Kääriku Ööjooksumaraton toimus esimest korda mullu ning mõnevõrra ootamatult oli tegemist 2016.a. suurima uue jooksuvõistlusega.  Miks ootamatult? Kui võistlus toimub hooajaväliselt, rahvarohkest pealinnast enam kui 200km kaugusel, raskete tõusude-laskumistega Kekkose rajal ning kõige lõpuks – õhtupimeduses – siis on ei saa see ju väga populaarseks kujuneda?

Risti vastupidi – selleks, et Eesti jooksukalendris silma paista tulebki midagi täiesti teistmoodi teha.  Keskmine Eesti jooksja osales 2016.a. kahel jooksuvõistlusel ja ei osalenud 404 võistlusel ehk teisisõnu – kalender on tihedam kui Tammsaare „Tõde ja õigus“ ning jooksja valikusse sattumine iga aastaga järjest raskem.

Tänavune Ööjooksumaraton aga tõmbas jooksjaid veelgi rohkem ligi kui mullu.  Jooksjate tagasiside lugedes – võistlus paigutub nn. mõnujooksude gruppi, kus lõpuaeg või jooksukiirus ei mängi olulist rolli ning nauding saadakse rajast, seltskonnast, võistlusatmosfäärist.

Jooksjate koondhindeks kujunes 9,27, võistluse korraldust hinnati 9,23 punktiga ning kui millegi muutmise peale mõelda, siis on selleks auhinnad-medalid.  7,70 silma medalite eest pole just kõige kõrgem hinne.  Ka rada ja selle märgistus said üheksast punktist vähem – 8,64. 

Joogi-söögipunktid teenisid 9,32 ning stardi-finišiteenindus 8,91 punkti.  Küsimus – kas võistlus on väärt tema osavõtutasi – skooris 9,36.

Kokku andis oma hinnangu 22 jooksjat.

Jooksjate kommentaarid

Taas mōnus jooks, kuigi rohkem kōndisin. Eelmise aasta medal oli palju ilusam. Korraldajad vōiksid mōelda ühele lisajoogipunktile (nt veetünn koos topsidega kusagile raja äärde). Päris mitu inimest eksisid rajalt, kus oli nn tee lahknevus. Sellised kohad vōiks jrg aasta paremini märgistada. Stardi- ja finišikoridor oli sel aastal paremas kohas. Sai ruttu sauna sooja. Väga tore spordisündmus.

Väga hea vaheldus tavapärastele jooksuvõistlustele.

Mitte tänavavalgustatud nn. "ööjooks" vaid väljas valitses tõeline kottpimedus.

Nii jätkata!

Arvasin, et maratoni distants Haanja 100 raames on raskeim.. Eksisin

Hooaja lõpus väga mõnus pingevaba üritus, kes tahab, saab ka kiiresti joosta. Õhkkond sõbralik ja üldse mitte võistluslik, veel vabam kui Maastikumaraton. Jooksu tegi seekord raskemaks mõned mudast libedad kohad, märg oli ka.

Medal oli täielik plönn, eriti kui veel eelmise aasta omaga võrrelda. Rada oli taaskord lühem kui reklaamitud, maratoni tegijad ei saanud ka see aasta vist distantsi kokku (eelmine aasta sama lugu).

Lambivalguses on vaiksel ja sooja sügisõhtul väga tore koos hea jooksukaaslasega teha paraja tempoga kaks ringi Käärikukandi mägedel. Rajatähistus pimedas metsas korraldajate poolt ka väga super. Ja just pimedas on palju kergem võtta neid Harimäe tõususid, eriti veel teisel ringil, mil ka veidi jahutavat vihma tibutas. Ning muidugi on pärast lõpetamist hea keha kinnitada riisi ja peekoniga ning magusa kosutava kohviga.