Ingliskeeles trail running, soomekeeles polkujuoksu ja eestikeeles siis nt rajajooks on järjest enam populaarsust koguv maastikujooksu vorm. Populaarsuse põhjuseid on ilmselt mitu – üldine kasvav harrastajate arv, tüdimus maanteejooksudest ja soov panna ennast proovile natuke karmimates oludes.

Kuigi ka Eestis on järjest enam rajajooksu võistlusi igale maitsele (Rõuge Trail, Tallinn City Trail, Saku Trail Run, Eesti Maastiku Maraton, Pargijooksu sari, jne), siis massidesse pole asi veel päris läinud. Võtsin siis ette vaadata kuidas Soomes asjaga lood on.

Kuskil augustis jäi netis surfates silma Helsinki City Trail nimeline võistlus, toimumisajaga 15. oktoober. Esimene HCT toimus eelmine aasta, seega suht uus asi, kuid juba Soome TOP 3 hulgas osalejate arvu poolest. Tundus huvitav ja panin omale kalendrisse meeldetuletuse. Osaluse otsustasin suhteliselt hilja puht mugavuse pealt – et ikka vormi ka oleks ja ilm päris pekkis poleks. Valikus olnud 5km, 11km ja 21km osas jäi kindlalt otsus 21km peale. Nn rajaluuret sai teha võistluse kodulehe (http://helsinkicitytrail.fi/) ja FB lehe alusel, kus päris palju juttu, pilte ja videoid üleval. Korraldajad lubasid head atmosfääri Soome suuruselt teisele rajajooksu üritusele kohaselt. Esmamulje oli päris hea, lubas sellist mõnusat metsajooksu Soomele omasel maastikul – juurikaid, kaljusid, kive, kena metsaalust jne. Kogu trass kulges Helsingi keskel asuva Keskuspuisto alal – ala mis niisama Helsingit külastades jääb enamusel täiesti märkamata.

Võistlusele eelnevalt mingit erilist trenni ei teinud. Tava jooksuotsad ja maastikurattaga mõned pikemad sõidud. Seega rohkem või vähem “hooaja rasva” pealt minek. Päris super tunne polnud kergete külmetusnähtude tõttu, aga see juba kestvussportlast naljalt tagasi ei hoia.

Peale kaalumist otsustasin minna Helsingi hommikul ja tagasi õhtul. Variant oleks olnud ka eelmine õhtu minna ja hotell võtta, aga kuivõrd start 21km distantsile oli alles kell 13.00, siis ei näinud väga mõtet. Start hommikul 7.30 laevaga jättis natuke aega hommikul rahulikult linnas jalutada ja kohvi teha. Võistluse start asus kesklinnast ca 10km kaugusel Paloheinäs, kuhu korraldaja eraldi bussitranspordi oli orgunninud (5€ lisatasu eest). Sättisin siis ennast ca pool 12 Olümpiastaadioni naabruses olevale Laakso ratsutamisstaadionile, mis oli nii võistluskeskus, finišipaik kui ka bussitranspordi start. Number välja, kerge passimine ja bussi peale. Meeleolu oli hea, bussis sai jutustatud kohalikuga, kel polnud aimugi mis ees ootab - oli tal üldse esimene rajajooks. Lootus vähe täpsemat infi saada oli seega luhtunud. Mis siis ikka. Paloheinä jõudsime pea tund enne starti. Ca 5 kraadise õhu käes õues passimise asemel hängisin Paloheinä puhkeala teenindushoone riietusruumis. Võistlusriided seljas läksin ca 15 mintsa enne starti sooja tegema, niivõrd kuivõrd. Riided kotiga pakitransporti antud (orgunn väga ok muuseas) tutvusin kergelt raja algusega. Stardist pani rada kohe mäkke – kohaliku tähtsusega slallimäe moodi asi. Tõus oli joostav, normaalse nurgaga. Teadsin, et sama mäge tuleb kuidagi korra veel võtta ca 11km peal. Start oli jagatud kahte rühma, millest teine startis 10 mintsa hiljem. Stardirühma sai ise omale valida, ainsaks kriteeriumiks oli eeldatav aeg – alla või üle 2 tunni.

