulusid kalkuleerides tundus see liiga kallis. Kuna reisi sihtpunktiks sai hoopis Horvaatia, siis jäi silm peale juunis toimuvale Hahlici mägimaratonile. See on üsna siinse kodu lähedal ning seega mul transpordikulu null ja ka teistel öömaja olemas.

Minul oli see juba 16nes maraton ja ka teised sõbrad on kümne piiri ületanud. Seetõttu arvasime, et vast pole midagi – distants on ju tuttav. Sai visatud pilk peale raja profiilile (1887 meetrit üles-alla), mis tundus ka tehtav. Lisaks oleme Aetiga kord Californiasse sattununa poolkogemata ka sealse Drag-N-Fly poolmaratoni läbinud. Seal oli tõusu-langust 900 meetrit ja ajaks tuli 2:36. Tegin lihtsa arvutuse, et kuna rajaprofiil on üsna sama, siis 2x poolmaratoni aeg ja lisaks üks tund juurde ning 6 tunniga peaks hakkama saama. Kuidagi rääkisin ka teised jooksupartnerid ära ja peagi oligi stardinimekirja 45 osaleja seas ka kolm eestlast.

Reeglites oli kirjas hunnik asju, mis igal jooksjal peab kaasas olema. Miskipärast ei teinud see murelikuks, et lisaks tavapärasele jooginõule peab igaühel olema esmaabipakk ja -tekk, laetud mobiil korraldaja numbriga ja vile. Korraldasime siis kõik endale vajaliku varustuse, kuna iga puuduolev ese tähendas 30 lisaminutit ja üle 3 asja mitte kaasasolemine diskvalifitseerimist. Siinkohal suured tänud Annikale ja Gretele laenutuse eest!

Alles nädal enne starti tuli Aetil mõte, et vaataks eelmiste aastate ajad üle. Võitja aeg 4:26 pani natuke muretsema (spordikaugele inimesele vihjeks, et “päris” maratone joostakse poole kiiremini). Nigu hinnang enda tulemusele oli 2x võitja aeg, mis pani veelgi rohkem muretsema – lisaks väsimusele, raskusele jne oli mul vaja veel samal päeval Eestisse jõuda! Nimelt ei lubatud mul muidu väga eesrindlikus Tallinna Ülikoolis oma IT-juhtimise lõputööd e-teel kaitsta :P Sellele vaatamata otsustasime starti minna ja kontrollajaks (nii, et ilmselt poleks pesemas jõudnud käia, vaid oleks saanud lennureisijaid kostitada maratoni hõnguga) sai 9 tundi. Näiteks lõpunimekirjas päris viimaste ajad olid suurusjärgus 10-11 tundi.

Jooks

Jooks algas väikses külas Drazices, kus starti ootas väga palju inimesi. Meie jooksul oli ju suurusjärk poolsada osalejat, aga samal ajal anti stardipauk ka 12 ja 18 km jooksudele (nõrgad, eks?). Stardikoridoris komistasime ka ühe eestlase otsa, kes oli sinnakanti puhkama sattunud ja mõtles (pere pisikesele vastuseisule vaatamata) lühimat distantsi proovida.

Algul sai miskipärast teiste jooksjate tempos kulgetud ning minu kella “estimated marathon time” näitas aega 4:15-4:30. Peale kümmet korda endale ja teistele seda mainituna, et võtame tempo maha, ega me esimeseks ei kavatse joosta, läks kiirus juba mägimaratonile vastavaks. Eks oma osa tempolanguses oli ka äsja alganud tõusul. Kahjuks ei suutnud Peep meie tempot hoida ja pani ees minema.

Esimese mäe tippu (kuigi mitmel korral oli tunne, et just jõudsime tippu, kuni paistis jooksjate rodu, kes juba järgmist küngast võttis) oli tempo mõnus 6-tunnine. Vaated olid suurepärased ja emotsioon oli laes. Nigu võttis isegi julguse kokku ja tegi oma elu esimese eneka/endli (ma fotopommistasin).

