Lühidalt pühapäevasest jooksust
Ülihea tunne oli. Ma tegin selle ära! Jeeee!!! Finišis proovisin veel viimasest jõust kiirendada. Finišis näitas aeg 2h 16min 22sek. Ma olen väga rahul esimese poolmaratoni ajaga, sest ma arvasin, et väsin liiga kiirelt ära ja aeg ei tule alla 2h 30min.  Netoaeg: 2h 14min 59sek. Netoaeg meeldib mulle palju rohkem, kui brutoaeg. Puus hakkas alles viimased 3-4km valutama, õnneks pidas lõpuni vastu. Ja sääremarjad ega see põlvest allapoole minev kont ei andnud endast kordagi märku. Autoni kõndides ma tundsin, et ei jaksa üldse kõndida. Mida samm edasi, seda raskem ja valusam oli. Aga valutasid just jalalihased ja jalatallad, mitte puus, sääremari ega kont. Ära hõõrutud said ainult kõige pisemad varbad ning varbaküüned jäid ilusasti alles. Selle aasta eesmärk täidetud.

Enne esimest poolikut
Olin laupäeval jooksnud ka SEB Tallinna Maratoni Sügisjooksu 10km. Ei tea, kas see oli nüüd hea või halb otsus, aga otsustasin joosta, sest aasta algul oli mul plaan 3 päeva järjest joosta (5km + 10km + 21,1km). Kolm päeva ei õnnestunud joosta (jäin otsustamisega, kas joosta 3 päeva või ainult 21,1km liiga hilja peale), aga 2 päeva sain joosta küll. Laupäeval ma nautisin jooksu ja võtsin vabalt, (enda arust) ei pingutanud üldse. Silmitsesin ümbrust, hooneid, inimesi ja ergutajaid. Inimesed raja ääres - kes naeratas ja elas kaasa, kes seisis morni näoga (vist osalise liikluse sulgemise pärast). Omast arust naeratasin peaaegu igale mornis näoga seisjale, keda nägin. Kõrvaklappidest tulid vahepeal nii hea rütmiga lood, et see andis power'it juurde, suunurgad läksid iseenesest üles. Km.postid segasid mind. Palju parem on joosta teadmata palju oled jooksnud, sest muidu hakkab aju kohe kalkuleerima mitu km jäi veel joosta ja keha tahab liiga laisaks minna. Peale 4km.posti ei vaadanud spetsiaalselt järgnevaid km.poste kuni 9km.postini. Seal juba panin seda tähele ja imestasin, kui kiirelt ja KERGELT on vahepeal 5km möödunud. Tegin poolmaratoniks jalad soojaks. Pingutasin ainult viimased meetrid, kui nägin finiši aega. Netoaeg 01:02:13. Brutoaeg: 01:03:26.

Pildi tegi: Mait Marttila. Pildilgi kerge muie näol.

Pühapäeva hommik algas ühispildiga
Kell 06:55 oli äratus, hommikusööki ei hakanud siis sööma, sest pidin ainult ühispildi jaoks Vabaduse väljakule tulema, siis võisin tagasi sõbra poole magama minna. Ruttu riidesse ja taksot tellima. 7:45 pidime kogunema finisikanga all, et projekti liikmetega ühine pilt teha. 07:05 hakkasin erinevaid taksofirmasid läbi helistama.

Minu suureks üllatuseks tuli see, et ühtegi taksot polnud saada. Nagu tegelt!?Tallinnas ja pole võimalik pühapäeva hommikul taksot saada !? Varem pole mul selliseid probleeme olnud. "Vabandame, aga hetkel pole vaba taksot pakkuda", ütlesid kõik taksofirma dispetšerid, kellele ma helistasin. Olin nii üllatunud ja pettunud, et ajasin magava Reigo üles ja palusin end kohale ära viia. Kui mu elukaaslane poleks minuga kaasa tulnud ja ind ära viinud, siis ma polekski õigeks ajaks kuhugi jõudnud need 2 päeva. Suur aitäh Reigo, et sa kannatad ja toetad mind! Laupäeval Taxify'st taksot tellides oli esimene tellitud auto peale 2-3min ootamist keeldunud tellimusest, teise Taxify tellitud auto ooteaeg oli alguses 10min ja järsku muutus 17min. Me ei hakanud riskima ja keeldusime ise tellimusest, sest kui ka see auto oleks mõne aja pärast tellimusest keeldunud, poleks me õigeka ajaks kuskile jõudnud. Ühistransporti ma ei kasutanud ega mõelnudki selle peale, sest ma teadsin, et osad teed on kinni ja osad liinid ei sõida ning ma ei orienteeru Tallinnas üldse.