Foto: Juha Saastamoinen

Võtsin ennast stardis suht ette, teise ritta. Las jooksevad mööda kui vaja. Paugumoodi asja peale pandi liduma. Essa mäe võtsin rahulikult. Siis pandi päris järsust nõlvast alla ja metsa poole. Rada pani kohe kitsavõitu juurikasele rajale, osaliselt laudteedega jne. Tunne oli ok ja rütm sees. Raja esimene osa koosnes 11km pikkusest paunast mille käigus ületati kaks korda Vantaa jõgi. Mida kilomeetreid edasi, seda enam hakkas tunduma, et see jooks ei tule vist nii “kerge” kui arvasin. Rada oli keskmisest tehnilisem ja öösel sadanud kergest vihmast ka nats libe. Sellel rajal asfalditossuga midagi teha polnud, kuid sellist ka silma ei hakanud. Kui endal olid Adidas maastikutossud, siis sommid jooksid ka nii naeltega Icebug’idega kui orienteerumistossudega. Ca 7-8 km järel tundus, et võistlemisest vist ei tule seekord väga midagi välja – rada hakkas vaikselt hambaid näitama. 11. km peal jõudsime teise joogipunkti Paloheinäs ja avanes pilt sellele teisele tõusule stardikoha alas – naturaalne sein, 100m pikk ja 33m kõrgusvahega (9-korruselised elamud on ca 28m kõrged). See kohati libe tõus sai võetud heaga tempoka kõnniga  - reied olid tipus nii kanged, et kohe järgnenud alla jooks andis mõnuga tunda.

Foto: Satu Tala

See mis edasi järgneval 10 km jooksul toimus on võetav kokku kolme sõnaga – ilus, valus ja mõnus. Soome sügisloodus on ikka ilus küll, sarnane, kuid siiski piisavalt erinev meie omast. Raja viimased 10 km olid 95% ulatuses kas juurikad, kivid või kaljud ja kõik oli veel lisaks pidevalt loodist väljas. Pidev hüppamine siia-sinna, jala sättimine, kaljudelt üles-alla jooks-ronimine mõjus kehale nagu korralik saalitrenn. Kui raja esimese poole (11 km) suutsin joosta alla 5:00 min/km, siis teine pool vajus sujuvalt ja pidevalt üle selle. Ca 5-6 km enne lõppu läksin mõttes üle nö “survival mode” režiimile – mõnuga finišisse. Esimest korda koperdasin 6 km enne lõppu ja jala oleks peaaegu välja väänanud ca 3 km enne lõppu – õnneks olid need ainukordsed sündmused. Natuke positiivset tõid päeva mõned vastu tulevad seljad, kellelgi oli ilmselt veel raskem kui mul. Imestama panid mõned naisterahvad, kes mängelva kergusega mööda juurikaid ja kive kepslesid ja kellel mul metsas lootustki polnud sabas püsida.

Ca 1 km enne lõppu teatas rajaturva, et viimane mägi veel ja siis “maali”. Ma ootasin väiksemat lõpumäge … aga see kalju sai alistatud ja viimane 500m oli juba allamäge ja ratsutamisstaadioni finišipoolring. Lõpus tekkis ikka ka kerge hasart ja väike spurt, tulemuseks krampis sääred ja suht koomiline finaal. Finišikaare alt läbi joostes kuulsin midagi väga üllatavat – nimelt kuulutas kommentaator, et finišeerisin M40 arvestuse kolmandana, mõnikümmend sekundit üle 1:50. Tunnistan, et enne võistlust oli eelmise aasta põhjal kerge ambitsioon, kuid see kadus rajal kui oli selge, et alla 1:45 aega ei tule. Selle asjaga oli muidugi veel natuke segadust ka kuivõrd sommid pidasid jooksvat lõpuprotokolli netoaegade põhjal. See tähendas seda, et ma oleks hoopis 4. omas klassis, 1 sekundilise kaotusega sellile kes seisis stardis must ca 10 m tagapool :-). Lõpuks ikka peakorraldaja teatas, et auhinnatakse finišeerimise alusel – loogish. 

M40 vanuseklassi esikolmik, foto Karri Jalava

Kokkuvõttes oli tore päev, mis lõppes veel AllasSeaPool välibassu ja sauna külastusega. Auhinnaline koht oli positiivne üllatus ja tore mentaalne preemia kannatuse eest. Peab tunnistama, et see oli üks raskemaid jookse mida eales jooksnud. Ma selgelt alahindasin, või pigem alaeeldasin raja raskusastet – see oli väga ehe trail run rada. 21 km peale kogunes lisaks tuhandele juurikale, kivile ja kaljule ka 365m tõusu. Samuti oli see ka piisavalt erinev Eesti oludest, mistõttu oli kohalikel selge eelis. Elamus oli samas nii hea, et ilmselt olen joonel ka järgmine aasta, loodetavasti siis juba mitte ainsa eestlasena!

Kel huvi Soome rajajooksude osas, siis soovitan kiigata - http://www.trailrunning.fi/

Helsingi piirkonnas on lisaks sügisesele Helsinki City Trail jooksule veel nt maikuus peetav Bodom Trail (suurim omalaadne Soomes) ja juulis peetav Helsinki Trail Run.

Avafoto: Kari Koskinen