Üllatuse valmistas aga allaminek, mis oli väga järsk. Õnneks meenus kuskilt blogist loetud soovitus – mäest alla jookse nagu trepist, kiired ja lühikesed sammud. Sai siis niimoodi tipitud ja oli päris hea minek. Edasi läks rada metsa vahele ning seal olid mureks oksarisu ja (lahtised) kivid, mida vahel kattis ka tihe lehevaip. Jalg käis ikka päris mitu korda nõksuga ühele-teisele poole – väga palju hüppeliigese venitusest vist puudu ei olnud. Vahel oli ka tavalised kruusakattega metsateed, aga enamasti oli tegemist ikkagi rajaga, kus pidid iga sammu jälgima.

Tehniliselt keerukale ja katsumust valmitavale rajale vaatamata oli jooksutunne meeletult hea. Esimest korda tõsisemalt kella vaadates sai märgatud, et joostud on juba 3 tundi. Tavalisel maratonil oled sel hetkel juba korduvalt finiši peale mõelnud ja enamasti hakkab ka ümbrus igavaks muutuma. Siin oli aga tunne, et oled vaevalt tunnikese liikvel olnud – kehas on veel palju energiat ja ümberringi on nii palju ägedat vaadata.

Joogipunktid olid korralikult varustatud ja võtsime Niguga ikka kõike, mida pakuti – parimad olid juustud, kartulikrõpsud, viigimarjad ja šokolaad. Sai alati ka natuke juttu aetud jagajatega. Meie standardküsimuseks sai «Is this finish?». Kõige tragikoomilisem oli vestlus ühes punktis:

Jagaja: «After this stop you are getting to the most beautiful part of the trail.»

Mina: «Oh, really? Even more mountains and views?»

Jagaja: «No, forest.»

Mina: «Mkey.»

Mina ja Nigu (mõttes): «Krt, seda on meil Eestis endalgi.»

Raja kõige raskem osa oli, üllatus-üllatus, kõige kõrgem mägi. Aga see oli ikka üsna vertikaalis ja mitmelgi korral pidi käsi appi võttes ennast ülespoole vinnama. Ka allapoole läks väga tehniliseks ära. Suure motivatsioonilangusena mõjus see, et vaade oli praktiliselt null (tiheda metsa taga võis ainult väga hea fantaasia korral teisi mägesid näha) ja üks konkurent lausa vuhises meist allatulles mööda. Ta oli ära õppinud hea jalutuskepi jooksutehnika. Selle efektiivsus oli ikka niivõrd suur, et peaks isegi proovima. Talle niisama järgi joostes oleks kivide vahele kõik kohad siniseks löönud.

Umbes 5 kilomeetrit enne lõppu tundsin, et mul on veel energiat natuke üle ja ei jaksa enam Nigu järgi oodata. Mõeldud, tehtud! «Finišis näeme!» hüüdsin ma üle õla. Ja minut hiljem: «Nigu, ma kukkusin.» Valisin kiirendamiseks natuke halva rajaosa – nimelt laskumise :P Ega ma kukkumise põhjust mäletagi, aga üks hetk olin kõhuli maas, käed valutasid ja jalad olid krampis. Olukord meenutas natuke suusatamisel kukkumist, kus suusad on risti ja ei saa maast ülesse. Minu puhul siis 7 tundi jooksu “andis jalgades tunda”. Sain kuidagi püsti ukerdatud ja õnneks jõudis kiirabi (loe: Nigu) väga kiirelt kohale. Haava puhastusvahend ja marli kulus marjaks ära ning kasulikud oli ka meditsiinidoktori meisterlikud oskused sidumisel. Kuna vigastused piirdusid viie sentimeetriste lõikehaavadega kätel ja veritsevate sõrmenukkidega, siis läks jooks rahulikult edasi. Ega jooksul ju käsi vaja pole ;) Igaks juhuks liikusin nüüd kiirabi eskordiga (eks seda ole ennegi juhtunud).

