14 juuni toimus taas Nemunase jõe kaldail, Kaunase linnas maraton. See sattus minu selle aasta jooksude valikusse, sest eelmisel aastal käisin, oli meeldiv kontakt korraldajatega, jooks ise oli täitsa lahe ja medal märkimisväärne.

Eelmisel aastal oli ilmselt tänu Marathon100 reeklaamile Leetu sellele üritusele sõitnud päris mitmeid eestimaalasi. Sellel aastal pakkusin küll lausa Facebooki maratonireiside grupis võimalust kaasa tulla, kui ju siis kaasmaalased rohketest kohalikest üritustestki väsinud. Mina isiklikult jooksin raja taas ausalt läbi, õige eesti maratoonari särgis ja värvides – esindus oli olemas. Võibolla oli teisigi, kuid ära ei tundnud.

Kohalesõit Kaunasesse on omajagu pikk. Eriti veel praegu Lätis toimuvate tee-remontide tõttu. Läksin päev varem kohale, et korralikult stardiks valmistuda. Reisikaaslaseks liitus minuga samuti maratoni-kollektsionäär Annika, kes seekord proovis kaasa-elaja rolli. Aga sõit, ehkki 9 tundi, sujus ja õhtul oli veel aega linnas jalutada ja vaadata mälestusmärki sellele, et „Siin tänavanurgal antud kuupäeval midagi erilist ei toimunud“.

Hommikul oli start kell 8:30. Sellest hoolimata oli tunda kuuma päeva algust. Stardihetkel oli temperatuur juba üle 20. Jooksu ajal näitasid tänava-termomeetrid 33 kraadi. Esimesed jooksjad võttis kõndima juba esimene 10 kilomeetrit. Ja juba esimese 21 kilomeetrise ringi lõpus oli tunne nagu lahinguväljal: Saja-paarisaja meetri tagant oli põõsas langenud võitleja, keda rajateenindajad ja kiirabitöötajad turgutasid.

Jooksu rada kulgeb praktiliselt kogu pikkuses asfaldil. Osa sellest on sõiduteede servas, osa mööda jalgratta-teid. Üllatavalt ei olnud kõige palavam ja raskem osa tänaval. Raskeim oli ringi 6-9 kilomeeter, mis oli rattatee, jõe ääres, kõrge kalda varjus, päikse käes ja pea-aegu pidevalt vaevumärgatava tõusuga. Lisaks oli korraldajapoolne viga, et seal oli joogipunktide vahel pikim 6-kilomeetrine vahe. 

Ise jätsin targu kohe stardis pihku väikse joogipudeli, kuhu vajaduse järgi joogipunktide vahel tarvitamiseks vedelikku võtta, ja tempoga hoidsin tagasi. Ehkki kolm nädalat varem tuli Riiast aeg 4:09, hoidsin seekord end 4:30 tempomeistri seltskonda. Paraku ei kestnud selles kuumuses ka tempomeistrid. Minu aeg tuli 4:41 ja nimetatud 4:30 jooksma pidanud mees lõpetas üle minuti minust hiljem.

Jooks oli kurnav, aga üldine mulje jäi taas positiivne. Rada oli huvitav, rahvas raja ääres toetav, korraldus enam-vähem. Medal taas suur ja ilus ning osalejaile korralik kollane Adidase spordisärk. Võistluskeskus oli erinevalt eelmisest aastast seekord Kaunase raekoja platsil, kuid kõik mahtus ära ja oli olemas. Üritus pole nii suur, et expot olla võiks, kuid kõik pakihoiud, võistlejate alad ja muu selline oli olemas ja toimis.

Kaunase maratonile minekus veel kolmandat järjestikust aastat? Pigem arvan, et ei. On ka muid valikuid. Samas Leedu, leedu rahvas ja eriti silmarõõmu pakkuvad kenad leedu naised mulle meeldivad ning juba septembris eeldatavasti olen seal tagasi, et seekord joosta taas üle mitme aasta Vilniuse maratonil.

Fotod: Kaunase maratoni veebileht.