Ainukese meesosalejana (mis värk on nende naistega sel aastal?) pean siis mina seekord meeste au üksinda kõrgel hoidma ja olles seekord üks kahest jooksjast, kes on võtnud eesmärgiks joosta maratoni, tehes seda lausa alla kolme tunni, on pinge kohe eriti suur. Mul pole kunagi õnnestunud taolistel kandideerimistel võita, seega oli minu imestus suur, et ma tõesti sain projekti.

Selle pildi panin endale diivani kohale seinale eelmisel aastal, loodetavasti saab sel aastal selle ära võtta.

Kuna ma olen pärit Muhu saarelt, siis häälte saamiseks, et osutuda projekti valituks, lubasin suure suuga kõikidele muhu elanikele, et saan esimeseks muhulaseks, kes on jooksnud maratoni alla kolme tunni. Nagu selgus, on muhulaste maratoni rekord tegelikult küll 2h51min (Madis Osjamets), kuid millegipärast ei ole seda Saaremaa maratoni edetabelis, seal olen kõige kiirem muhulane mina oma 2014. aastal Tallinna maratonil joostud 3h07min ajaga. Ehk siis panin selle lubadusega endale veelgi pinget peale. Alla kolme tunni joostes tõuseksin ka kõigi aegade kõige kiiremast Saaremaa naisest mööda, jällegi motivatsiooni treenimiseks juures.

Selline üleskutse sai tehtud Muhu saare Facebooki gruppi.

Treeneriks õnnestus saada Viljandi jooksutreener Einar Kaigas. Häbiga pean ütlema, et enne polnud ma temast midagi kuulnud. Tuleb välja, et ta on näiteks Monika Pilli treener, kes on Eesti maratoni meister, kes omakorda osales selles samas projektis ja Karel Hussari treener – Eesti meister murdmaajooksus. Tundub, et olen heades kätes.

Esimene neljanädalane treeningplaan on käes ja esimesed trennidki tehtud. Koormustestini pole veel jõudnud, seega treeningplaan on alles mustand ilma pulsitsoonideta. Käisin ära ka Viljandis, kus tegin ühe trenni Einari valvsa pilgu all ja rääkisime plaanidest lähemalt. Jäi mulje, et minust võib veel asja saada küll. Tuleb siiamaani ainult ühetaolist liigutust tegema harjunud lihased talveunest üles äratada ja õnneks selleks on treeningplaan ka väga mitmekesine. Sai tehtud isegi tõkkeharjutusi, mida pole kergejõustiku trennide ajast saati teinud ja selle üle oli kohe eriti hea meel.

Viljandis Kõrgemäe tn mäkkejookse tegemas (tõusunurk 18%) – korralik jõuharjutus jalgadele.

Siiamaani olin ma mitu aastat mõelnud, et võiks hakata kuskil klubis treeneri käe all treenima personaalse treeningkava järgi, aga tegudeni polnud millegipärast jõudnud. Kuigi kolme tunni unistus on mul juba ammusest ajast, kui hakkasin peale kergejõustikuga lõpparve tegemist tõsisemalt jooksmisega tegelema. Osalt heidutas ka treeningplaaniga kaasnev nö vabaduse kaotus. Olles korra enda tehtud treeningplaani järgi treeninud (sellest ka senine maratoni rekord 3h07min), tean kui raske võib olla iga päev ja iga ilmaga ennast õue jooksma ajada ja teha seda, mida keegi on sulle ette kirjutanud. Ei ole võimalust ise valida, kas täna lähen sõbraga MTB-d sõitma või jooksma või teha ilusa ilmaga üks mõnus pikk maanteeratta ring (maastikurattaga sõitmist hakkan ilmselt väga taga igatsema).

Rahvajooksudel on kõvasti käidud

Sellest hoolimata on motivatsioon laes, professionaali koostatud treeningplaani järgi on kõvasti parem treenida, kui niisama sihitult omal käel iga päev jooksmas käia. Seega siit ka minu üleskutse kõigile, kes jooksmas käivad ja kellel on mingi siht või tulemus silme ees, mida saavutada tahetakse – ära ole nagu mina vaid otsi omale kohe treener, kelle käe all kvaliteetselt treenida ja oma unistuste poole pürgida.

Maratonil näeme! (loodetavasti ikka päris maratonil, mitte virtuaalsel)

Risto