On 29 aprill, 2017, väljas sajab vihma. Nutitelefon näitab 1 kraad sooja, tundub nagu -1, veel on kirjas stay dry.

Jõudsin Haapsallu varakult, käisime elukaaslasega promenaadil jalutamas. Kalamehed püüdsid seal oma saaki. Nii külm tuul oli, et kõrvad tahtsid ära kukkuda.

Autos soojas istudes kõlas raadiost tormihoiatus, see veel oligi puudu. Mingit motivatsiooni ei olnud väja vihma kätte minna.

Mõtlesin juba, et annan alla ja lähen koju tagasi, keegi normaalne ei jookse sellise ilmaga. Mingit rekordit ei saa ka tulla muda sees joostes samal ajal kui lörts näkku tuiskab.

Õnneks kirjutas mulle Raimond (eelmise aasta projektis osaleja), et ilm ikka kohutav, aga peab stardis kohal olema, motivatsioon tuleb alles stardipauku kuuldes. Kui oled rajal ellu jäänud ja isegi lõpetanud sellise ilmaga, siis emotsioon on lõpus võimsam kui kunagi varem.

Vähem kui tund on jäänud stardini. Vean ennast soojast autost välja perroonile, et vaatada kuidas tublid maratoonarid jooksevad mööda ja varsti on aeg soojendusjooksuks.

Jooksen perroonil edasi-tagasi, teen venitusharjutusi, ise mõtlen kas ikka minna rajale või mitte. Raimond ka tuleb eemalt, nägu naerul, peab ikka minema, juba on hilja tagasi minna.

Aega veel 8 minutit, annan ära oma sooja kasuka ja võtan rohtu, et hingata ikka jaksaks. Kui veel jäänud 2 minutit koguneme stardijoone taha, hakkas lund sadama.

Täpselt kell 14.00 hüüti LÄKS.

Võtsin kohe eesmärgiks kellegi järgi joosta, kuna rajakaarti ma ei vaadanud eriti ja kartsin ära eksida. Raimond sattus mulle täpselt ette ja sellise tempoga, mis mulle väga hästi sobis, niisiis hakkasin teda jälitama :D

Rada oli väga raske. Alguses hüppasin loikudest üle ja jooksin siksakki, et vähegi kauem kuiv püsida.

Esimeses joogipunktis ei olnud plaanis juua aga kuna Raimond võttis topsi, siis mõtlesin, et ta targem kui mina ja võtsin ka veetopsi mille kogemata täpselt krae vahele valasin.

Jooksu ajal ei vaadanud ma pulssi, ega kella, ainult kilomeetreid. Olin jooksnud juba 8+ kilommeetrit kui vaatasin esimest korda kella, siis mõtlesin, pool juba tehtud, vabalt jaksan veel.

Enamus rada oli mudane, auklik ja väga palju oli poriloike, kukkumisoht oli väga reaalne. Kuna vahepeal nii kõvasti sadas, siis väga kaugele ette ei saanud vaadata, vaatasin ees jooksja jalgu, ega osanud suurematest poriaukudest sellisel viisil mööduda.

Tegelikult olin juba ammu läbimärg, seega otsusatsin poriaukudest lihtsalt läbi joosta, see oli tegelt väga lahe ka, ei hakanud kordagi joostes igav.

Promenaadile keerates hakkas nii kõvasti tuiskama vastu nägu, et pool nägu hakkas valutama. Õnneks olin nii tark et panin nokatsi pähe, silmad olid enam vähem kuivad. Kaitsesin kätega nägu tuule ja lörtsi/rahe eest.

Raimondit promenaadil ei näinud enam, arvasin juba, et olen valesti keeranud kuna jooksin seal üksi, seljataha vaadates nägin ka kedagi jooksmas, vist ikka õige rada oli.

Peaaegu lõpus jäi hing korraks kinni, täiesti kinni. Oli kerge paanika, alla anda ei saa.  Esmaabi rohtu ma kaasas ei kanna kuna see on päris suur ja tasku ei mahu. Külm tuul ja läbimärjalt jooksmine oli teinud oma töö. Võtsin korraks sammu vähemaks, proovisin rahulik olla, tegin hingamisharjutusi. Mõjus, sain edsi joosta.

Perroon juba paistab, paar meetrit veel ja saab sooja.

Olles jooksnud üle finisi küsisin elukaaslaselt mitmes olin, sain vastuseks, et naistest esimene.

Lõpetades jooksu sain alles aru kui külm ja märg tegelt oli, riided tilkusid vett, jalatsitest jooksis vett välja. Kui riided olid vahetatud läksin sooja tee järgi, tops ei püsinud käes, kohutav värin oli sees.

Kokkuvõtvalt olen uhke enda üle, et ikka läksin kohale.

Jooksin 21.1 kilomeetrit, ajaga 1.41.05, põletatud kalorid 1248, keskmine kiirus 4.48 min/km, keskmine pulss 169.

Varasemad pooliku ajad eelmisest aastat on kaks jooksu Rakvere ööjooksult ja SEB Tallinna jooksult kus mõlemad lõpetasin sama ajaga 1.51.02. Selle aasta varasem pooliku aeg oli Suunto Virtuaaljooksus 1.47.41 kus ka olin naistest esimene.

Tegin rekordi, sellist aega isegi ei oodanud, oleksin rahul isegi ühe minuti võiduga aga peaaegu seitse minutit parem aeg, super.

Jalad on natuke kanged ja selg valutab, nii külm oli, et venitamine peale jooksu oli viimane asi mille peale mõtlesin, see on muidugi viga ja nii teha ei tohi.

Selle jooksu nimi peaks olema Haapsalu Ekstreemjooks, kõige raskem rada üldse. Raja ääres ergutajaid ka ei olnud, nad oleks sama külmud olnud ja märjad kui jooksjad ise.

Järgmine aasta olen kindalt kohal.

Heitti valmistub SEB Tallinna maratonil septembris oma esimest maratoni jooksma.  Teda juhendab Kaupo Tiislär klubist FB Jooksmine.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.

Fotod: Külli Leola