Juulikuus tekkinud vigastus ei taha ikka veel kuidagi üle minna. Olen kasutanud erinevaid kreeme-salve. Venitanud ja rullinud. Sai käidud ka füsioterapeudi vastuvõtul. Arst ei leidnud säärelihasest midagi ja arvas, et äkki on probleem põlves või hüppeliigeses. Väänas ja keeras siis neid ka igatpidi paika. Tundub siiski, et palju sellest kasu ei olnud. Mõni päev ei saa ikka üldse joosta. Aga on päevi, kus ei ole mingit muret.

Selle tõestuseks on kaheteistkümnes koht Saadjärve jooksul ajaga 1.04.50. Plaan oli küll joosta 4.10 tempoga, kuid enesetunne oli hea, siis esimese poole vastutuules liikusin 4.00-ga.

Edasi sai kiirust juurde pandud 3.50-le ja lõpus veelgi. Ja jalg ei teinud sellest üldse välja. Järgmisel päeval kerge 10 km oli ka täitsa OK. Aga siis jällegi valu ja plaanitud jooks tuli lühem teha.

Peetri jooksule läksin samuti kohale,et proovida. Hommikul sai jalg spordikreemiga kokku tehtud. Soojendusjooksul olukord väga hull ei tundunud ja nii saigi starti mindud. Jooksin enesetunde järgi. Kella vaadates imestasin isegi, et tempo u.3.25 min/km.

Kuskil joogipunktis oli ergutamas ka treener Einar. Peale seda saingi veel ühe koha ülespoole. Finišijoont ületades oli kellal 34.20.

Tundub,et hea jooks tuli. Nende numbritega saan kirjutada oma uue 10 km rekordi. Kohaks sain siis jälle 11 ja M40 vanuseklassis olin esimene. Väike numbrimaagia on siin ka. Kui Raplas lõpetasin 10 km isikliku rekordiga ja olin 11-s, siis Peetris parandasin rekordit 11 sekundiga ja olin 11-s.

Aga need on vaid numbrid. Kui nüüd saaks kuidagi jala korda, oleks neid numbreid lihtsam saavutada. Aga niisama käega siiski ei löö. Annan endast parima, et Tallinna Maratonil eesmärk täita.

Praegu aga mõni päev puhkust ja siis taas jookseme, jookseme, jookseme oma eesmärgi poole Tallinna Maratonil.

Aaro valmistub Tallinna maratoniks spordiklubis Jooksupartner, teda juhendab Einar Kaigas.