Õnneks jõudsin õigeks ajaks kohale, tänu Reigole. Alguses ma kahtlesin, kas tulin ikka õigesse kohta, aga siis nägin Kristinat ja astusin ligi, peagi hakkasid ka teised kohale jõudma. Paar sõna vahetatud, ühispildid tehtud, maratoonlastele head jooksu soovitud ja tagasi magama.

Stardis tekkis emotsionaalne hetk
Kui anti stardipauk, sain aru, et nüüd on kõik! NÜÜD ma jooksengi oma esimest poolikut. Praegu! Pisar tahtis selle mõtte peale silma tulla. Nii õnnelik olin! Veel õnnelikum olin finišis, kui jooks sai läbi!

Pildi tegi: Kristo Parksepp

Jooksu ajal üritasin igat pidi aju petta, et väsimust vältida. Esimesed 10km läksid kergelt ja kiirelt, need olid juba tavapärasteks muutunud. Arvan, et esimesed 10km ma jooksin enam-vähem 2:15 tempomeistri taga. Hiljem tempomeister jooksis ette ära, aga 2:15 õhupalle ma nägin ikkagi. Need olid orientiiriks, et ma liiga aeglaseks ei muutuks. 11km-l hakkasin endamisi mõtlema "Mis siis ikka, olen varemgi 15km jooksnud, 4km veel ja ongi 15km joostud." Kui tuli 15km.post, siis hakkasin aju rohkem petma "Viimased 5km jäänud (mis siis, et tegelikult oli 6km)! Mis? Ma pole varem 5km jooksnud? Olen ikka! Ega ma möku pole, saan selle 5km-ga hakkama!" Ja koguaeg korrutasin endamisi "Ma saan hakkama! Ma jooksen lõpuni!" 1-11km nägin igat km.posti. Tavaliselt see segab, aga jooks läks nii kiirelt, et ma ei märganudki, kui pool maad oli joostud.  Viimased 3-4km hakkas puus valutama ja kõht paremal pool (lihased vist). Kõhuvalu tekkis algul kolmnurgas ja läks üle paremale poole kõhtu/külge.  Finišis nägin aega ja kiirendasin nii kuidas jaksasin. Esimene poolmaratoni medal käes. Hea olla. Positiivsed emotsioonid olid ja on siiani laes. Esimene asi, mis ma Reigole peale poolmaratoni ütlesin : "Ma arvan, et ma ei taha enam uuesti poolmaratoni joosta." Aga sellele jooksule tagantjärgi mõeldes ma usun, et see ei jäänud minu viimaseks poolmaratoniks. Tagantjärgi mõeldes see ei tundunudki nii hull nagu ma esialgu arvasin. Nüüd peab põhjalikult uurima, miks puus hakkab teatud kilomeetrite tagant valutama ja parem säär ning sääre kont. Eile olin sõrmega üle selle kõndi tõmmanud, mis mul on varem valutanud ja avastasin naha all ühes kohas muhukese moodi asja. Peab kindlasti kontrollima minema.

Enne poolmaratoni oli Endomondo Premium äpp pakkunud plaani, et ma jõuan finišisse umbes 2h 22min kui jooksen 6:44 min/km. Õnneks jooksin kiiremini.

• Aeg: 2h 14min 59sek
• Keskmine kiirus: 06:27 min/km
• 4km oli kiireim: 05:46 min/km
• 1km oli aeglaseim: 07:12 min/km

Projekti jooksul oli mul erinevaid tõuse ja mõõnu. Mingil hetkel ma hakkasin endas kahtlama, kas ma ikka jooksen 21,1km lõpuni. Aga ma tegin selle ära! Ma ei saanud neid, kes mulle kaasa elasid alt vededa. Suured tänu kõigile toetuse eest (projekti liikmed, treenerid, töökaaslased, sõbrad, tuttavad, toetajad, pereliikmed)! Teieta  poleks ma vist suutnud lõpuni vastu pidada. Väga tähtis, et sellistel momentidel oleks keegi kõrval ja toetaks Sind. Väga suur aitäh projektile ja selle eestvedaja Janekile, ilma selle projektita poleks ma oma poolmaratoni sel aastal jooksnud. Oleksin vist veel 2-3 aastat seda "kiiret asja" venitanud. Nüüd on mu to do listis üks linnuke juures.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.