Kergejõustikuvõistlustest, mis algavad ühes riigis ning lõppevad aga teises on varemgi vahetevahel kuuldud. Olen isegi paar korda osalenud taolistel huvitavatel spordiüritustel. Ühest sellisest spordisündmusest soovingi pajatada lugejatele.

XXIII Гусев (Россия) - Gołdap (Polska) rahvusvaheline poolmaraton toimus 26. augustil 2017 kahes naaberriigis. Gusev-Goldapi poolmaratonil osalesin esimene kord kolm aastat tagasi. Tollal pani mind sealsete kohalike inimeste ja korraldajate külalislahkus väga imestama. Ka seekord ei pidanud ma milleski pettuma.

Algul mainitud võistluse kohta sain ma teada ühelt oma Kaliningradi sõbralt kolm aastat tagasi. Seekord kirjutas Konstantin Facebookis, et see aasta toimub traditsiooniline jooks 26.augustil. Mõtlesin, et miks mitte joosta Venemaalt Poola.

23.augustil väljusin ma kell 17:00 Palangalt Leedust mikrobussiga Königsbergi Venemaale. Pilet maksis 10.72 eurot. Klaipedast liikusime pisikesele praamile. Seejärel järgnes imeilus männimetsarohke Kura säär. Ca.45 minuti pärast jõudsime Leedu „Nida“ piiripunkti. Viimasele järgnes Venemaa piiripunkt „Kuršskaja kosa“. Õhtul kell 20:00 olin päral. Kohalikud elanikud juhatasid mind hosteli, mis asus uues eramajas ja maksis kõigest 450 rubla öö kohta.

Tuleb tõdeda, et Kaliningradi oblast sattus Venemaa koosseisu väga ootamatult. Pärast Teist maailmasõda vastavalt rahvusvahelistele kokkuleppetele Ida-Preisimaa pidi minema Nõukogude Liidu koosseisu (oletavalt Leedu NSV-sse).

Pärast sõda paljud maad, mis liideti Nõukogude Liiduga läksid leedukatele. 1946. aastal Königsbergi oblast pidi sattuma ka leedukate kätte. Aga kõigi jaoks ootamatult palus tollane liiduvabariigi juhtkond Kremlis mitte liita Königsbergi maid Leeduga, kuna uued territooriumid ja sõjajärgsed purustused olid suurteks peavalu allikateks leedukatele. Nõukogude riigi juhtkonnale tekitas selline palve suure arusaamatuse ehk mis administratiivse ühiku alla pidi Königsbergi oblast minema?

Seejärel käidi Moskvas välja idee liita uued maad hoopis Valgevene NSV-ga. Viimase juhtkond keeldust sellest kategooriliselt, kuna sõja ajal Valgevenes natside poolt toime pandud inimvastased kuriteod ja lahingujärgsed purustused olid sedavõrd suured, et uute maade liitmine oleks valgevenelastele kui torm keset ilusat suve. Nii see juhtuski, et 7. aprillil 1946 liideti Königsbergi oblast Nõukogude Liiduga hoopis Vene NFSV koosseisus. 1991. aastal pärast Nõukogude Liidu lagunemist sai Kaliningradi oblastist suveräänse Venemaa Föderatsiooni eksklaav ehk suurest maast eraldatud territoorium.

Sealne Venemaa kõige läänepoolsem piirkond eristub selgelt suurest maast. Kaliningrad jättis mulle kolm aastat tagasi fantastilise mulje, et ma kohe kindlasti ei soovinud pärast võistlust sealt lahkuda. Nii jäingi ma tollal kuuks sinna.

Seekordne kohtume Königsbergiga ei pannud mind milleski pettuma. Ainult ilm vedas alt. Kogu aeg passisid taevas sünged kurjad pilved. Kaliningradis asub kogu maakera merevaigu varadest 90%. Seega, on sealne kvaliteetne merevaik saadaval paljudes kohtades.

