Nüüd, kus üle nädala on SEB Maratoni 21.1 km distantsi jooksuvõistlusest möödas, on hea aeg heita pilk sellele päevale tagasi ning meenutada, mis siis täpsemalt juhtus.

Kuna minu viimane postitus puudutas juulikuu treeninguid, siis räägiksin ette ka mõne sõnaga augustist.

August tõi endaga peale sinise varbaküüne ja nii mõnegi muu ägeda ja vähem ägeda üllatuse.

Sellel kuul kuulasingi oma keha rohkem kui kogu treeningperioodi vältel kokku. Hirm ootamatu vigastuse ees enne SEB poolmaratoni oli korralik. Augustis ergutasid meeli ja kergitasid pulssi kaks jooksuvõistlust. Ööjooks ning Peetri jooks. Kuna olin eelmisel aastal esimese neist jooksnud ajaga alla 49 minuti, siis olin üsna ootusärev. Tahtsin hirmsasti teada, kui palju rohkem olen võimeline sel aastal pingutama. Võttes arvesse, et eelmisel aastal joostud aeg tuli võrdlemisi väikese treeningmahu pealt, siis panin endale päris kõvad ootused. Viga! See on muidugi tagantjärgi tarkus.

Ööjooksu melu oli äge nagu ikka. Kõik osalejad said endale selga kihvtid kollased särgid ning sedasi me marssisimegi üheskoos stardikoridori poole. Mu stardinumber oli kahjuks üsna suur. Seetõttu startisin teisest 10km stardigrupist ning pärast avapauku tuli endale rada luua läbi 10 km esimese stardigrupi aeglasemate ning ka poolmaratoni aeglasemate jooksjate. Korralik slaalom. Enesetunne oli alguses nadi ja jõudsin juba mõelda, et sellest saabki üks raske jooks, kuid proovisin endale igal sammul positiivseid mõtteid sisendada ja juba kolmandaks kilomeetriks oli keeramine kõhus kadunud. Jõudu oli jalgades ka. Ikka ja jälle kord jänesehaak paremale ja siis jälle vasemale. Kilomeetrid läksid kähku ja hilisõhtune jahe tuuleiil mõjus võistlussituatsioonis mulle väga hästi. Viimane kurv ja pingutus. Läbi! Finišeerides olin nördinud, sest uskusin, et olin rohkemaks võimeline. Lõpetasin ajaga 00:46:41.

Emotsioonid vahetult enne Ööjooksu

Polnud aga pikalt vaja norutada, sest üks 10 km võistlus oli kohe järgmisel nädalavahetusel ees ootamas. Arvestades Peetri jooksu rada, siis uskusin, et aega peaksin suutma kindlasti parandada. Viimane kulges terves pikkuses asfaldil ning oli lauge, seega olid ootused kõrged. Ilm oli hea ja üritus algas alles õhtul kell 18:00, mis tähendas, et päikese pärast polnud ka liialt vaja muretseda. Sees oli korralik värin, sest tahtsin väga oma aega parandada ja seda ma tegin. Netoajaks sain kirja 00:45:19 aga ma olin taaskord endas pettunud. Arutasin endamisi, et kui ma slaalomjooksuga suutsin joosta ajaks 00:46:41 rajal, millel on ka mõni korralik tõus, siis mille pärast ometi ei suutnud ma Peetris kiirel kümnel endast rohkem välja pitsitada. Tagantjärgi tarkus on see, et ma ei tohi nii kiiresti alustada. See on mu suurim viga ja polnud kindlasti esimene kord, kus see juhtus. Stardis kohalt pika sammuga ära panna on päris mõnus tunne, mis minu puhul kestab kahjuks vaid mõned kilomeetrid. Sellele järgneb loivamine, kus piinarikkalt tuleb kellalt vaadata aina kukkuvat tempot. Oh Maritakene küll. Will you ever learn?

Mida lähemale nädalad SEB Maratonile liikusid, seda ootusärevamaks ma muutusin. Iga kord sellele üritusele mõeldes läks seest õõnsaks. Jätsin ära nt Saku Seiklusjooksu ja Ülemiste järve jooksu, et end mitte liialt väsitada. Treeningud jäid ka kergemaks ja harvemaks. Kõik oleks justkui parimas korras…

Öö enne SEB ei saanud sekundikski sõba silmale. Rullisin end võistlusele eelnev öö sõna otseses mõttes ühelt küljelt teisele. Muigasin omaette veel, et öö täpselt nagu enne ARK sõidueksamit. Proovisin kõiki tuntud taktikaid uinumiseks. Loendasin lambaid ja endale märkamatult loendasin varsti juba ikkagi hoopis jooksjaid rajal. Pärast tunde vähkremist käis juba isegi peast läbi mõte võtta üks klõmm kangemat. Ei oleks olnud spordilembesele inimesele ehk esmane lüke aga olin selleks hetkeks juba nõus kõike proovima. Alkohol jäi sellel ööl siiski puutumata ja jätkasin horisontaalasendis kujundvõimlemisega kuni tuli tõusta ja end valmis sättida.

Enesetunne oli hoolimata magamatusest värske ning kott käis kiirelt kokku ja võistluspaika ma suundusingi. Spordipidu oli juba täies hoos. Kiire käik Sparta telki, soojendusriided maha ning võimlemine võis alata. Olin valmis.

