Et septembrikuise suursündmuse Tallinna Maratoni stardisaginas kõik sujuks ning võistluseelne pinge ei murraks, tuleb kasuks end aeg-ajalt võistlussituatsioonidega harjutada ja ka pisematel jooksuvõistlustel proovile panna. Kuna hetkel naudin 3-nädalast puhkust sünnilinnas Võrus, tundus ideaalselt sobivaks võistluseks möödunud nädalavahetusel toimunud jooks ümber Uhtjärve (9 km).

Uhtjärve jooks toimus tänavu juba 23. korda, võisteldakse Võrumaal Urvaste vallas asuva Uhtjärve Ürgoru Nõiariigi maalilistel aladel.  Minu jaoks oli tegemist absoluutselt uue ja ekstreemse jooksukogemusega. Olen siiani osalenud ainult nö kiiretel ja mastaapsetel jooksuvõistlustel, kus osavõtjate arvu saab kokku lugeda tuhandetes ning eeldatavat jooksukiirust saab enam-vähem ennustada oma varasemate tulemuste ja treeningute põhjal. Jooks (matk?) ümber Uhtjärve oli aga midagi sootuks teistsugust!

Kui tavapärastel jooksudel ma justkui hõljun kusagil paralleeluniversumis, lastes jalgadel lihtsalt teha tööd, millega nad harjunud on, siis Uhtjärve jooksul mängis üliolulist rolli tähelepanelikkus ja ettevaatlikkus – väga kerge oleks olnud “valesti” astudes jalga välja väänata või kukkuda.

Kergeim rajalõik oli esimese kilomeetri kruusatee, edasine rännak pakkus kitsast künklikku heina sisse tallatud teed, ebatasaseid poriseid traktorijälgi, rajale langenud puid, kust möödumiseks pidi nii limbot tantsima kui tõkkejooksu harrastama…ning muidugi mägesid, mägesid, mägesid!

Need olid ikka sellised ulmelised mäed, kust üles jooksmine ei tulnud kõne allagi, vaid tuli valehäbita kõnnisammule üle minna. Jooksu lõpuosas oli mul juba niivõrd ükskõik, et mis numbrid seal spordikellal tiksuvad, nii et kõndisin täiesti südamerahuga ka näiteks täiesti laugel heinamaal. Ei jõudnud enam lihtsalt, ausalt!

Vahetult enne finishit oleva lõputõusuga silmitsi seistes ei teadnud enam, kas nutta või  naerda…kes teab, see teab. Aga läbi see hull (ja tegelt ka natuke lahe) jooks lõpuks sai! Respect neile, kes sellest juba mitmendat korda osa võtsid, ma ei usu, et mina teie ridadesse kunagi kuuluma saan

Jooks numbrites:

Aeg: 49.25

Koht: 127/217

Naised: 27/80

Kui aus olla, siis peale seda pühapäevast Uhtjärve jooksu hakkasin ma natuke muretsema. Kas ma ikka olen nii tegija, nagu ma siiani arvanud olen? Miks mul nii raske hakkas, kas ma teen liiga vähe trenni? Või hoopis liiga palju? Kas ma peaksin olema enda üle uhke, et kuulasin oma keha ning väsimuse saabudes võistlusel kõndisin? Või olen just luuser, et endast maksimumi välja ei pannud? Ning peamine – KAS MINUS IKKA ON SEDA SISU, ET LÄBIDA SÜGISEL EDUKALT MARATON?

Eveliis valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Sparta.  Teda juhendab Toomas Tarm.