Harku järve jooksul osalesin teist korda ja no ilmselgelt oli see must have üritus - jooks tuuakse koju kätte. Väga mugav on minna võistlema nii, et ei pea seisma tohutus vetsujärjekorras, otsima pakihoidu ega mõtlema kuidas ja millega kohale saab. Enne starti kohtasin veel Julijat, kes teatas, et rajal pole joogipunkti. Sellise ilmaga? Mis mõttes? Nojah.. õnneks oli võistluskeskusesse suur tünn kohale toodud ja sai vähemalt mingitki kosutust.

Stardikoridoris sättisin eelmise aasta kogemuse põhjal kohe esimeste sekka ja täpselt minu kõrvale tulid ka mõned Jooksupartneri inimesed, jutustades möödus aeg küll kiiremini aga ikka soovisime, et võiks olla juba lõpp. Stardipaugu kõlades sai kütta vaid paarsada meetrit, kui jõudsin kurikuulsasse pudelikaela. Sel korral läbisin selle üsna kiiresti ja aega ei kaotanud. Edasi möödus rada mõned kilomeetrid asfaltil ja seekord hoidsin end heaga tagasi, et mitte korrata Rapla kiiret algust otse ämbrisse.

Esimese km ajaks sai 4:48, teisel 4:43, järgmised läksid juba üle 5 km/min. Kolmanda km kandis läks rada metsa, kus esiteks oli viludam ja teiseks kehvem pinnas. Kuna pulss oli juba 190 l/min lähedal, siis võtsin veidi tempot maha, et ikka lõpuni vastu pidada. Sel korral oli kõik palju parem kui Raplas - hapnik jõudis sinna, kuhu vaja, jalad ei olnud rasked, kõht oli parasjagu täis, energiapatareid olid laetud. Ainult kõrge pulss ja veremaitse suus tekitas kahetisi mõtteid aga ilmselt need kaks asja ei muutu iial.

Umbes viiendal kilomeetril tekkis tunne, et nüüd võiks edasi joosta küll aga siis hakkas juba lõpp paistma. Kui enne oli see pinnas nagu ta oli, siis viimased kolmsada meetrit oli vaja läbida rannaliivas, mis võttis viimasegi jõu jalgadest aga õnneks oli finiš sealsamas. Kui km tähised oli üsna suvaliselt pandud, siis finiši joone ületasin täpselt 6,6 km peal. Finišis sain medali ja kinkekoti, mille sisu tekitas päris palju elevust. Nimelt sisaldas see coca-colat. Eelmisel aastal olin ma ise ka ähmis aga sel aastal oli suva, peaasi, et nänni saab. Muidu jooksed ära, lähed koju ja ongi kõik. Nüüd vähemalt sai külmkapile tutvustada punast coca purki. Ja ega see toetajate leidmine ka nii lihtne ei ole, et valida, kas kotti pista limonaad või värska - kui toetaja otsustab, et tal on praegu limpsi üle, siis nii paraku on. :)

Harku järve jooks numbrites:

distants: 6,6 km

aeg: 0:33:23 (eelmise aastaga võrreldes ajaparandus ~1:40 aga rada oli tookord 200 m pikem ka)

keskmine kiirus: 5:04 min/km (eelmisel aastal 5:08 min/km)

max kiirus: 4:01 min/km

keskmine pulss: 186 l/min

max pulss: 191 l/min

Arvestades ilma ning seda, et rada oli üsna künklik, konarlik ja lõpus ka liivane, siis võin isegi rahule jääda. Väike rekord ju ikkagi tuli! Järgmisena sean sammud aga Narva Energiajooksule ja seda jooksu ootan küll põnevusega. Esiteks on seal imeilus ja kiire rada ning pikemaid otsi on veidi kergem joosta ka. :)

Kristina valmistub SEB Tallinna maratoniks Jooksupartneri klubis Einar Kaigase juhendamisel.  Tema tegemistest võid lugeda ka Kristina blogist. 

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.