Kõik veel kõige paremas korras. Jalg kerge ja tuju hea.

Seisin täpselt 1:45 tempomeistri ette ja plaanisin sinna jääda kuni jooksu lõpuni. Eesmärk oli Narva aega 1:44:07 lüüa ja teha uus rekord. Stardipauk. Jalg oli kerge, enesetunne hea ning kehas polnud ühtegi väsimuse märki. Naeratus kiskus vägisi kõrvuni. Kõik need 6 kuud treenimist olid olnud selle päeva nimel. Flashbackid rasketest ja headest hetkedest, higist, pisaraist ning õnnejoovastusest. Kõik oli nii hästi ja ometigi mitte. See jooks lõppes minu jaoks 17. kilomeetril. Ma ei tahtnud kuulata oma risti-rästi all käivaid jalgu, ma ei tahtnud tunnistada, et närv ja kuumus olid minu jaoks teinud oma töö. Kaks viimast kilomeetrit enne jooksu lõppu pidasin vastu vaid puhta tahtejõu peal. Korrutasin endale vahetpidamata, et suudan seda, olen kohe kindlasti oma elu parimas vormis, et ma pole allaandja ning et lõpp on lähedal. Kõigest sellest, mida tahtis minu vaim ja milleks see tol hetkel suuteline oli ei tahtnud minu keha mitte kuulda. Paar kilomeetrit hiljem ma “makaroniseerusin” nagu seda mulle pealtnägijad kirjeldasid ning tegin raja kõrval murul väikese “pikutuse”. Mis sel hetkel täpselt mu ümber toimus ja kui kiiresti abivägi kohale jõudis, ma ei tea. Nähtavasti jõudsid meedikud jalgratastel kohale üsna kiiresti. Mulle valati pähe ning jalgadele korralik hulk jääkülma vett ning pandi kanüül. Nendest hetkedest on juba mälestused olemas. Selleks ajaks kui kiirabi kohale jõudis (30 min hiljem) olin juba suurema koguse tilka saanud ning naeratus oli kõrvuni. Mu ainus mõte sel hetkel oli, et niigi hästi läks. Ma olen terve ja ma olen ümbritsetud kallitest ja headest inimestest, kes kohe mind igal võimalikul moel abistasid. Tahtsin hirmsasti lõpuni jalutada. Kõigest neli kilomeetrit ju veel. Selle mõttega ei tahtnud keegi abistajatest kuidagi nõustuda ja olin kohustatud siiski hoopis kiirabiautosse minema. Finiši hädaabitelgis mulle kahjuks kohta enam polnud, seega sõidutati mind täiendavateks uuringuteks hoopis Ravi tänavale. Nägin autos enda kõrval lamamas ühte välismaa meest, kellel tundus olevat läinud oluliselt halvemini kui mul, kahjuks. Haiglas oli vabu voodeid puudu. Nähtavasti oli neid, kes ära “väsisid” peale minu veel päris palju. Kurb, aga selliseid asju juhtub, kõigi, ka parimatega.

Tõeline pettumus tabas mind vist alles järgmisel päeval. Kõik postitasid pilte oma õnnestunud jooksudest ja ühest küljest olin nende üle rõõmus aga tahtsin ka kogeda seda lõpetaja tunnet. Seda suurt joovastust, et olin taaskordselt millegi enda jaoks nii suure ja tähtsaga hakkama saanud. Ma ei saanud oma i-le täppi peale ja see jäi kriipima. Seejärel tabasin end mõttelt, et kas pigem ma jätaksin jooksmise katki, kui ma oleks edukalt selle võistluse läbinud või nüüd, kus ma enda silmis haledalt põrusin. Ja kui päris aus olla, siis ma usun, et pigem oleks ma rihma lõdvaks lasknud just õnnestumise korral. Oleksin selle suure eesmärgi kinni püüdnud ja kuhu edasi? Mul aga jääb veel see sihtmärk, see täpp. Ma ei tea, kas ma püüan ta kunagi kinni, kuid ma ei jäta selle nimel töö tegemist. Käisin sellel nädalal juba mitmed korrad rahulikult lühemaid otsi silkamas ja mu suul oli suurim naeratus. Kurat, mulle meeldib joosta! Närvipinge maas, jalg kerge. Mina ja loodus ning hetked iseendale. Tegelikult ei olnud minu jaoks ju mitte kunagi projektiga liitumise eesmärk joosta mingi konkreetne aeg vaid pigem joosta kiiremini kui kunagi varem. Ja seda ma juba teen. Oma treeneri ja teiste asjaosaliste õpetuste ja nõuannete toel jooksin uue poolmaratoni rekordi, kümne kilomeetri rekordi ning seitsme kilomeetri rekordi. Kõige sportlikumatel kuudel tegin 5-6 trenni nädalas ning tõestasin endale, et minus on üks korralik annus enesedistsipliini ja tahtejõudu. Tänan seda projekti ja asjaosalisi selle eest, et tegite mulle selgeks ühe olulise õppetunni elus - nautida protsessi kuniks see kestab. Võit ei ole alati kõige tähtsam ning igaks asjaks on oma aeg. Minu täpp veel ootab püüdmist.

Projekti Eesmärgiks SEB Tallinna maraton toetab Ühendus Sport Kõigile.