Just selline tunne valdas mind Pafose maratoni stardipaugu järel. Mis sellest, et kellaaeg oli kaunis varajane ja rada viis kohe ülesmäge. Rauge hommikuvalgus ja kerge Vahemere tuul paitasid põski ja ees ootav pingutus tundus kerge mõnusa pingutusena. Pärast pikka põhjamaise külma-aja mitmekihilist riietumist tähendas maika ja lühikeste pükste väel jooks tõepoolest justkui ahelate heitmist. Liigutused olid kerged ja sujuvad, maa justkui kadus jalge alla.

Kuidas mina ja veel paras punt eestlasi sellisesse olukorda siis jõudsime? Ilmselt kevadist maratonikalendrit lapates ja parasjagu sooja ja kättesaadavat jooksuvõistlust otsides. Meie abikaasa Ruthiga planeerisime maratoni juba varakult, varasügisel. Samas saab piisavas vormis jooksuhuviline starti ka hetkeimpulsi ajel. Ehkki juba 20 aastase ajalooga, pole üritus liiga suureks kasvanud ja vabu kohti jagus veel eelmisel õhtulgi. Distantse on igale ettevalmistusele maratonile, poolikule ja 10 km jooksule lisaks on ka 5 km fun-run. Stardiajad üsna vara hommikul, et päevakuumus liiga ei teeks. Kodulehel on kõik vajalik olemas, samas ilma täiendava internetiotsinguta hakkama ei saa. Vähemalt mina ei saanud, sest ei teadnud ma mõhkugi ei Pafose asukohast ega sellest kuidas siia saada.

Niisiis on Pafos üks Küprose saare linnakestest. Rooma-aegne pealinn on näinud ajaloo jooksul kõvasti näguripäevi ja nüüdseks on sellest saanud Pärnu-laadne kuurortlinn, mis on pühendunud külaliste teenindamisele. Hotelle, restorane, väikesi poekesi, suuri ostukeskusi ja muid kohti kus raha kulutada on kõvasti. Samas pole veel hooaeg ja seetõttu pole sabasid. Hinnad on üsna eestilikud või pigem odavamad. Linnal on oma lennujaam, ilmselt üsna korralik aga meil ei õnnestunud siia sobivat lendu saada – kõik ajad olid miskipärast öised. Niisiis tulime kaasaegse pealinna Larnaca lennujaamast transfeeriga. Mõnevõrra kallim, aga muretu.

Raja kujust ja profiilist ei osanud esialgu midagi arvata – niipalju oli selge, et starti viiakse bussidega. Start oli kell 7:30, bussid väljusid 6:15-6:30 bussijaamast. Numbrite kättesaamine oli hõlbus, kõik kohad olid hõlpsalt leitavad. Varajane start tähendas veel varasemat ärkamist ja hommikusöögi korraldamist omade vahenditega. Aga nii on see enamikel linnamaratonidel. Kes tahab putru, peab selle ise kaasa võtma, siinsetes toidupoodides sellist luksust ei leidu.

Stardipaigas selgub, et see on ühe olulise kohaliku turismimagneti vahetus läheduses – nimelt paigas, kus legendi kohaselt armastuse ja muu sellesarnase jumalanna Aphrodite lainete vahust välja astus. Tema kultus kestnud siin sajandeid, kuni kristluse maaletoomiseni. Kaasajal sellist head võimalust muidugi maha ei magata ja jumalannale viidatakse kõikjal.

Stardipaigas on üle 300 jooksja kohta neli kempsu. Kuidagi vähevõitu. Ja saba kulgeb aeglaselt. Tund aega seistud, jäänud on viis minutit (!) stardini, kui pääsen igatsetud kambrikesse. Õiendan hädapärase nii ruttu kui saan ja lippan kergel sammul starti. Seal trügimist ei ole. Viimane kalli Ruthiga, kes läheb tahapoole ja peatselt ongi hetk käes. Hiljem kuulen, et tagapool kohtus Ruth pundi eestlastega, kes siin lõpuks head taset näitasid. Hoiatatakse, et palavus tõuseb üle 20 kraadi ja vannutatakse korralikult jooma – joogipunkte on tehtud lisaks, need on nüüd iga kahe kilomeetri tagant.

