Ilmselt on teisigi peale minu kes on tundnud teatavat hämmastust lugedes mõnede jooksjate motivatsioonist joosta maraton kellegi nimel või lausa mälestuseks. Saatuse tahtel jõudis selline motivatsioon ka minuni. Aasta tagasi diagnoositi mu abikaasal Ruthil raske haigus millele järgnes pikk ja kurnav ravi. Kahjuks ilmnesid ka pea kõik võimalikud ravi kõrvaltoimed ja tüsistused. Aga Ruth oli väga tubli. Ta ei lasknud meeleolul kordagi langeda (seda ei saa kahjuks öelda minu kohta).

Meie elus oli maratonidel käimisel tähtis roll – need olid hoolikalt valitud seiklused, mis tõid vahelduse pingerikkasse tööellu. Maratoniks valmistumine - koormuste tõstmine ja langetamine, erinevate Eesti jooksuvõistluste plaanidega sobitamine ja isegi süsivesikute laadimisdieet võistluseelsel nädalal – see kõik oli meeldivaks vahelduseks. Ühtäkki oli kõik see läbi lõigatud ja asendunud tumeda teadmatusega. Kuid kõik möödub ja aeglaselt algas ka taastumine. Ruth oli uskumatult visa -ikka võimles hommikuti ja püüdis alul lihtsalt kõndida. Sügisel sai juba kepid lisaks võtta ja novembris tasapisi sörkima hakata. Siis otsustasimegi minna Milano maratonile, mis toimus sel aastal 3. aprillil. Ehkki kevadine ettevalmistus paraku tagasilöökideta ei sujunud sai siiski kõik hädavajalik ehk siis pikad jooksud tehtud ning Milano poole teele asutud.

Mart ja Ruth enne starti

See maraton pole küll kõige suurem – ca 4000 maratoonari ja 2400 4-liikmelise teatejooksuvõistkonnaga on ta tublide keskmiste mõõtu – kuid seda ambitsioonikam. Kodulehelt võis lugeda, et soovitakse jõuda tippmaratonide hulka, kus ka tippmarke joostakse. Küllap sinna ka kunagi jõutakse, ehkki tee on veel pikk. Milano on auväärne ja ilus linn, rada tasane ja seega kiire ning eeldused kasvuks on head. Kuna pealinnade maratonid müüakse välja üha kiiremini, siis ilmselt on see kõik ainult vesi Milano veskile. Natuke segadust oli küll registreerimisel kuna Itaalias tuleb esitada osalemiseks ka arstitõend ja selle vajalikku kohta saatmine ebaõnnestus millegipärast. Siiski võtsime vajalikud paberid kaasa ja kohapeal läks kõik libedalt. Maratoni mess polnud kõige suurem, kuid siiski piisaval tasemel, et näiteks mahaununenud varustust või muidu vajalikku jooksunänni soodsalt soetada. Võistlejapakk oli igati soliidne, rikkalikum kui tavaliselt. Oli ka hulgaliselt võimalusi oma raha heategevuseks loovutada aga kuna kogu info oli itaalia keeles siis jäi ikkagi segaseks, mis või kes need toetuse vajajad siis ikkagi olid.

Hoolimata ideaalsest jooksuilmast ja sujunud õhtustest toimingutest (meeldiv õhtusöök ja tutvumine linnaga) oli ikkagi kõhe tunne. Maraton on ka hea ettevalmistuse puhul tugev pingutus ja seega põhjust muretsemiseks küllaga. Jooksutaktika sai korduvalt läbi arutatud ja kõik detailid paika pandud. Ja oligi hommik käes – kella 9:30 start lubas hotellis sobiva hommikusöögi süüa ja rahulikult starti jalutada. Tavaliselt on tänav startiruttajaid täis ja pead murdma väga ei pea. Seekordki kõndisime ühel jooksjatepundil sabas kuni nad ühtäkki ringi pöörasid ja meie käest küsisid, kas ega meie ei tea kus start on. Otsisime siis kaardi taskust välja, määrasime oma asukoha ja tuvastasime, et juba seljataha jäänud. Aga aega oli ja ega me kaugele polnud jõudnud. Mõne lisasammu järel olimegi kohal.

Fotol Milano maratoni start, Mardi võid leida punase ringi seest :-)

Andsime pakid hoiule, viimane WC külastus ja stardikoridoridesse minek. Lubadus mitte üle pingutada sajandat korda peale loetud, kallistus käes ja starti ootama. Veel enne starti sain suure üllatuse osaliseks – ühtäkki hüüti  mind eesti keeles. Lehvitasid Toomas ja Maile kes olid meile kaasa elama tulnud ja kellega eelmisel päeval kahjuks kokku ei saanud. Varsti käis stardipauk ja seltskond puistati üle paberhelveste pilvega. Läkski jooksuks. Kõik sujus hästi. Rada nagu öeldud, tasane. Esimestel kilomeetritel oli üksjagu kiviplaatidega sillutatud lõike mis märjaga libedad kipuvad olema aga tee oli kuiv ja probleeme ei tekitanud. Südalinnas sai tuntud vaatamisväärsustest mööda joostud ja siis jagus ka ergutajaid palju. Siis aga jõuti äärelinna ja melu jäi vähemaks. Juua sai parasjagu, söögilett oli üllatavalt rikkalik juba algusest peale. Jooksutunne oli mõnus aga pidevalt läks mõte sellele, kuidas Ruthil läheb. Mitte et ma nüüd midagi kindlat kartnuks aga üleüldse.

Mart möödumas kuulsa Milano Toomkiriku (Duomo di Milano) eest

Hea tunne kestis lõpuni. Ilm, rada, jalad, enesetunne – kõik olid head. Muidugi langes tempo lõpupoole aga ei midagi erilist. Veel enne finišit sain ergutuse Toomaselt ja Mailelt kes truult raja ääres ootasid. Finish. Pea kümmekond minutit parem tulemus kui lootsin. Hea tunne aga kergendust veel polnud. Võtsin oma toidupakikese ja sättisin ennast kõnniteeservale istuma, nii et kõik tulijad kenasti näha olid. Vaatasin kella, aega veel pidanuks olema. Nosisin puuvilju, rüüpasin spordijooki ja mis seal salata, kujutasin igasuguseid asju ette. Siis helises telefon  - Ruth helistas! Endal naeruhelin hääles küsis, kus mina olen. Tal juba riided vahetatud, Tomi ja Mailega kokku saadud, ainult mina olen kadunud! Soe tunne valgus üle terve keha. Äkki oli kõik nii hästi. Nii väga, väga hästi!

Ruth, nägu naerul, maratoni nautimas

Kõik oli läinud suurepäraselt. Ta oli teinud iga maratoonari unistuse - negatiivse spliti – teise poole liga 40 sekundid kiirema kui esimese. Aeg oli pea veerand tundi parem kui ootasime. Kõik oli korras. Edasi läks kõik justkui kerges eufooriavines. Hotelli jalutamine, väike puhkus, mõnus söömaaeg sõpradega. Palju nalju ja meenutusi. Tulevik oli taas helge.