Lõppajaks saime koos Niguga 7:57:15. Nii pikalt polnud ma enne maratoni jooksnud. Aga eks see oligi natuke pikem kui “päris” maraton, lausa 3 km! Peep meie suureks kurvastuseks poodiumile ei jõudnud, vaid saabus finišisse meist veerand tundi varem. Ja nagu Peep ise ütles, siis mikrofoniga onu tänas mägimaratoni finišis, et ei pidanud tulema teda metsa otsima :D

Ja ei tasu mainimata jätta ka ilma. Jooksupäeval paistis algul päike ja olid mõned pilved, kuid päeva jooksul näitasid mõlemad ennast positiivsest küljest – päike ei praadinud liialt ja pilvist ei sadanud midagi. Vastasel korral oleks ilmselt tunnike lõppajale juurde pidanud panema ja/või mõne vigastuse lisama ;)

Järellugu

Kiirelt duši alt läbi (loomulikult ka uus sidumine Nigu poolt) ja kohe lennujaama. Seal sai siis esimest Nordica Rijeka-Tallinn lendu nautida. Eks ikka täisvärgiga: pritsumeeste poolt märjaks lastud lennuk, meene lennujaama poolt, tasuta söök-jook lennukil ja otseloomulikult (?) teiste eestlaste kilked ja laulmised! Muide, ma olin ilmselt ainuke piletiomanik, kuna ülejäänud lennuseltskonnast oli saanud tasuta Horvaatia proovireisi. Seega viskasin kogu seltskonna kenasti 93 € eest Tallinnasse. Palju tänu mulle kõigi poolt!

Samas kõige veidram selle jooksu juures oli see, et jooksuväsimust ja lihaste valutamist järgmistel päevadel polnud. Ilmselt on siin oma osa selles, et pidin pühapäeval pool Harjumaad ja Tallinna läbi sõitma, et sugulasi-sõpru külastada ja tagasireisiks asju kaasa hankida (tänud auto eest, Kaur!). Ka esmaspäevane kaitsmine läks kenasti – minu magistritöö hinnati Barimaks :) Pühapäevasele ja esmaspäevasele meeletule pingutusele ja adrenaliinile vaatamata usun, et 8 tundi mägedes pidevas liikumises ongi saanud minu organismile niivõrd tavaliseks, et ta sellele enam ei reageeri.

Ja tulles tagasi kohtutud eestlase juurde, siis tuli välja, et ta pani selle võistluse kinni. Tubli, Tiit! Ja nagu pildilt näha siis tuli esimene koht ka endale üllatusena.

Soovitused (esimeseks) mägimaratoniks

Kui on plaan minna oma elu esimesele või x-ndale mägimaratonile, siis oskan mina soovitada:

• Jooksubaas peab tugev olema. Minu maratonieelsed nädalad olid treeningu ja ettevalmistuse vaates väga halvad, aga sellest olulisem on, et oled korduvalt (maratone) jooksnud.
• Võta rajal maru rahulikult. Mäest üles kõnni, sest muidu väsid. Mäest alla kõnni-jookse aeglaselt, sest muidu vigastad ennast. Ja allapoole jookse nagu trepist: tipi kiirete ja lühikeste sammudega. Muul ajal (kui üldse on tasast maad :P ) jookse mõnuga!
• Camelbak hoia täis ja kasuta pidevalt. Proovisin seda esimest korda – see oli jooksul hea kasutada.
• Pane päikesekreem näkku ja müts pähe. Need on vähegi soojema ilma puhul väga vajalikud ja võivad päästa sinu aju/naha.
• Võta esmaabitarbed kaasa. Kunagi ei tea, mis sinu või kaasjooksjaga (loe:minuga) juhtuda võib, aga ilmselt piisab haavapuhastist, marlilapist ja kolmnurkrätikust.
• Kui piisavalt aega ja viitsimist on, siis harjuta ja võta jooksule kepid kaasa. Nendega võid järsematel nõlvadel imet teha. Kui rada tasasem, siis pigem takistavad.
• Kui raha üle, siis osta endale trail tossud (minul Saucony Kinvara Trail). Kuigi nende puudumine ei takistanud minu kaasjooksjaid (kasutasid tavapäraseid asfalditosse), siis ise tundsin, et jäik ja mustriline tald on väga mugav ebatasasel maastikul.

/ Pildid on võetud Nigu mobiilist, Hahlici Trail kodulehelt ja FB lehelt /

Lugu ilmus originaalis blogis http://out.win.ee/2016/06/esimene-magimaraton/