Aga alguses on veel mõnusalt jahe. Lauged, paarisajameetrised tõusud vahelduvad samasuguste langustega. Kümnekonna kilomeetri järel pöörab rada mere poole, allamäge. Päike paistab kuklasse ja tuul puhub mõnusasti tagant. Seda rõõmu jagub kohe mitu head kilomeetrit, siis teeme esimese tagasipöörde ja asume sama teed tagasi minema. Pole enam nii lõbus – järjest ülesmäge, päike ja tuul näkku. Aga pole hullu, umbes poole maa peal pöörame allapöördekohast tagasi vanale rajale. Varsti saame kokku poolmaratoonaritega. Õnneks on nad juba 10 kilomeetril, käbedamad on juba ees läinud ja seetõttu kohtume aeglasema ja hõredama tagumise otsa jooksjateriviga. Päris mõnus on vahelduseks ennast kõva tegijana tunda ja eesolijatest mööduda. Kuni nemad taas allamäge pöörduvad aga meie peame otse edasi rühkima. Nüüd tiksuvad juba kolmekümnendad kilomeetrid. Senine mõnus hoog raugeb, keha läheb juba tuimaks ja liikumine vaevalisemaks. Haamrit ei saa aga tahtejõudu peab pingutama. Palav on, aga lisaks joomisele saab ennast veega ka kasta ja see aitab tublisti. 32. kilomeetril taas järsk pööre ning sama teed tagasi. See on isegi päris hea, näeb kes ees ja kes tagant tulemas. Nii kuni selle kohani, kus ennist poolmaratoonaritega kokku saime – jälle tagasipööre samale rajale ja nende sabas allamäge. Kuidas vaesed rajanäitajad vahet teevad, milline maratoonar alla ja milline otse edasi peab minema, pole täpselt aru saada. Midagi nad oma paberitesse märgivad aga kas sellega segadused välditakse jääb teadmata. Viimased kilomeetrid on kergelt allamäge. Nüüd ilmuvad tasapisi ka pealtvaatajad. Neid pole küll nii hordides kui suurlinnades, see eest hõigatakse ergutusi mitmes keeles. Juba on finišit tähistav merekindlus näha, jõuame sillutatud jalakäijate alale ja just viimasel kilomeetril pöörab rada veel korraks väikesest künkast üles, et teha enne lõppu tiir ümber kvartali. Ehk isegi vihastaks selle peale aga enne on finiš käes. Oh milline mõnus rammestus. Rüüpan vett ja spordijooki, istun pingile ja sirutan hetkeks jalgu enne hotelli kõndimist. On ju alles hommik, kell on 11 aga mul juba päevatöö tehtud.

Pikutan pärast kuuma dušši kui saabub Ruth. Ta on üsna elevil, kiikab korraks telefoni ja läheb jälle tagasi. Mina jään tukkuma. Siis tuleb Ruth uuesti - ta on võitnud oma vanusegrupi esikoha! Teisedki eestlased on saanud häid kohti – naiste maratoni teine koht ja 10 km esikoht. Alguses mainitud eesti sõpruskond on võitudeks hästi valmistunud, kaasas on nii lipp kui uhke lipuvärvides loosung kirjaga ESTONIA. Vahva.

Naiste maratoni esikolmik

Siiski jääb Pafose maraton kõige erilisemalt meelde just oma kontrasti tõttu Eestis valitseva külmaga. Pikk sügis ja talv kipuvad unustama paneme, kui mõnus on kerges rõivas, suvise ilmaga joosta. Kellel töö- või peregraafik lubab ja rahakott kannatab – soovitan soojalt!

Fotod: Jaanika Kindlam, Taavi Tambur, maratoni korraldajad, FB