Hostellis sain erinevate inimestega tuttavaks. Turul sain maitsta väga erinevaid idamaiseid aed- ja puuvilju ning hõrgutavaid maiustusi. Samuti ei jäänud ma "mustast" arheoloogiast eemale. Nimelt, 2018. aasta jalgpalli MM-iks ehitatava staadioni kõrval sain ma enne teerullide tulekut kaevata välja viimaseid sõjaeelseid antiikpudeleid välja. Seal oli kunagi Königsbergi linna prügila. Pärast uurisid hostellis töötajad erinevakujuga pudeleid suure huviga.

Suve lõpus olid õhtuti Kaliningradi tänavad tühjad. Jalutades õhtul üksinda vaikuses tuntud saksa filosoofi Immanuel Kanti ehk Kneiphof-i saarel lõpuni taastatud Königsbergi katedraali ehk Königsberger Dom-i ees, kus paiknebki filosoofi haud – mõistad, kui võluv energeetika ja pehme aura seal valitseb. Samadel tänavatel ratsutasid kunagi hobused, jalutasid haritlased ja kunstnikud ehk toimus palju huvitavat. Tuleb tõdeda, et enne sõda oli Königsbergimaa sakslastest natsipoliitika vaenlaste magnet. Vaatamata sellele, 1938. aastal põletasid natsid linna juudi peasünagoogi maha. Praegu ehitatakse vana sünagoogi kohale uus identne hoone. Kuninga lossi kohal (mis sai tehtud maatasa Konovalovi ja Hruštšovi eesvedamisel 1960.aastate lõpus) tühjana seisva Nõukogu maja edaspidine saatus on tänini teadmata. Kaliningradi oblast on väga huvitav koht turistile reisimiseks.

Pärast Venemaale jõudmist sain järgmisel päeval Facebooki messengerisse teate, et üks inimene läheb 26. augustil Gusev-Goldapi poolmaratonile ning on nõus mind hosteli ees laupäeval hommikul kella 10 paiku peale võtma. Samas olin ma teda hoiatanud, et pärast võistlust plaanin jääda Poola. Sobis.

Hommikul tuldi mulle musta bemariga järgi ja me suundusime Gusevi linna. Sõites Königsbergi Kuninga väravatest mööda tegime peatuse, et teha mõned klõpsud. Seal võtsimegi ühe teise jooksja peale. Sõites maanteedel märkasin, et Venemaal kohtab väga palju uusi ja korralikke kiirteid. Ca kahe tunni pärast jõudsime me pärale.

Kolme aastaga oli Gusev ehk Gumbinnen sedavõrd muutunud, et ma ei uskunud oma silmi. Niivõrd euroopalik linn! Suundusime linna spordihalli, kus väljastati stardimaterjale. Korraldajad tundsid mind kohe ära ja rõõmustasid väga. Ma andsin passi piirivalvurite kätte. Viimased ei leidnud mind nimekirjast üles. Selgus, et kuna ma registreerisin ennast Poola veebilehe kaudu, siis saan ma oma numbri kätte poolakatelt. Viimased olid kohe Gusevisse jõudmas. Mulle pakuti minna kohvikusse, kus ootas mind kuum tee ja maitsev kartulipirukas. Umbes tunni pärast jõudis buss Poolast sinnasamasse. Korraldajad kutsusid mind tagasi. Piirivalve vahetuse vanem, nooremast mehest alampolkovnik, naeratas ja lausus, et võttis Poola kollegidega ühendust  ning arusaamatus lahendati. Minu number ja T-särk on kohal ja passi võtavad nad mult ära. Piirivalvurid lisasid, et täna on avatud riigipiiride päev. Ehk Venemaa ja Poola vahel piirikontrolli kui sellist ei eksisteeri. Seega, mind ootab piiril fotograaf, et jäädvustada huvitavad hetked pildile.

