Harku järve jooksu terav algus kulmineerus kukerpalliga kergliiklusteel. Sealt edasi võistlus põnevamaks ei läinudki – minu jooks oli joostud juba teisel kilomeetril.

Kiire algusega jooks

Tänaseks eesmärgiks sai võetud ei vähem ega rohkem kui 25 minuti piiri alistamine. Teadsin, et see on võimalik vaid siis, kui ma kiirelt alustan ja truubi taha toppama ei jää. Nimelt: paarsada meetrit Järvejooksude Harku etapi stardist asub kolme meetri laiune truup. See on korralik pudelikael, kuhu võib halva õnne korral isegi pikemaks seisma jääda. Kogenud jooksjate soovitusel sättisin end päris stardirivi etteotsa, et probleemideta truubist üle pääseda. Veidi kitsaks läks, kuid õnneks mahtusin läbi.

Esimene kilomeeter – 3:45. Pulss 175 löögi kandis. Panin aga edasi.

Järsku olin asfaldil külili maas!

Täiesti rahulikus olukorras kohtus minu parem jalg mind jälitava jooksja jalaga ja matsust enam pääsu ei olnud. Üks jalg jäi teise taha kinni, maandusin üle käte otse vasaku õla peale ja tegin kukerpalli. Siis läks veri keema…

Vandusin ja ropendasin ning spurtisin täiest jõust oma endisele kohale tagasi, et kaasvõistlejat veidi noomida. Kohale jõudes olin õnneks juba rahunenud – surusime kätt ja tõdesime fakti, et selliseid asju ikka juhtub. Vaatasin oma veriseid randmeid, nahast kooritud õlga ning kriimustatud Garmini kella. Mis teha, tuleb hakkama saada.

Edasi läks nii nagu tavaliselt – vahespurdist oli kops koos, tehnika hakkas vägisi lagunema ja jooksutempo rauges. Pulss väga lakke ei tõusnudki, aga joosta ka ei jaksanud. Kuidagi raske oli ennast pärast kukkumist kokku võtta. Okei, eks ma kõrvetasin kaitsmed korralikult läbi ka: teise kilomeetri aeg oli hoolimata kukerpallist 3:35!

Enne kui ise arugi sain, jõudsin finišisse. Panin kella kinni ning võtsin vastu medali ja meened. Ei saanudki täpselt aru mis vahepeal toimus.

Nibin-nabin eesmärk täidetud

Veidi hiljem vaatasin kella ja nägin, et olin siiski 25 minuti piiri paari sekundiga alistanud. Tuju läks kohe rõõmsamaks ent olin endas siiski pettunud. Lasin emotsioonidel üle keeda ja ei tegutsenud mõistlikult. Rahulikuks jäädes poleks äkki “emotsionaalset haamrit” saanud. Misasja ma siin jahvatan? Oleks, poleks, tuleks, läheks – jooks on joostud, pole enam vaja targutada 

Kodus vaatasin sõjahaavad lähemalt üle. Randmetel kerged kriimustused, õlg siledaks lihvitud ja kellal polnud väga vigagi. Õlg oli siiski paraja löögi saanud, kuna vasaku käega autorooli lapata oli täitsa valus ning sülearvuti muutus ka samas käes hoides ootamatult raskeks. Pole hullu, küll ära paraneb

Kokkuvõtteks

Distants – 6,6 km, aeg – 24:57.5, koht üldarvestuses – 69 (801). Link Sravsse.

Kõiki tulemusi vaata Marathon100.com andmebaasist.

Sekeldusi oli palju, aga lõppude lõpuks läks siiski päris hästi – jooksin oma elu kiireimad 5 km ja sain jälle uue kogemuse võrra rikkamaks.

Järgmiseks tõsiseks tuleprooviks on 2 nädala pärast toimuv Narva Energiajooks. Poolmaraton alla 1:25:00? No eks näis 

Olge mõnusad ja nautige ilma – homseks lubatakse 24 kraadi sooja 

Janar valmistub SEB Tallinna maratoniks Sparta spordiklubis Ahto Tatteri juhendamisel. Tema tegemistel võid pilgu peal hoida ka tema blogis.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.