Aasta 2017. Veebruarikuu viimane päev. Septembris plaanin minna jooksma oma elu esimest maratoni. Mõtlen, et käesoleva aasta kogu ajaarvamine hakkab ilmselt käima just selle järgi kui palju on jäänud kuid ja päevi maratonidistantsi stardini 10. septembril. Aga mulle meeldib see valik ja teatav distsipliin – olgem ausad, kui plaan on ette antud, siis ikka täitmiseks ning õhtul töölt koju jõudes ei ole küsimustki kas trenniriided selga tõmmata või mitte. Pealegi, ma ju armastan jooksmist, mitte ainult sellepärast, et liikumine on mulle loomuomane, vaid ka seetõttu, et sattudes jooksurajale enamasti üksi tähendab see ka aega iseendale, oma mõtetega olemiseks, rääkimata suurepärasest enesetundest pärast treeningut.

Eesmärgiks SEB Tallinna Maraton raames sain omale treeneriks FB Jooksmise klubist Kaupo Tiisläri. Treeningkava ma hetkel veel saanud ei ole, aga see ei tähenda, et ma oleksin oma õhtud jalad seinal veetnud. Jaanuari lõpus toimunud laagris, kus treenerid esmakordselt projektis osaleda soovijatega kohtusid ja tutvusid, sain teiste seas tuttavaks eelmisel aastal projektis osaleja rollis olnud Raimondiga (Raimond Ojalill), kes on mind juba veebruari algusest saadik ikka järjepidevalt jooksma innustanud. Aitäh Sulle Raimond! Polegi ühelgi aastal nii varakult hooaega alustanud, üldiselt ei meeldi mulle külmaga väljas viibida, aga seekord sai veebruari alguses ka -10 C jooksmas käidud. Võiks ju alternatiivina kasutada jooksulinti kusagil soojas treeningsaalis, aga kui Su elukoht asub väikelinnas, siis see võimalus kahjuks puudub. Positiivseks jäädes tulevad siit plusspunktid jooksmisele kui harrastusele üldiselt, sest seda saab tõesti harrastada olenemata, kus parasjagu elada või viibida. Tõmbad aga varustuse selga ja minek.

Paar nädalat tagasi sai projekti raames käidud Qvalitas Arstikeskuses andmas vereanalüüse, külastamas füsioterapeuti ning tegemas koormustesti. Üldiselt oli kõik korras ja hästi. Vereanalüüsi tulemused olid normi piires, mitmed küll normi madalamatel astmetel, aga soovitus tuli juurde manustada vaid rauda. Veidi üllatusena tuli see, et doonoriks käimine sellise aktiivse treenimise perioodil ei ole soovitatav. See pidavat võtma ära minu enda jõu ja energia ning taastumine on pikk. Füsioterapeudi meelest olin proportsionaalne (uhh, tõesti?, hea teada:)), tegelikul lihaste mõttes, pinged puudusid ning väljaastete ja kükkidega sain ka hästi hakkama. Koormustest toimus jalgrattal, mis on minu jaoks natuke võõras, aga aega võttis vaid 8 minutit. Seegi tehtud! Kokkuvõtteks anti mulle luba maratoniks treenida. Super hästi!

Nädal tagasi otsustasin osaleda ka FB Jooksmise ühistreeningul. Läksin koos Raimondiga, et oleks julgem ja teaks kuidas asjad siin käivad. Kohal oli paarkümmend treenijat, päris palju selleks et kõigi näod ja nimed kohe meelde jääks. Kuna spordihalli jõudsime üsna vara, siis sai soojendust tehtud ikka korralikult, oma 30 minutit ja pealegi. Edasi läks aga kõik Kaupo juhiste järgi – soojendusharjutused, lõigud ja ÜKE. Õnneks sai igaüks valida endale sobiliku tempo ning seepärast tundus mulle, et lõikude jooksmine läks üsna hästi. Tähelepanekutena nii Kaupo kui ka teise juhendaja Kaido poolt (kusjuures nad ei olnud omavahel seda arutanud) tuli minu veider käte asend, pean jälgima, et käed oleksid joostes lõdvad ning hoidma neid võibolla veidi rohkem kõverdatuna. Seevastu ÜKE osas on mul ikka kõvasti arenguruumi, hea kui ma jõudsin mitmeid harjutusi teha pooltki nii palju kui teised. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et ühistrennis on oma võlu, sest koos midagi tehes on alati lihtsam, pingutad rohkem ja vahepeal saad ka olla sotsiaalselt aktiivne. Selles osas on natuke kahju, et elukoha tõttu ei ole võimalik igas ühistrennis osaleda, aga siis tuleb käia nii nagu võimalus on.

Täna õhtul tõmban aga taas jooksujalanõud jalga ning püüan nautida seda sombust vastlapäeva. Kohustuslik kukkel sai ka juba kirja, nii et energiat jagub.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.