Aprillis lisandus treeningkavasse mitu uue nimega treeningut ja üks neist oli fartlek. Fartlek on vahelduva tempoga jooks ehk mäng kiirusega, millel on nii palju erinevaid variatsioone, kui ise suudad välja mõelda. Ehk, kiiremad lõigud vahelduvad aeglasemate lõikudega, sealjuures ei ole lõigud kindlaks määratud pikkusega.

Fartlek on mulle tegelikult juba vana tuttav ning selliseid trenne on tehtud küll ja küll. Selle treeningu üks plussidest ongi see, et kunagi ei hakka igav, alati saab teha midagi uut.

Esimene selle kuu fartlek möödus M100 projekti raames Järve metsas ja Sparta spordiklubi treeneri Ahto Tatteri juhendamisel. Alustuseks tegime soojendus- ja jooksuharjutusi, et kõik lihased saaksid ilusti soojaks ja keegi end ei vigastaks. Seejärel hakkasime jooksma ühte ringi, kus üks osa oli aeglane ja teine kiirem ning sedasi ca 10 ringi.

See päev ei olnud üldse minu jooksupäev, rääkimata fartleki päevast. Väga raske oli. Ja seda ilmselt sel lihtsal põhjusel, et ma unustasin päeval juua piisavalt vedelikku, samuti läksin trenni otse töölt ehk päris tühja kõhuga. Eks järgmine kord olen targem.

Teine fartlek oli mul jooksukavas sees vahetult enne Luitejooksu ehk ühel nädalal sai lausa kaks sellist treeningut kirja. Seekord pidin jooksma 8 km, kus iga km lõpus tegin ca 45 sekundilise kiirenduse. Kõigi kaheksa kiirenduse max kiiruseks sai ~3:30 min/km. Rohkem kilomeetreid poleks sel päeval endast välja pigistanud ka.

Ilmselt oli see trenn ka üks põhjustest, miks Luitejooks tavapärasest kergem tundus, sest nagu öeldakse - raske trennis, kerge võistlusel vms.

Kolmas kord oli ehk kõige ekstreemsem. Plaan oli minna Jooksupartneri ühistrenni ja siis ma veel ei teadnud fartlekist midagi. Pidin enne trenni jooksma 6 km ning muidugi pidi sel õhtul sadama lörtsi, vihma ja mida kõike veel. Selle 6 km'ga jõudsin täpselt kodust Hiiu staadionile ja ma olin juba läbimärg. Korra veel mõtlesin, et veel pole hilja tagasi koju minna...

Staadioni juures aga tervitas rõõmsalt Kaarel, kes ilmselt oli õnnelik, et vähemalt keegigi tuli sellise ilmaga kohale. Või siis rõõmustas ta oma fartleki-plaani üle?! :D Lõpuks kogunes veel viis ja trenn võiski alata.

Seekord oli fartleki süsteemiks 3+3 minutit, ehk 3 min kiirem ja 3 min aeglasem. Kiiret osa tegime viis korda. Jooksen ja vaatan enda all olevaid makarone - kelle omad need on? Mis nendega nüüd juhtus? No ikka täitsa ribadeks sai joostud. Pärast fartleki sai tehtud ka paar kiirendust. Kui teised jooksid nagu värskelt puhkuselt saabunud, siis minul oli küll jaks otsas.

Minu plaan koju tagasi joosta ilmselgelt enam käiku ei läinud. Õnneks aitas üks trennikaaslane suuremast külmahädast välja ja viis mu bussipeatusesse, kus sain kohe bussi peale ja koju sooja. Hoolimata sellest, et ma olin lõpuks läbi külmunud, üleni märg ja kleepuv, oli hea meel, et ma ikkagi läksin sinna trenni. Ja hea meel on ka selle üle, et fartlek olemas on.

Kristina valmistub SEB Tallinna maratoniks Jooksupartneri treeneri Einar Kaigase juhendamisel. Tema tegemistel võid hoida silma peal ka tema blogis.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.