Väljastades mulle stardinumbri ja T-särgi korraldajad veelkord vabandasid ja selgitasid mulle, milles seisnes probleem. Nimelt, ma registreerisin ennast kui Eesti esindajat Poola veebilehe kaudu. Kumbki pooltest ei saanud aru, kas ma soovin alustada Venemaalt või kavatsen ma saada oma stardimaterjalid Poolas kätte ja tulla koos poolakatega Venemaale, et osaleda poolmaratonil. Mõlema riigi piirivalveameti esindajad samuti ei saanud aru, kust saab minu spordipidu alguse. Tänutäheks, et ma kolm aastat tagasi avaldasin Eestis XX Gusev-Goldapi poolmaratoni kohta artikli, kinkisid korrladajad mulle meenekarika võistluse sümboolikaga. Väga meeldiv, kui sind võetakse nii lahkelt vastu.  

Pärast seda, kui kingitus, stardinumber, kott ja T-särk olid käes, suundusime me Suure Isamaasõja mälestusmärgi juurde, kus peeti tseremoniaalset kõnet. Suure Isamaasõja veteranide komitee esimees, linnapea, Venemaa ja Poola korraldajad ja sportlased kohal. Mulle anti kätte suur Eesti lipp. Sokutasin ennast Valgevene lipu kandja kõrvale.Kõlasid Venemaa ja Poola hümnid. Seejärel peeti kõned vene ja poola keeles spordi ja kahe naaberriigi sõpruse auks. Kohe mälestusmärgi kõrval asuva „Sõpruse Alleel“ istutasid Venemaa ja Poola kiiremad naissportlased järjekordse uue puukese. Seda suure aplausi saatel.

Seejärel umbes kella poole kolme paiku suundusime me kõik kui ühtne suur spordiperekond tseremoniaalsele stardile. Iga riigi esindaja hoidis oma lippu. Kõlas stardipauk. Pahh!!! Kõik suure hurraaaga panid joostes busside suunas. Viimased viisid meid tegelikku stardipaika ehk Olhovatka külla.

Tseremoniaalne start

Mina sokutasin ennast Venemaa sportlaste bussi. Kohalik jooksja Viktor Muravjov tundis mind kohe ära ja võttis suure südamliku külalislahkuse žestiks minu seljakotti oma põlvedele. Bussis olevad jooksjad kuuldes, et nende seas on üks nii kaugelt kohale tulnud jooksja, hakkasid suure aplausiga mind tervitama. Väga südamlik slaavipärane vastuvõtt. Pole sõnu... Väga meeldiv.

Jõudes bussidega kohale hakkasime me sooja tegama. Asjad tõstsime Poola bussi peale, mis suundus Goldapi linna ehk finišisse. Samal ajal antud ürituse raames toimus rattaretk Gusevi linnast Majakovskoje alevisse. Hea mõte!

Kell 16 kõlas Olhovatkas stardipauk. Pahh!!! Hakkasime jooksma. Rada oli mäkketõusu ja languste poolest väga rikas. Iga pöörde tagant tuli kas tõus või järsk langus. 17km jooksime me mööda Venemaa avarusi. 4km olid aga Poola mägised teed. Joostes märkasin igal pool korda ja puhtust mõlemas riigis.

Tegelik start

Iga 5km tagant oli JP, kus sai vett, energiajooki ja märja pesukäsna. Lõpus ehk juba Poolas olid ka TP-d, kus pakuti banaane, arbuuse, rosinaid ja šokolaadi. Jõudes Venemaa „Gusevi“ piiripunkti sain aru, et tõkkepuud olid igal pool üles tõstetud, piirivalvureid kohal polnud ning terminali hoones olid tuled kustu. Jooksin ilma peatuseta edasi. Täpselt Venemaa riigipiiril ootasid mind kahe riigi piirivalvurid, korraldajad ja fotograafid. Venemaa piirivalve vahetuse vanem nähes mind rõõmustas väga ja viskas kätt. Ma jäin seisma, et teha mõned klõpsud Venemaa ja Poola piiritulpadega omale mälestuseks. Piirivalvurid lubasid seda, kuna sel päeval olid mõlema riigi piirid avatud. Klõpsud tehtud. Panin edasi.

