See oli 2011. aasta lõpp kui jooksmisega “algust” tegin. Läbitud vahemaal ega kiirusel polnud erilist tähtsust. Lihtsalt jooksin, nii nagu tahtsin.

Järgmisel aastal leidsin end juba üha sagedamini jooksuradadelt. Esmalt distantsist ja seejärel tempost oli saanud mõõdupuu. Vaatasin kella ja ootasin arengut. Kui ühel hetkel töökaaslase vedamisel 10 km vähem kui tunniga läbisin olin uhke.

Väike võit – palju rõõmu. 

Ma ei treeninud sihipäraselt ja nõnda kujunesid aastate jooksul omad normid:

6:00 min/km – mõnus

5:30 min/km – tempokas

5:00 min/km – ulme!

Aeg on läinud edasi, tuhandeid kilomeetreid läbitud (ei uskus, kui jooksupäevikus must-valgelt kirjas poleks) aga neist mõttemustritest pole suutnud siiani lahti lasta.

Minnes jooksma eesmärgiga läbida 10km alla 50 minuti (5:00 tempo!) tundub vaimselt üliraske.

Ometi olen ma nüüdseks kahel korral läbinud mainitud distantsi vähem kui 48 minutiga (ca 4:45 tempo), seejuures viimati Raplas kulus mul viimasele kilomeetrile 4 minutit ja 23 sekundit. Seda on tervelt 37 sek vähem kui mu kardetud temponorm!

Ma olen võimeline enamaks..

..kuidas saada eneseusk kooskõlla tegeliku vormiga?