„Öö enne SEB ei saanud sekundikski sõba silmale,“ kirjeldas mullusel SEB Tallinna maratonil poolmaratoni distantsil startinud Marita Mones täpselt aasta tagasi oma võistluseelset ööd. „Rullisin end võistlusele eelneval ööl sõna otseses mõttes ühelt küljelt teisele. Muigasin omaette veel, et öö täpselt nagu enne ARKI sõidueksamit. Proovisin kõiki tuntud taktikaid uinumiseks. Loendasin lambaid ja endale märkamatult loendasin varsti juba ikkagi hoopis jooksjaid rajal. Pärast tunde vähkremist käis juba isegi peast läbi mõte võtta üks klõmm kangemat.“

Võistluspäeval oli Marital vaatamata magamata ööle enesetunne hea.  „Seisin täpselt 1:45 tempomeistri ette ja plaanisin sinna jääda kuni jooksu lõpuni,” rääkis ta oma stardist. “Eesmärk oli Narva (Energiajooksu) aega 1:44:07 lüüa ja teha uus rekord.“

„Stardipauk. Jalg oli kerge, enesetunne hea ning kehas polnud ühtegi väsimuse märki. Naeratus kiskus vägisi kõrvuni. Kõik need 6 kuud treenimist olid olnud selle päeva nimel. Flashbackid rasketest ja headest hetkedest, higist, pisaraist ning õnnejoovastusest. Kõik oli nii hästi ja ometigi mitte. See jooks lõppes minu jaoks 17. kilomeetril. Ma ei tahtnud kuulata oma risti-rästi all käivaid jalgu, ma ei tahtnud tunnistada, et närv ja kuumus olid minu jaoks teinud oma töö.“ Mõni hetk hiljem oli Marita kahjuks raja kõrval maas, peatselt saabusid ka meedikud – palav ilm tähendas liigset vedelikukaotust ja Marita võistlus pidi kahjuks katkema 4 kilomeetrit enne finišit.

Aga kuidas läheb Marital nüüd, aasta peale õnnetut katkestamist.

„Minu aasta pärast "kraavis" maandumisega päädinud SEB poolmaratoni on olnud valdavalt ägedate jooksuemotsioonide keskne,“ pajatab Marita.  „SEB jooksul saadud ehmatuse tagajärjel seisin valiku ees.  Kas naaseda kohe rajale või juhtunust taastuda. Nii nagu kunagi ratsatrenniski pärast ränka kukkumist mind perutama hakanud hobuse selga tagasi kihutati, surusin ka pärast septembri apsu endale kohe uuesti jooksutossud jalga ning läksin oma poolmaratoni lõpetama hoopis Tartu Linnamaratonile.“

„Sellele järgnes Eesti Maastikumaraton, mis on muideks siiani mu lemmikjooks. Sellel jooksul mõistsin, et maastikujooksud on täiesti minu teema. Talv läbi sai kõvasti trenne tehtud. Küll hallis ning õues ning vorm oli tõusuteel. Seda näitasid ka kevadised võistlused, mis tõid väga häid tulemusi. Sain hooaja alguses püstitatud lausa kaks eesmärki. Viljandi järvejooksult tuli lõpuks ometi korralik alla tunni aeg (56:10) ning Maijooksul seadsin eesmärgiks tulla 50 esimese sekka ning  joosta alla 30 minuti. Ka see eesmärk sai täidetud.“

„Iga hea jooks kasvatas enesekindlust ning usku. Peamine - mitte ükski kevadistest võistlustest polnud piin. Mitte ühtki jooksu ei pidanud ma lõpetama veremaitse suus. Ja see tunne oli uskumatu!“

„Seega kõik läks üle ootuste hästi ning talvine kõva trenn oli asja ette. Küll aga on hetkel minu treeningutesse tekkinud lünk, sest pikaajaliste väikeste valuaistingute ignoreerimine viis selleni, et praegu on minu trennideks kas ujumine, rulluisutamine või jalutamine. Väiksemaid jooksuotsi olen küll ette võtnud, kuid praegu annan enda kehale pigem puhkust, et peatselt taas rajale naasta. Nagu Kärt ütles, siis jooks on tõesti narkootikum ning ühel või teisel moel jääb see mu elu osaks nii ehk naa. Kas siis hommikusörgi või ultrajooksu näol eks seda näitab aeg.“

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.