Piiripunktis

Minuga jättis hüvasti silt, kus oli kirjas, et mind oodatakse Venemaale tagasi ja ilusat teed. Seejärel mõnekümne meetri pärast tervitas mind teine silt, mis pajatas mulle, et ma olen Euroopa Liidus ehk Poolas ehk „Gołdapi” piiripunktis.

Teisisõnu, welcome! Ma panin edasi. Pooleteise kilomeetri pärast oligi Goldapi linna äär. Goldapis asus finiš raekoja platsil ehk linnavalitsuse ees.

Finišisse jõudes mõistsin, et sain hakkama sellisel raskel jooksurajal alla kahe tunni. Minu ajaks oli tablool 1:58:30. Käib kah. Korraldajad autasustasid lõpetajaid suure kahekeelse medaliga. Viimasel on peal Venemaa ja Poola lipud, kahe linna ehk Gusevi ja Goldapi vapid ja võistluse nimetus mõlemalt poolt kahes keeles. Väga ilus ja raske medal kahepoolsel, kahevärvilisel ehk kahekeelsel lindil. Super! Osatakse ikka häid medaleid valmistada. Tubli töö!

Pärast finišeerumist ootasid meid meie asjad Goldapi linnavalitsuse hoones. Seejärel oli lähedal oleval tribüünil autasustamine.Õhtul jõudsid piirivalvurid tagasi ja jagasid telgis meie passe. Maksid 20 zlotti ehk ca. 4.80 eurot osalustasu ja said oma passi tagasi. Odav mis odav. Ütle, mis tahad. Selline trall sellise naeruväärse osalustasu eest.

Mina pälvisin 73.koha ajaga 1:58:30, mis andis mulle „M30“ vanuseklassis 33.koha.  Kokku lõpetas 26.augustil 2017 XXIII Gusev-Goldapi rahvsuvahelise poolmaratoni 111 jooksjat. Võistlusel olid riikidest sel aastal esindatud: Venemaa, Poola, Valgevene ja Eesti.

Finishis

Tuleb tõdeda, et tõepoolest nii Venemaal kui ka Poolas oli suurepärane vastuvõtt. Igal pool olid kaasaelajad, fotograafid, meedia esindajad kaameratega, kiirabi, politsei, vabatahtlikud ja kohtunikud. Ehk korraldus oli igatpidi  korralik. Super head tunded. Kusjuures Gusevi ja Goldapi linnade vahekauguseks on täpselt 42 km, kuid korraldajad otsustasid halva maratoni asemel korraliku poolmaratoni läbi viia. Õige otsus!

Pärast võistlust suundusin ma Goldapis asuvasse hotelli, mis maksis mulle kui poolmaratoni osalejale kõigest 30 zlotti ehk ca. 7 eurot.

Võistluse meened

Sooviksin edastada ka oma kiidusõnad kahe riigi asutuste ja väljaannete töötajatele, kes siiralt aitasid mind antud kergejõustikuvõistluse materjalide korjamisega: Gusevi linnavalitsus, Goldapi linnavalitsus, Venemaa piirivalveamet, Poola piirivalveamet, Gusevi linna spordi-ja kultuurikomitee, Goldapi linna spordikomitee, Goldapi linna kultuurikomitee, goldap.wm.pl, ZmierzymyCzas.pl, Poola kohtunikud, Venemaa kohtunikud, Gusevi linnaleht „За доблестный труд“, Marek Kuskowski, Elena Ivanova, Sergey Kayukov, Liana Petrova, Anna Truchan, goldap.info, Gusevi linna portaal, Igor Hrywna, Kamil Mróz, Grzegorz Czykwin, Poola regionaalleht „Gazeta Olsztyńska”, Sławek Smoliński, Mirosława Aleksandrowicz ja paljud teised. Eraldi suur tänu kuulub Poola Piirivalveameti Goldapi ringkonna kriminalistika osakonna fotograaf Marcin Polakile

Enda poolt soovin meie lugejatele palju kordaminekuid spordis ja põnevat jooksurohket ehk aktiivset värvilist sügist.

Austamise ja parimate soovidega, David Arutyunyan Tartust.